A Serious Man

Vendade Ethan ja Joel Coen`ite eelmine katse teha süsimusta huumorit Burn After Readingu näitel ei olnud niivõrd meeldejääv kui seda on olnud tipplavastajate hulka kuuluvate vendade varasemad filmid. Burn After Reading oli meeldejääv mõne seiga poolest, aga tervikuna ei koorunud sellest välja midagi enneolematut. 2007. aasta meistriteos No Country for Old Men tõestas, et alati pole vaja komöödia elemente, et luua pingest särtsuv õhkkond ja kauaks ajaks meelde jäävaid karaktereid. Vendade filmide seas on palju neid, mis sisaldavad isiklikke viiteid nagu lumine Põhja - Dakota Fargos või sihivad nad teatud ajaloolist ja kultuurilist tausta nagu O Brother, Where Art Thou? ja isegi No Country For Old Men. A Serious Man sorgib taaskord geniaalsuse poole tüürivate lavastajate minevikus, võttes ette nende juudi päritolu ja 1960-ndate juudi kogukonna Minnesotas. A Serious Man on keeruline mõistukõne, mille ainestik tundub põhinevat Hiiobi lool, juudi folklooril, kuid ka lihtsalt tänapäeva ühiskonnas end mugavalt tundval inimtüübil. Raske on nimetada Coenite uusimat teost komöödiaks või isegi selle mustaks vennaks, kuid taolisi elemente leidub läbi kogu filmi. Läbi kindlakujulise huumoriprisma, mis ei põhine hetkelistel naljadel ega ka koomilistel karakteritel, kirjeldatakse ühe õnnetu vennikese allakäiguteed. Ühel hetkel hakkab juudi professori elukäik minema allamäge, aga ükskõik, mida ta ka teeks, ei suuda ta takistada elu hammasrataste vahele viivat peatamatut jõudu, mis põrkub paratamatult professori kui liikumatu ja jäiga objektiga. Mitmekihiline sisuarendus professor Larry Gopniku püüetest parandada seda, mida veel parandada annab, on mitmeti mõistetav, kuid see asjaolu muudabki filmi sedavõrd huvitavaks ja võluvaks ning kordusvaatamine on igati soovitatav.

Umbes 20. sajandi alguses juhtub Poola väikeses külas midagi mõistatuslikku. Tulles öösel lumetormiga kodu poole, kohtab vahva ja lahke Velvel naise peretuttava Rebiga, kes aitab tormise ilma tõttu tee peal raskustesse sattunud Velvelit. Jõudnud koju, räägib mees sellest ka oma naise Dorale. Külaline kutsutakse tuppa, kuid uskumuste tõttu lahvatab Dora ja Rebi vahel vaenuleek, mis lõppeb ühele osapoolele saatuslikult, aga mitte selle jaoks, kes tundub kõige loogilisem kannataja, vaid kannatusterida saab alguse sellest õhtust ning hakkab vaikselt, kuid tuntava rõhuvusega hävitama ühe mehe rutiinil ja korrapäral põhinevat elu. Sisu mitmetimõistetavuse all pean silmas seda, et mängus võib olla dybbuki kuri käsi, sest kunagi ammustel aegadel tehti ühel lumisel talveõhtul rida valesid valikuid, mis nüüd pööravad Larry elu pea peale. Folklooril põhinevat mõtet ei saa võtta ainuõige tõena, sest viited Hiiobi kannatustele tekitavad ka alternatiivse versiooni, mida kinnitab veel Larry kaebelaul, et Jumal ei ole temaga rahul ning seetõttu loobib talle kaikaid kodaratesse nii eraelus kui ka tööl. Järsult halvenev tervis ja rahulolematus rabi tööga on vaid ühed näited Larry usku kõigutama panevatest juhtumistest. Olukord halveneb ja viimane päästev õlekõrs paistab olevat see, millest alguses keelduti ning et ennast vähegi paremini tunda leiab Larry lohutust naabrinaise juures. Kohe pärast takistuste tekkimist pöördub varem korralik ja ontlik mees pahede poole, mis omakorda võimendavad rasket elu veelgi. Suhteliselt kindlapiiriline stsenaarium, mis liigub Larry jaoks pidevalt jubeda lõpplahenduse poole, paneb mõtlema kõikide märkide ja mõtet täiustavate versioonide peale, milleks võivad olla folklooril põhinevad uskumused, Hiiobi kannatustele sarnane allakäigutrepp ning kõige lihtsam on muidugi kujutus inimesest, kes on nii mugav, et ei taha näha tema ümber muutuvat maailma. Olles kinni vanades harjumustes ja arusaamades, ei pane tähele ega mõista Larry märke saabuvatest õnnetustest, sest vastasel juhul poleks ükski hiljem ootamatuna tundunud juhtum olnud lahendamatu. Naisel on armuke ja tahab lahutust, tervis halveneb, lapsed ei huvitu kogukonna traditsioonidest ja töö juures tekivad komplikatsioonid - kui Larry oleks varem silmad avanud ja mõistnud enda ümber toimuvat, siis poleks ükski loetletud halva õnne märk mõjunud talle kui Jumala karistus või needus. Inimene peab oma probleemid ise lahendama, aga kui ta ennast ise ei aita, siis võibki võtta kõike kui halva õnne koormat.

Tegelased on kõik aja ja koha järgi ideaalselt tegevustikku sobitatud ning näitlejatevalikuga saab olla enam kui rahul. Kõik need vastavad näod, suhtumised ja inimtüübid peegelduvad kenasti igasse rolli perfektselt valitud näitlejatelt tagasi, tekitades nii lavastusliku toetuse abil tõetruu vaate 1960-ndatest ning juudi kogukonna inimestest. Mõne nüansi võrra pöörasematena tunduvad tegelased ei kaota küll usutavust, kuid musta huumori tõttu ei muutu film ainult süngeks kannatusterajaks, vaid omandab mõõtmed, mida saab kirjeldada kui humoristliku kallakuga masendavat filmi. Masendav on tõesti näha meest, kes otsib valguskiirt äkitselt süngena tunduvast elust. Kui algul näeme rida kannatusi ja õnnetusi, siis filmi keskel saabub ajutiselt mõni hetk, mil tundub, et nüüd on Coenid otsustanud muuta sisu helgemaks ja kergendada peategelase elu, kuid juba liikuma hakanud jõudu ei peatata, see voolab peatamatult edasi. Tee peal võib voolu aeglustumine pakkuda mõnda üksikut helget seika, kuid tee kulgeb ikkagi edasi raja lõppu, kust ei ole väljapääsu. Vaadates nii õnnetut mehikest rabelemas, soovid näha, et midagigi muutuks paremaks ja äkki muutubki. Venna suhtes end abituna tundnud Larry aitab ta uuesti rajale ja saadab parema elu poole, kuid siis järsku langeb õhuloss kokku. Coenid ei tee kompromisse, nad võivad petta ja panna uskuma, et nüüd on kõik taas korras, aga tekkinud illusioon hävitatakse kiirelt ja jõhkralt. Nii kasvab veelgi enam kaastunne Larry vastu, sest raske on näha kedagi sedavõrd abitut lootmas millegi poole ja kui see midagi saabub, siis hävitatakse seegi ja heidetakse talle näkku tagasi. Veidrad, karismaatilised, ebatavalised ja pilvedes hõljuvad tegelased, keda esitavad suhteliselt tundmatud näitlejad, on Coenite puhul tavalised nähtused, aga firmamärgina mõjuv fakt annab nende filmidele alati palju juurde, kas omapära või hetkelisi absurdimomente, aga vähemalt ei kannata film kuivuse all.

Lavastajatööd ja muid tehnilisi külgi pole mõtet mainidagi, sest need on niikuinii head, aga antud juhul kuulub A Serious Man nii teostuse kui ka sisu poolest Coenite paremikku. 9/10