Ghost in the Shell

Ulmekirjanikku Philip K. Dick`i ja lavastajaid Andy ja Larry Wachowski`t ühendav mangal põhinev anime oli omal ajal parajalt mõjukas ja on seda praegugi, kuigi mitte enam samas võtmes, mis enne. Ideede ja mõtete vahel kihav alltekst on küll siiani värske, kuid joonistusstiil ja filmi ülesehitus on tuntavalt ajale jalgu jäänud. Teadmata tegelikke tagamaid, pakun, et manga autor Masamune Shirow (Appleseed) sai oma loometöö kirjapanekul mõjutusi Philipp K. Dick`i romaanist "Do Androids Dream of Electric Sheep", mis sarnaselt 1989. aastal ilmunud mangale käsitleb samuti küborgide/androidide eksistentsialismi ning igavest küsimust - mis teeb inimeses inimese? Arvestades, et Philipp K. Dick`i teos ilmus hulga varem, siis on teatavad mõjud loomulikud. Kujutan ette, et anime tavalisest keerukama mõtte ja teostusega mangast oli 1995. aastal parasjagu tolmu üle keerutav ja lõi nii mõnegi augu massi - ja popkultuuri, mille tulemusi peegeldavad väga kenasti anime ja mangade fännid A. ja L. Wachowski, kes teatavasti lõid omaette meediumi, milleks ei ole muidugi miski muu kui The Matrix. 

Ghost in the Shell sisaldab mitmeid praegu filmitööstuses kasutuses olevaid ideid ja teemasid, mistõttu pole vajagi imestada, et lavastaja Mamoru Oshii ja manga autor on tänini au sees. The Matrix võlgneb oma kuulsuse ja selle laienemise popkultuuri suuresti GitS´le. Matrixis tühjaks imetavad patareid e. inimesed ei ole küll sama idee, aga selle taga peituv mõte on enam-vähem sama. Võtame kas või näiteks patarei staatusest väljunud endiste orjade peas ja seljal olevad juhtmete ühendusaugud, mis pakuvad samasugust kõneainet ka GitS`i, kuigi teises kontekstis. Viiteid leidub teisigi, aga see on vast kõige ilmselgem. Paljud stseenid on vennad Wachowskid võtnud lihtsalt üks ühele maha ja selle tulemusel lõid nad anime stiilis ulmefilmi. 90ndatel võis film tekitada palju poleemikat, aga nüüdseks on ideed enamjaolt läbi leierdatud, kuigi ei saaks öelda, et GitS poleks suutnud esitada neid ideid ikka veel värsketena. Ajale on jalgu jäänud nii anime ise kui ka sisu, mis kannatab vahetevahel eelkõige pinge puuduse ja viljakatest ideedest läbi imbunud pinnase pideva kuivuse käes. Toona uutena mõjunud ideed on nüüdseks kulunud ja liigagi tuntud.

GitS viib vaataja lähitulevikku küborg Motoko Kusanagi seltsi, kes on töötab Rühm 9-sas, mis viib läbi salajasi missioone. Peamine tegevusvaldkond on kõrgtehnoloogiaga seotud kuriteod. Ühel hetkel ilmub välja "Puppet Master", kes häkib küborgide poolmehhaanilistesse ajudesse, võtab nad oma kontrolli alla ja loob parema ühepoolse koostöö nimel võltsmälestusi elust, mida pole kunagi olnud. Mida rohkem Rühm 9 ja eriti peategelane küborg Kusanagi asjasse süveneb, seda enam hakkavad ilmsiks tulema hirmsad tõed. Hüpnootilise muusika saatel aeglaselt kujunev lugu kütkestab tegelaste ja maailmapildiga, kuid jätab külmaks nii sisu kui ka tegelaste saatuste juures, sest vaikselt kiirenev sisu ei saagi tempot sisse, mistõttu hajub pinge ning lõppude lõpuks kaob ka huvi toimuva vastu, kuid säilub elementaarne uudishimu omapärase linnapildi, arvutisüsteemi ja küborgide vastu. Meeleolukad stseenid muusika saatel mööduvast laevast annavad edasi filmi tegeliku olemuse, milleks ei saagi olla miski muu kui tehisintelligentsi eneseotsingud, programmi enesest teadlik olemine ja mehhaanilise hinge olemus. Film kaldub olema rohkem sümbolistlik rännak, kui lihtsalt konkreetne lugu politseiuurijast ja kurjategijast. Mitte, et see seda üldse poleks, aga märgatavalt palju rõhutatakse tegelaste tundeid oma olemuses kahtlemise osas, mis omakorda kallutab tähelepanu kõrvale ning "Puppet Master" kaob öhe koos ulmelise tuleviku kohalt loojuva päikesega.

Üllataval kombel ei olnudki loo areng kõige tähtsam, vaid hoopis kõik seda ümbritsev, nagu peaaegu tervenisti mehhaanilistest osadest koosnevate tegelaste siseheitlused ja küborgide arusaamad inimhingest. Kõik kõrvalliinid oleksid võinud töötada loo kasuks, aga jäid hoopis läbilõikavalt tuntavalt pealoost kõrvale ja hakkasid häirima sisu terviklikkust, mille tõttu tuli ka sügavmõttelisi hüpoteese võtta eraldiseisvatena ning lugu arenes edasi omasoodu. Atmosfäär on aga megahea ja selles tegutsevad tegelased ei jää ka palju maha. Vägagi muljetavaldav on esimeste stseenide hulka kuuluv hetk, kui näidatakse esmakordselt Kusanagit, kes kuulab salaja pealt ärimeeste vahelist vestlust ja asub siis sooritama vabalangemist. Meeldejäävaid stseene on teisigi. Tervikust jääb palju puudu, kuid mõtlemapanev materjal tagab igati mitmekülgse vaatamise. 7/10