Paul Greengrassi ja Matt Damoni kolmas koostöö, mille pealkirjas ei olegi nime Bourne, on sama intensiivne ja julge, kui seda olid mõlemad Bourne`i filmid. Olen kuulnud, et antud stsenaarium oli alguses mõeldud Bourne`i neljanda filmi jaoks, aga Greengrass mõtles ümber ja tegi hoopis teist masti filmi, kus on taas peaosas ei keegi muu kui Damon ise. Mõttelt on Roheline Tsoon küllaltki sarnane Bourne`i filmidega, aga eks see sarnasus ilmnebki nüüd seetõttu, et antud projekt oli algselt määratud olema uus Bourne`i film. Isiklikult leian, et maailm ei vaja uut Bourne`i filmi, olemasolevast kolmest piisas täiesti, et purustada paar barjääri ja teha karjääri nii lavastajale kui ka põhinäitlejale. Neljas osa oleks olnud juba ligulaskmine vanal rasval, kuigi lähtudes Rohelisest Tsoonist ei saaks öelda, et pealkirja vahetades oleks taoline Bourne`i film olnud halb, aga ma leian, et sisu viimine sõjakoldesse poleks lihtsalt sobinud Bourne`i saagasse. Roheline Tsoon on aga asjalik, mõtlemapanev, dünaamiline ja läbi ja lõhki tänapäevane sõjafilm, mis pakub Call of Duty 4-le omast luuramist Iraagi tänavatel ning korralikku, Greengrassile omase kaameratööga tõhusat võimuvõitlust tolmustel Iraagi tänavatel, kus põrkuvad ameeriklaste arusaamad sõjast ning iraaklaste kõhklused ja tõekspidamised. Kõige taustaks mängib kriitikanoot USA valituse pihta, kes algatas ebaõiglase sõja. Kas oli see nüüd põhjendatud sõda või mitte, mina arutama ei hakka. Seda järeldab vast igaüks oma vaatevinkli järgi. Sirgjoonelisena lahti kooruv Milleri (Damon) karakter võtab enda peale kõige suurema raskuse ning moondub seetõttu selleks patuoinaks, kes avastab sõjalise konspiratsiooni. Mõtte paremaks selgitamiseks tuuakse see lihtsustatult esile, esitades versiooni, kus armee liige paneb kahtluse alla ülemuste käsud. Milleri ennastohverdav ja reegleid murdev käitumine sümboliseerib pigem ühte võimalikku versiooni, kuidas tuli ilmsiks fakt, et USA sisenes Iraaki kahtlastel asjaoludel. Tegelikult oli see kindlasti keerulisem ja hargnes lahti kõrgematel võimutasanditel, kuid Greengrassi film põhineb siiski raamatul ning seetõttu saab lihtsustatuses süüdistada raamatu autorit, mitte aga lavastajat. 
Kui jätta kõrvale poliitiline temaatika ja võimukoridorides lokkav korruptsioon, siis on lavastajatöö sõna otseses mõttes meisterlik. Greengrassi vilumusele kaamera taga viitab ka asjaolu, et mul pole teostuse koha pealt mitte ühtegi pretensiooni. United 93-ga ja Bourne`i kahe viimase filmiga ennast küllalt tõestanud mees teab, mida tahab tuua ekraanile ja kuidas panna see kõik korraga nii tööle, et vaataja oleks pingul algusest lõpuni. Kriitikat väärivad ainult mõned sisulised käänakud ja otsused, mis tirivad vägisi alla mitmekihiliselt ja pingeliselt kirjutatud stsenaariumi taset. USA kriitika all peitub jällegi sama riigi ülimuslikkus, seda väidet toetab nii Milleri käitumine kui ka lõpp, mille võis ette aimata poole filmi pealt ja kõikide ootuste kohaselt lõppes konspiratsiooni paljastamine ühe asjaosalise hävingu ja teise võiduga. Liialt must-valge lähenemine häiris mõneti päevapoliitilise teema tõsiseltvõetavust, kuid tänu lavastajatööle, tugevatele karakteritele ja nutikatele käänakutele kaovad häiringud ja peale jääb õrnalt lihtsakoeline, kuid ülekaalukalt tõsine teemakäsitlus. Call of Duty: Modern Warfare`ga tuttavad vaatajad peaksid nautima iga stseeni lõõmava päikese käes tormavate sõduritega. Sõjaline konflikt võõral maal saab samasuguse tähenduse või hoopis efektiivsuse, elulisuse, energilisuse, mida omab ka CoD seeria. Luuramised, tulevahetused, põgenemised, tagaajamised, luure - kõik on filmitud täpselt nii, et naelutada vaataja pilk ekraaniles, nende stseenide ajal meenus mulle kohe üks parimaid sõjamänge, mille üks tähtsamaid omadusi oli realistlikkus. Greengrass ei lavasta peaaegu üleloomulikke hüppeid ja plahvatusi täis stseene, vaid taasloob sõdurite jaoks kõrvetava reaalsuse, kus nad peavad iga päev tänavatel patrullima ja samas pitsitab neid teadmine, et iga uus päev võib olla viimane. Käsikaamera stiilis üles võetud pingelised stseenid meenutavad Bourne`i filme, kuid hüplik, jälitav ja ülevaatlik kaameratöö loob närvilise keskkonna ja tagab realistliku hirmu õhkkonna. Roheline Tsoon algab meeleoluka kaadriga linna kohalt, mis juhatab sisse sõja esimeste päevade/nädalate ajal toimunud sündmused. Pikk kaader näitab veriseks sõjakoldeks muutunud linna ning suundub selle keskele. Lõpukaader väljub linnast, vaatleb seda öises pimeduses ja siis rulluvad lahti lõputiitrid. 
Usun, et aasta või kaks pärast Iraagi sõja algust poleks mitte ükski lavastaja tulnud välja filmiga, mis oleks käsitlenud valgustkartvaid fakte. Nüüd, aastal 2010 teevad seda kõik, sest kõik, mis enne oli salajane, on välja uuritud, tehtud dokumentaalideks ja ajalehe artikliteks. Matt Damoni ja Greengrassi ühiseid projekte tuleb kindlasti veel, aga las tuleb, mina võtan neid kahe käega vastu. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar