Flickan som lekte med elden

Kui on tegemist triloogia või mõne muu pikema seeriaga, siis alati on kõige raskem teha teist osa. Esimene osa on sageli igast nurgast täiuslik, aga nüüd peab trumpama üle varasemad saavutused, et vältida teatud elementide kordamist ning pakkuda tuleb midagi uut. The Girl Who Played with Fire ei ole parem kui The Girl with the Dragon Tattoo, kuigi on sellest palju erinevam, mis tekitab tunde, et vaataksin hoopis seeriavälist filmi. Osalt on see hea, aga teisalt on kõrvalekaldumine algsest stiilist häiriv, sest rikub seda ühtehoidvat tasakaalu, mis on iga jätkufilmi vahel elik see, mis ühendab ühe osa teisega. Liiga suured erinevused tekitavad vastakaid tundeid teemakäsitluse suhtes, kuid tegelastele on jäädud truuks ja kuna niivõrd sümpaatsetele tegelastele on raske mitte kaasa elada, siis säilub ka elementaarne side eelmise osaga. Lisbeth Salander ja Mikael Blomkvist on jätkuvalt üksteisele vastanduvad karakterid, kuid nüüd on nendevaheline side veelgi tugevam. Olgugi, et nad kohtuvad silmast silma alles lõpus. Seesama vaikiv nõusolek, mida ootas Lisbeth Mikaelilt esimeses osas, on ka nüüd olemas. Lisbeth jätab maha jäljed, märgid ja kõik teised peavad neist ainult aru saama. Ta ei ava ennast ühelegi peale nende, kelle seltsis tunneb end ohutult. Kui tahad olla Lisbethi lähedane sõber, siis pead mõistma tema soove, lugedes neid tema silmadest ja tema käitumist mõistes saad aru, kes ta on, milline ta on ja mida ta sinult ootab. Isepäine naine, kes saab ise kõigega hakkama ja ei oota kellegi abi ega kaastunnet, on kui kass, kes kõnnib omapead, kuid vahel vajab soojust ka kõige jäisem kivikuju, et sulaks maha aastate jooksul kogunenud kõnts ja räpasus. Need, kes kuju rikuvad, maksvad selle eest kallist hinda ja see on hind, mille kohta saabub arve, kas varjuna nurga tagant Lisbethina või õigussüsteemi karistusena. Viimast käsitletakse kolmandas jaos. Teine on tüdrukust, kes mängis tulega. Tüdruk sai küll kõrvetada, kuid põletas kõik teised ära nii, et maha jäi ainult tuhk tunnistamaks karistust minevikus sooritatud pattude eest.

Lisbethi ja Mikaeli teed küll ei ristu, kuid see muudabki tegevusliinide arengu mõnevõrra huvitavamaks, samas pole ka kordustunnet esimesest. Lisbeth on karakterina sedavõrd müstiline ja kummastav, et teda on piisavalt põnev ja pingeline jälgida mis tahes olukorras. Antud juhul on selleks kolme mõrva uurimine, mis määriti talle kaela kellegi tundmatu poolt ning naine üritab välja otsida iga viimasegi niidiotsa, et saada aimu, kes ja miks peaks teda mõrvades süüdi lavastama. Uurimise käigus, mida teostab ajakirjandusliku vaistu järgi ka Mikael, tuleb ilmsiks nii mõnigi seik Lisbethi minevikust. Taaskord ei avalda enda kohta sõnakestki Lisbeth ise, vaid tema kohta käiv info avaldub teiste allikate kaudu. Karakter jääb nii sõltumatuks ning seda tõika ei muudeta teises ega ka kolmandas osas, mis ongi kogu seeria juures üks kõige paeluvamaid osiseid. See, et Lisbeth ei räägi hingelt kõike ära, vaid meile jagatakse pidevalt näpuotsatäie kaupa taustainfot, annab mõista, et karaktereid saab arendada märksa huvitavamate viisidega. Teises osas ilmneb terve hulk tegelasi ja sisuliine, mis sunnivad vägisi peale klišee maigulise tunde ja sisuliselt tunduvad osad ideed nõksu võrra must-valge loomuga, mis ei ole iseenesest halb, aga kui lavastaja oleks natukene rohkem end lõdvaks lasknud, siis ei suhtuks ma filmi nii positiivselt. Lisbethi süüdi lavastamine, tema minevik ja uurimine - kõik viivad ühte punkti ja sinna jõudmisel paljastuvad asjaolud, mis ei klapi esimese osa erandliku stiiliga, vaid pakuvad teatavat peegeldust üldtuntud ideedest. Raamatu autorina tõi Larsson needsamad filmi valupunktid esile kindlasti palju üllatuslikumalt ja mitmekihilisemalt. Keegi ei keela kasutamast stampväljendeid, aga oleneb, kuidas neid kasutada ja mis eesmärgiga. Larsson sai ülesandega arvatavasti hakkama, sest arvestades tema ajakirjanduslikku tausta võis ta filmis läbikäiatuna tunduvaid ideid käsitleda usutavamalt, elulisemalt. Võrreldes Daniel Alfredson`i tunduvalt parema käega Niels Arden Oplev`iga, siis eksis Alfredson teelt ja kahjuks ei leidnudki filmi taga seisnud meeskond üles originaalsusele lähemale viivat teerajakest. Üdini kuritahtlik tegelane on tõeline kurjuse kehastus, kellel on ka peaaegu et saatanlik käsilane, kes vaatamata kõikidele ponnistustele ei taha surra. Salasepitsused võtavad hoogu, igaüks üritab oma nahka päästa, aga kord rikutud hing jääbki rikutuks ning seetõttu ei saa anda mitte mingisugust halastust isegi neile, kes on vanad ja väetid. Kuritöö ei küsi vanust, sest karistus tuleb niikuinii.

Üksi oma mõtetega reisiv Lisbeth sümpatiseerub seekord veelgi kiiremini, aga kuna esimene osa on selja taga, siis on see ka loogiline, kuid arvestades teise osa iseseisvust, siis võib filmi ette võtta ka vaataja, kes ei ole kursis Lisbethi esimese seiklusega. Koos moodustavad nad terviku, kuid esimese ja teise osa tuntavalt erinevad stiilid lubavad neid jälgida ka eraldiseisvatena. Noomi Rapace`st võlutud vaataja saab seekord täieõigusliku elamuse, sest enamus filmist on tema päralt ja kuna vaikus on kuld, siis nii müstilise kaaslasega ühelt sündmuselt teise hüppamine on filmi tugevamaid külgi. Lisbeth on sügav karakter, kes võrgutab kõiki just seetõttu, et ei räägi endast, vaid laseb vaatajal mõistatada. Karm, elunäinud ja kannatanud naine poeb hinge ning tema valud ja kannatused kanduvad hõlpsasti üle teisele poole ekraani. Fakt, et teine osa on nõrgem, ei laasta küll karaktereid, kuid võib mõjuda halvasti sisule. Mõnevõrra teistsugune ja kahjuks tsipake lahjem teine osa jätkab seda, mida alustas The Girl with the Dragon Tattoo ja juhatab sisse The Girl Who Kicked the Hornets Nest`i. 7/10