Luftslottet som sprängdes

The Girl Who Played With Fire`i lavastanud Daniel Alfredson`i katse teha triloogiale korralik lõpp on vilja kandnud ja teise osa mõningane halb maik on täiesti kadunud. Kolmas ja ühtlasi ka viimane osa Millenniumi triloogias on tippvormis nii sisu, tegelaste kui ka lavastuse poolest. Taas on tunda esimesest osast tuttavat keerukust ja stereotüüpide vähesust. Mõrvajuurdlus, siseheitlused ja kohtudraama - iga film on olnud millegi poolest teineteisest erinev, kuid kõiki osi seob kokku ühtne mõte, milles pesitsev sotsiaalkriitika pole ainult näpuga näitamine, vaid seda võimendadakse kõikvõimalike jõhkruste ja brutaalsustega naiste ja ühiskonna vastu. Elude hävitamine, korruptsioon, valgustkartvate tegude kinnimätsimine ja üldise või siis kindla eliidi hüvangu nimel teiste jalge alla trampimine - miski pole Stieg Larssonile võõras ning paistab, et filmilindile on jõudnud kõik, mid Larsson tahtis oma raamatutega öelda. See väide on arvatavasti liialdus, sest filmi ei saa paraku kogu raamatut mahutada. Lähtudes enda tutvusringkonnas Larssoni raamatuid lugenute arvamustest, kerkib esile tõik, et kolmas film ongi raamatust kõige suurema kaarega mööda jalutav, aga seegi pole tingimata märk sellest, et film ei kõlba kuhugi, vaid filmi ja algmaterjali erinevused annavad lihtsalt pideva võrdlusmomendi, mis võib paljude jaoks olla häiriv, aga kui võtta filmi kui adapteeringut, siis on säilinud vähemalt minu tutvusringkonnas tendents, et film on hea, aga raamat on parem. Minule pakkus Lisbeth Salander`i minevikusaladuste põhjalik lahkamine algusest kuni keskpaiguni ja kõiki asjaosalisi kohtuasjaga paljastav lõpp suurt naudingut, sest alles nüüd sai näha, aru saada ja mõista peaaegu kõike seda, mis on toimunud Lisbethi ja tema taga seisva Millenniumi toimetusega. Paneksin pearõhu sõnale "peaaegu", sest keegi ei tea, mida plaanis Larsson antud tegelastega edasi teha. Kindlasti saabub üsna pea nii mõnigi täiendav lugu, kas filmi või lühijutu näol, mis võtab osa Larssoni pärandist, aga siis on see ainult vana rasva peal liugu laskmine, kui just ei juhtu ime ja keegi kirjutab või lavastab Larssoni väärilise jätkuloo.

Lisbeth Salander on oma mõtetega üksi haiglas, kaitsvad haiglaseinad hoiavad eemale äsja avastatud ja kogetud õudused, ihuhaavad küll paranevad, aga mõistuses tuksleb endiselt teadmine, et kõrvalpalatis pole ainult üks kõrvaline isik, vaid mees, kes hävitas Lisbethi mineviku, tuleviku ja köndistas ta kogu ülejäänud eluks. Enam ei ole kaugele viivaid mõrvajuurdlusi, reise mineviku selgitamiseks, vaid kogu sündmustik leiab Lisbethi jaoks aset haiglas, vanglas ja kohtus. Nüüd on aeg teistel rabeleda, Lisbethi ümber salakavalalt ja ennasthävitavalt kihisev parv ei taha vaibuda, kuid tõe jälil olevad Millenniumi toimetajad sunnivad vana eskaadri areenilt lahkuma, kes püssipaugupaugu ja kes kohtupingiga, aga vana ja seest mädanenud võimuosake kaob. Kohtudraamad on žanrina alati hinnas olnud, sest põhjalik analüüs toimunust ja andekas, köitev dialoog advokaatide vahel võib olla mitu korda pingelisem kui nendele samadele sündmustele kaasa elamine. Igat kohtuprotsessil põhinevat filmi ei saa eales pidada kohe vaimustavaks, selleks on vaja ikka annet, tugevat stsenaariumi ning oskust lavastada dialooge. Aplause väärivaid tormilisi kohtulahinguid on filmides kujutatud piisavalt palju ning nii mõnedki neist kuuluvad kuldaväärt kraami alla. Lavastaja Daniel Alfredsoni valikud on seekord kooskõlas stsenaariumi mitmekihilisusega ning on tunda, et kõik on taaskord paigas, tasakaalus, mistõttu ei tekigi otseseid pretensioone ega ebakõlasid, mis pärsiksid vaatamisnaudingut. Lisbethi siseheitlus haiglas, ustava sõbra Blomkvisti viimased ponnistused leidmaks tõde, korrupeerunud kõrgema võimutasandi hulka kuuluva rakukese mahhinatsioonid, külmaverelise tapja põgenemine, kättemaks ja surm - iga sisuliin on paeluv, mõni rohkem ja mõni vähem, aga sisuliinide kokkutõmbamise alustamisega kaasneb teatav rahulolu, et lõpuks saabub lõpp ja kõik saavad karistada, kuid vaatamata sellele, et film ei saakski lõppeda ühelgil teisel viisil, tekib äkiline ja värskendavalt mõjuv pingelisuse tõus ajal, mil kõik vastused oleksid justkui olemas. Selgitused saabuvad huvi ja pinget üles kruttivana, pingelangus tekib alles siis, kui Lisbeth astub kohtupingist maha. Kõik, mille kallal nägid eelnevad osad vaeva, leiab nüüd lõpu, kuid mitte tervenisti, sest saladusi on veel. See, et meile ei räägita saladustest, ei tähenda, et neid ei olegi.

The Girl Who Kicked the Hornet`s Nest e. The Air Castle that Blew Up e. Purustatud õhukindlus on nauditav vaatamine mitte ainult karakterite, vaid ka üksikute nüansside, seikade ja süžeepöörete pärast. Kavalad, koomilised ja osaliselt ka võikad äkilised pöörded tegevuses, mis iseloomustavad tegelast ennast või antud situatsiooni, rikastavad niigi liialt kriminaaljuurdluseks langevat filmi mitmeti, pakkudes häid muhelemise momente, mida tekitavad inimlikud karakterid. Ebaloomulikud, otsekui superkangelaste koomiksist välja karanud kurjategijad ei tundu kolmandas jaos enam niivõrd häirivad, vaid nüüd on nad konteksti sobitunud ja neid saab võtta loogiliste ja loomulike lisadena. Rootsi filmid on omapärased, sest nende halb on minu jaoks hea, aga Hollywoodi halba ei suuda vaadatagi. Tase on lihtsalt erinev ja kindlate vaatamisharjumustega vaataja jaoks võivad rootsi filmid olla ühed kõige paremad, kuid laiema silmaringiga huviline oskab juba võrrelda. Mina jään kuskile sinna vahepeale, ma ei ole neid näinud liiga palju ega ka liiga vähe. Lisbeth Salander jääb tänu raamatutele ja filmidele kauaks meelde. Parem ongi, sest Larssoni pärandiga tekkinud meedium on kiitust väärt, kuigi alati saab iga asja kallal nokkida. Filmid vaatan kindlasti pärast raamatutega tutvumist uuesti üle, mulje võib olla teine, aga hinnang jääb arvatavasti samaks. 8/10