Stieg Larsson kirjutas valmis Milleniumi nimelise triloogia ning üritas seda ka eri kirjastuste kaudu välja anda, kuid edutult. Alles pärast rootsi ajakirjaniku ootamatut surma avastati käsikirjad olevat miljoneid väärt ning raamatud anti välja aastaste vahedega, mil need jõudsid koguda tohutu populaarsuse ja vallutasid kõikvõimalikud edetabelid. Kohe osteti õigused filmide jaoks ära nii USA kui ka Rootsi enda poolt ning nüüdseks ongi üsna kiiresti valminud kolm filmi maailma ekraane vallutamas. Kas just vallutamas, on juba iseasi, aga filmidele on jagatud kiitust algmaterjalile truuks jäämise eest, kuigi mõningad olulisemad sisuliinid on paigutatud ümber või jäetud üldse välja. Vaatamata adapteerimisega kaasnevatele probleemidele, kujunesid kolmest filmist küllaltki iseseisvad teosed, mida saavad hinnata ka vaatajad, kes pole veel osa võtnud Larssoni fenomenist. Raamatuseeriaga ma veel alustanud pole, aga eks igal asjal on oma aeg. Raamatuna on Män som hatar kvinnor natuke teistsugune kui klassikaline mõrvamüsteerium, sest eri tegelaste kaudu väljendub mitmetasandiline sotsiaalkriitika, mis kujuneb põhjooneks lõpuni välja. Avaraamat ja - film põhinevad mõrvajuurdlusel, mille tegelased arenevad nii kaugele, et paljastuvad Larssoni soovid, huvid ja kogemused, mida ta on osavalt paigutanud ridade vahele, kuigi mitte niivõrd alltekstina, vaid rohkem selgemana ja kui tuua näiteks ilmselge ühiskonna produkt Lisbeth Salander, siis on selge, mida Larsson taotles. 
Naiste vastu suunatud vägivalla vastasel rindel sõdimise eest tunnustas Hispaania Larssonit erilise auhinnaga. See tõik ütleb juba, et tema looming omab suuremat tähtsust kui see, et teda premeeritakse auhindadega ja raamatud teenivad tohutult palju raha. Olles kursis raamatuid lugenute arvamustega filmi suhtes, siis ei olegi esimene ekraniseering algmaterjali suhtes niivõrd vastuoluline, vaid kattub Larssoni ideaaliga päris kenasti. Mõningased ajalised muudatused ja väljajätmised on muidugi häirivad, aga mitte põhimõtet laastavad. Noomi Rapace osatäitmine kompromissitu Lisbethina on kiiduväärt, kuigi põhikarakter on raamatuga võrreldes natuke muutunud, aga mitte vägivaldselt raamatu kontekstist välja tiritud nagu juhtub tavaliselt adaptsioonidega. Järgnevate filmidega olevat pretensioone rohkem, aga see ei muuda filmielamust ennast halvemaks, paneb küll sunduslikult vigu otsima ja igat momenti võrdlema, kuid filmi väärtus põhineb ikkagi selles, kuidas kasutas lavastaja ära materjali ja näitlejaid.
Noomi Rapace on kindlasti filmi tõmbenumber. Tema kehastuses on Lisbeth Salander nagu koletis ja kaunitar ühes isikus. Rapace ümberpööramatu ilu mängib võib-olla karakterile natuke kahjuks - nii väidavad raamatut lugenud, aga minusugusele on ta veatu iludus koletise kehas, kes ei püüagi olla keegi teine, vaid näitab avalikult häbenemata oma tõelist mina ja ühiskond, kõrgemad onud ja tädid, vaatavad põlglikult tema peale, mõeldes temast kui rikutud lapsest. Rikutud küll, aga mitte tema enda soovil, vaid kellegi teise rikutuse aste oli nii mitu korda suurem, et mõjutas ka teisi enda ümber ja hävitas Lisbethis endise lapsemeelsuse ning tõi temas välja isiku, keda teame nüüd nahkjakki kandva napisõnalise ja needitud neidisena. Kui tuua teatavaid paralleele Hollywoodiga, siis ei usu ma eales, et kui need mehed seal oleksid teinud filmid esimesena valmis, oleks Lisbeth olnud samasugune nagu Rootsi filmis. Pigem mitte, ta oleks ära lörtsitud ja olnud kaugel sellest, millisena kujutas teda kadunud Larsson. USA filmitööstus on aga raha lõhna tundnud ning olge mureta, sest uued Lisbeth Salanderi seiklused on juba vaikselt arenemas. 
Pärast esmakohtumist võluva Noomi Rapace`ga olin sunnitud vaatama tema varasemaid töid ja ainuke, mida olen siiani näinud, on Daisy Diamond. Väikese lapsega hädas olev naisuke ei kannata enam senist eluviisi välja ja astub ekstreemsele teele, kust enam tagasiteed ei ole ning edaspidi läheb kõik allamäge. Nimetatud filmi lühike tutvustus. Noomi Rapace osatäitmine Daisy Diamondis paljastab jõhkralt, isegi räigelt Rapacet ja tema karakterit nii vaimselt kui ka ihuliselt vägagi häirival viisil. Mõlemad seninähtud rollid kokku liites saame lihtsa tulemuse, et tegemist on oma tööd tõsiselt ja väga hingestatult võtva näitlejaga, kellel tasub silma peal hoida. Niisamuti on Lisbeth Salanderiga. Rapace ongi Salander ja Salander on Rapace, nad on üks ja see annabki filmile tugevuse, mitte aga kordusemaigulisena mekkiv mõrvamüsteerium ja rõvedad perverdid, keda näeb seeria alguses tegutsemas üsna palju. Krimifilmina, põnevikuna, thrillerina on nii sisuliselt kui ka teostuslikult tegu professionaalse tööga. Kõike ei paljastata kohe, vihjeid peidetakse hoolega, keerdkäigud üllatavad saabudes ning süüdlasi hoitakse kiivalt varjatuna, et uurimine oleks piisavalt huvitav ja et tõe saabudes oleks pinge laes. Samas ei ole mul südant pidada filmi ühemalliliseks või klassikaliseks, sest Rootsi päritoluga põhjamaine hingus on teinud oma töö ja eristumine Ameerika massifilmidest on selgelt tuntav. 
Muusika, atmosfäär, süžee, karakterid käivad harmooniliselt käsikäes, olemata seejuures liialt poleeritud ja ühemõttelised. Mitmekihilisus paistab välja karakterite rohkusest, sisuliinide laiali hargnemisest ja edastatavast sõnumist. Lisbeth Salanderi müstiline karakter ei paljasta end kuigi palju ning põhimõtteliselt jääbki Lisbethiga seonduv suureks saladuseks, mistõttu võibki pidada teda üheks põnevamaks tegelaseks. Kõik, mida Lisbethi mineviku ja isiku kohta teada saadakse, ei tule tema suust, vaid teiste uurimistööst ja mõne piinava kokkupuute ajendusel ilmuvatest minevikuseikadest, korduvatest mälupiltidest. Saladuslikus tema ümber kasvab, aga kasvab ka jätkusuutlik huvi, et jagada seda järgmistele filmidele. Mikael Blomkvist esindab igipõlist head stereotüüpi, kes teeb vahet heal ja halval ning ei anna alla isegi kõige ebameeldivamate tingimuste juures. Ideaalne kaaslane Lisbethile on Blomkvist just seetõttu, et tema küsib ja Lisbeth leiab vastuseid. Kahe tegelase vaheline keemia on vähese kokkupuute järel igati usutav ja nii on ka järjelugudega. Esimene osa möödub Blomkvisti ja Lisbethi seltsis, aga teistes osades on nad tihtipeale kogu filmi eralduses ja suhtlevad ainult häkitud sülearvutite kaudu. "Mehed, kes vihkavad naisi" - algupärane raamatu ja filmi pealkiri, mis muudeti arusaadavatel, kuid mulle vastuvõetamatutel põhjustel ära "Lohetätoveeringuga tüdrukuks". Algupärane pealkiri omab otsest, piltlikku seost filmiga, kuid niisamuti ka uus. Olgu kuidas on, aga originaalpealkiri kannab palju ilmekamalt välja filmi mõtet ja Lisbethi olemust. Meelelahutusest on asi kaugel, materjal on tõsiseltvõetav ja usutav ning karakterid pakuvad nii tõepärasust kui ka teatavat idealistlikku vaatenurka ühiskonnale. 8/10
Pärast esmakohtumist võluva Noomi Rapace`ga olin sunnitud vaatama tema varasemaid töid ja ainuke, mida olen siiani näinud, on Daisy Diamond. Väikese lapsega hädas olev naisuke ei kannata enam senist eluviisi välja ja astub ekstreemsele teele, kust enam tagasiteed ei ole ning edaspidi läheb kõik allamäge. Nimetatud filmi lühike tutvustus. Noomi Rapace osatäitmine Daisy Diamondis paljastab jõhkralt, isegi räigelt Rapacet ja tema karakterit nii vaimselt kui ka ihuliselt vägagi häirival viisil. Mõlemad seninähtud rollid kokku liites saame lihtsa tulemuse, et tegemist on oma tööd tõsiselt ja väga hingestatult võtva näitlejaga, kellel tasub silma peal hoida. Niisamuti on Lisbeth Salanderiga. Rapace ongi Salander ja Salander on Rapace, nad on üks ja see annabki filmile tugevuse, mitte aga kordusemaigulisena mekkiv mõrvamüsteerium ja rõvedad perverdid, keda näeb seeria alguses tegutsemas üsna palju. Krimifilmina, põnevikuna, thrillerina on nii sisuliselt kui ka teostuslikult tegu professionaalse tööga. Kõike ei paljastata kohe, vihjeid peidetakse hoolega, keerdkäigud üllatavad saabudes ning süüdlasi hoitakse kiivalt varjatuna, et uurimine oleks piisavalt huvitav ja et tõe saabudes oleks pinge laes. Samas ei ole mul südant pidada filmi ühemalliliseks või klassikaliseks, sest Rootsi päritoluga põhjamaine hingus on teinud oma töö ja eristumine Ameerika massifilmidest on selgelt tuntav. 
Muusika, atmosfäär, süžee, karakterid käivad harmooniliselt käsikäes, olemata seejuures liialt poleeritud ja ühemõttelised. Mitmekihilisus paistab välja karakterite rohkusest, sisuliinide laiali hargnemisest ja edastatavast sõnumist. Lisbeth Salanderi müstiline karakter ei paljasta end kuigi palju ning põhimõtteliselt jääbki Lisbethiga seonduv suureks saladuseks, mistõttu võibki pidada teda üheks põnevamaks tegelaseks. Kõik, mida Lisbethi mineviku ja isiku kohta teada saadakse, ei tule tema suust, vaid teiste uurimistööst ja mõne piinava kokkupuute ajendusel ilmuvatest minevikuseikadest, korduvatest mälupiltidest. Saladuslikus tema ümber kasvab, aga kasvab ka jätkusuutlik huvi, et jagada seda järgmistele filmidele. Mikael Blomkvist esindab igipõlist head stereotüüpi, kes teeb vahet heal ja halval ning ei anna alla isegi kõige ebameeldivamate tingimuste juures. Ideaalne kaaslane Lisbethile on Blomkvist just seetõttu, et tema küsib ja Lisbeth leiab vastuseid. Kahe tegelase vaheline keemia on vähese kokkupuute järel igati usutav ja nii on ka järjelugudega. Esimene osa möödub Blomkvisti ja Lisbethi seltsis, aga teistes osades on nad tihtipeale kogu filmi eralduses ja suhtlevad ainult häkitud sülearvutite kaudu. "Mehed, kes vihkavad naisi" - algupärane raamatu ja filmi pealkiri, mis muudeti arusaadavatel, kuid mulle vastuvõetamatutel põhjustel ära "Lohetätoveeringuga tüdrukuks". Algupärane pealkiri omab otsest, piltlikku seost filmiga, kuid niisamuti ka uus. Olgu kuidas on, aga originaalpealkiri kannab palju ilmekamalt välja filmi mõtet ja Lisbethi olemust. Meelelahutusest on asi kaugel, materjal on tõsiseltvõetav ja usutav ning karakterid pakuvad nii tõepärasust kui ka teatavat idealistlikku vaatenurka ühiskonnale. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar