Iron Man 2

Veel arenev ja kindlasti üsna pea ka triloogiaks muutuv Iron Mani seeria on ehe näide, kuidas teha koomiksifilmi nii, et ei kaldutaks liiga süngetesse teemadesse ning ei moodustataks huumori ja möllu sümbioosil midagi väga labast ja kergesti unustatavat. Iron Man pakub kõike, mida kasvav laps vajab: lahedad tegelased, hästi lavastatud action, kõike koos hoidev tõsiseltvõetav stiil, mis kaldub olema küll natuke klassikaline hea ja halva võitlus, aga seda koomiksid ju ongi, natuke keerulisemad küll, aga mõte on sama. Olen elus lugenud ühe Iron Mani koomiksi läbi ja see polnud ka ainult temast. Mäletan, et seal oli veel War Machine, Silver Surfer ja mingi ülim vastane. Jon Favreau on ilmselt koomiksitega tuttav ja teab, kuidas tuua koomiksite vaimu ekraanile ilma, et muudaks oluliselt temaatikat ja stiili. Komöödiahõnguline möllufilm töötab hästi kui on sobivad tegelased ja veel enam näitlejad. Robert Downey Jr. valimine Tony Starki rolli on vist läbi aegade parim otsus, sest praegu ei kujuta ma küll enam kedagi teist samas osas ette. Downeyst õhkub kõike seda, mida peaks pakkuma meile tema mängitav karakter, tundub, et ta naudib Starki rolli väga. Võib-olla saab ta nii end välja elada ilma, et laseks oma karjääri põhja. Tony Starki esimene seiklus jättis algul ootamatult hea mulje, kuid mitmekordsel vaatamisel muutusid süžeekäigud aina lihtsamaks ja lihtlabasemaks. Ma ei tea, kas asi on minus, aga teine osa suutis neist hoiduda ja jääda iseendaks ehk kandis ette kõike, mida võib sellelaadselt suve popkorni filmilt oodata. Särisevalt võimsate Raudmeeste ja robotite võitlus, ülestiliseeritud Whiplash, visuaalsete efektide rohkus ja kõrge tase ning seksikate naiste poolt esitatavad võitluskunstid moodustavad koos kindlapiirilise, kuid osaliselt laiali hajuma hakanud sisuga ja tegelaste moraalsete valikutega ideaalse superkangelastel põhineva meelelahutusliku filmi. Kõik, kes ei saa aru mõistest superkangelasefilm, leiavad kindlasti, et Iron Man ja selle järg on absurdifilmid, millel puudub sisu ja mõte, aga kui ilmselgest absurdist mööda vaadata pakutakse meile püsivaid tegelasi, ajalugu ja hullumeelset tehnikat, millest suur osa valmistatakse Starki garaažis ja samas ei saa unustada ekstravagantset õhulendu, mida esitavad Raudmees ja teda jälitavad vaenlased.

Kui esimene osa oli Raudmehe eellugu, siis nüüd arendati sisu kaugele edasi ja teine osa andis tegijatele vaba voli teha kõike, mida süda soovis. Efekte, raudmehi, naisi ja vaenlasi oli seekord rohkem, kuid tänu järjepidevusele ei muutunud film kohutavaks segapudruks, vaid leidis alati järje üles ja jätkas sealt, kus pooleli jäi. Üks suurimaid plusse on Iron Mani suguse filmi juures tegelased, sest näiteks ilma Downeyta poleks film üldse see, mis praegu. Pepper Pottsi (Gwyneth Paltrow) ja Starki vaheline keemia meenutab vanu sõpru, kellele meeldib üksteise kallal näägutada, kuid kõigi puuduste kiuste ollakse alati üksteisele toeks. Uute tegelaste seast on enim huvipakkuvad Justin Hammer (Sam Rockwell), Starki uus sekretär (Scarlet Johansson) ja Ivan Vanko, kelle rolli sobib kui valatult Mickey Rourke. Vaatamata kummalistele ja üliinimlike omadustega tegelastele, jäävad kõik uued ja vanad näod tõsiseltvõetavaks. Koomiksifilmide kõige suurem komistuskivi ongi see, et kostüümis kangelane võib tunduda naeruväärsena, aga Iron Man ja paljud teised superkangelasefilmid on loomult tõsise temaatikaga, kuid tänu põhitegelaste põhjalikule karakteriarendusele ja heale näitlejatevalikule võib öelda, et Favreau on taasloonud uute mõõtmetega esimese osa, mis on suurem ja lärmakam, kuid pole kaotanud seda kõige tähtsamat, milleks on kaasahaarav sisu ja tõsiselt mõjuv stiil. Suurimaks miinuseks pole enam esimese osa puudujäägid, aga just uute sisuliinide juurde tekitamine ja nende hulgas tähtsama välja valimine. Mitmeid kordi tundsin, et sisu ei arene ja film tammub ühe koha peal, kuid see oli mööduv nähtus ja ei seganud üldpilti, sest kõrge meelelahutusliku taseme tõttu ununevad vead ja säiluvad mälestused vingetest efektidest. Ma ei ütleks, et Iron Man oleks ainult efektifilm, sest olgem ausad tegemist ei ole Transformers 2 sarnase käkiga, vaid hoopis teisest puust suutäiega.

Kui koomiks on mulle võõras, siis põnnina vaadatud multikas on siiani eredalt meeles. Kõige enam meenutab film just multikat ja selle põhjal võin öelda, et Favreau on võtnud minu lapsepõlve mälestused ja vorminud neist ideaalse adaptsiooni, mida naudin praegu samamoodi nagu kunagi multikat. Nüüd on algusloo asemel Ozzy lugu Iron Man ja minu meeleheaks leidub filmis AC/DC põrutavat muusikat, mis on kujunemas justkui filmi kaubamärgiks. Mickey Rourkei püüd rääkida vene keelt oli päris hale, aga vähemalt ta proovis, kuid siin pole midagi imestada, sest peaaegu alati on vene sugemetega pahalasi kehastanud ameeriklased, kes ütlevad viisakusest paar sõna ka emakeeles. Rourke sobib kehastama võimsaid tüüpe, kes ei anna alla enne, kui kõik on tehtud. Piitsade ehitamise põhjalik näitamine pani ta Starki vastandrolli - üks teeb teadust halbades tingimustest kättemaksu nimel, aga teine rikkuse keskel inimkonna hüvanguks. Whiplashi ja Starki esimene kokkupuude oli visuaalne maisupala, sest iga taustal lõhutud masin ja plahvatus ilmestas vägagi hästi kahe titaani kokkupõrget ja seda kõige selgemas koomiksilikus võtmes. Energiast pulbitsevad piitsad vs. Starki kaasaskantavast kohvrist väljuv rüü - efektide tase andis edasi nauditava pildi kahevõitlusest.

Esimese osa terviklikkus jättis parema mulje, kuid teine osa ei püüa olla niivõrd ilmselge ja lihtne, vaid pakub kõike seda, mida ootaks koomiksifilmilt ja lisab sinna ka natuke keerukust. Kõike on seekord mitu korda rohkem, aga sisu ei jää efektide varju, sest tasakaal nende kahe vahel saavutatakse üsna kiiresti. Tegelaste ja sisuliinide rohkus tekitab olukorra, kus sisu ei liigu edasi, kuid tänu Downeyle ei muutu seegi põletavaks probleemiks. Paljudest kitsaskohtadest aitab välja pääseda Starki loomus ja nakatav huumor. Õnnestunud järg paneb ootama ka kolmandat osa. Eks näeb kunagi, mis see endast kujutab. 7/10