Ondine

Olles näinud lavastaja Neil Jordani filmograafia seast ainult vampiirifilmi Interview with the Vampire, ei osanud ma eelmisel aastal linastunud Ondine kohta midagi arvata, kuigi treiler oli igati huvitav ja loodud nii, et pälviks otsekohe tähelepanu. Ondine`i võlu seisneb muinasjutuliselt ilusas ja inimlikult armsas teemakäsitluses, mis võlgneb oma suurepärase taseme suuresti kolmele põhinäitlejale - karismaatiline Colin Farrel, piltilus ja andekas Alicja Bachleda ja tüüpilistele lasterollidele sära juurde andev Alison Barry. Neil Jordani kirjutatud ja lavastatud osaliselt legendipõhine film pendeldab sujuvalt ja meeliköitvalt müüdi ja tegelikkuse vahel, pakkudes võimalust nautida filmi mitte pealtnäha üleloomuliku sisu tõttu, vaid tegelaste ja nendevaheliste suhete põhjal, mille taustaks on imeilus ja maaliline kaluriküla Iirimaal ning müüt Selkidest ja Ondinest. Kalur tõmbab merel olles võrguga veest välja neiu, kes on vaakumas elu ja surma vahel, kuid paraneb. Neiu ei mäleta või ei taha mäletada oma nime ega minevikku ja nimetab end merest tõusnud jumalanna järgi Ondine`ks. Teadmata midagi salapärase Ondine kohta, kerkivad üles mitmed teooriad, mille hulgas üks on kaluri tütre poolt esile toodud müüt Selkidest, mis hakkab tütre jaoks tasapisi vormuma millekski väga tõepäraseks. Tõde mõjutab kõiki asjaosalisi, aga mitte nii nagu püütakse näidata, vaid hoopis palju elulisemalt ja tibake muinasjutulisemalt.

Peategelast Syracuse`i kehastav Farrel on oma tavalises heas vormis, mõjudes tõepäraselt ning piirkonda sobivalt, mis ongi valitud piirkondliku tausta järgi otsustades kõige olulisem, et kujutatavad karakterid sobiksid ka asukohaga, kus nad elavad ja töötavad. Antud juhul on loo arenemisega kaasnev piirkonna tutvustus põhjalik ning vihmane ja rõske ilm, maalilised rannikuäärsed vaated ning eluolu ainult rõhutavad sealse elu ilu ja koledusi. Taust paika sätitud, tuleb mõelda ka kõige muu peale, aga Jordan pettumust ei valmista, sest alates kaameratööst kuni stsenaariumi viimase detailini on kõik läbi mõeldud ja töötatud, on näha ja tunda, et projekti on võetud südamega. Tunnistan ausalt, et pole kaua näinud nii hingeminevat filmi, aga see ei tähenda, et peaksin kõikidest vigadest mööda vaatama. Harjunud filmivaataja jälgib kõike kogu aeg, aga mõni analüüsib hiljem. Kui kõik tundepuhangud on haihtunud, saab öelda südamerahuga, et jäin filmiga üle igasuguste lootuste rahule. Lavastuselt huvitav, isegi omapärane, ja erinevaid võtteid kasutav kaameratöö pakkus mulle kui erinevaid tehnilisi aspekte kõrgelt hindavale vaatajale tugeva elamuse, aga iga elamus on poolik kui karakterid ja sisu ei klapi. Kahe põhitegelase omavaheline keemia oli selgelt tuntav ning kõik ülejäänu loksus riburadapidi paika, jäädes seejuures eemale liigsest dramaatilisusest ja üleloomulikkusest.

Ondine hiilgab müüdi ja reaalsuse vahel tasakaalu leidmise tõttu ja mis kõige enam - lõpp andis iga nurga pealt rahuldava tulemuse. Jordan pole loonud filmi kaluri kokkupuutest salapärase teise maailmaga. Müüt Selkidest töötab samamoodi nagu Iiri kaluriküla - taust, mis on kogu aeg olemas, aga ei teisene millekski enamaks, vaid annab Ondine`le teatava salapära, mida keegi ei eita, aga samas ei võta ka omaks, vaataja otsustab kumb talle meeldib rohkem, kas muinasjutt või tegelikkus, kuid mõnikord võib ka reaalsus mõjuda kui muinasjutt. Kohe algusest on selge, et Ondine pole tavaline, aga kuna midagi ei selgitata, vaid esile kerkivad üksnes isa ja tütre tehtavad oletused, siis võibki hinnata Ondine karakteri olemust lapseliku fantaasiana või karastunud ja elus palju üle elanud Syracuse`i ootuste ja lootustena, kuid samas ei unustata hetkekski Ondine`i ennast, tema kohta antakse vetemaailma müüdi ja kahe jalaga maa peal seisva tegeliku elu vahel pendeldades palju vihjeid. Need segunevad müüdil põhinevate lugudega ja enne lõppu ei anta kordagi ära kumb jääb peale, kas vetemaailm või ratsionaalne maismaa. See kõik töötab jutustuse kasuks, andes võimaluse valida, mida uskuda, kuid valides ühe või teise versiooni on alati võimalik olla rahul pakutava lahendusega. Jordan ei seganud müüti ja reaalsust nii, et see oleks kõige olulisem, kõige tähtsamad ongi need kolm liigutavat inimsaatust, keda painavad minevikuvarjud, mis aitavad kaasa kujutluste tekkele ja võimatu võimalikuks muutmisele.

Alicja Bachleda silmipimestav ilu on lausa ebamaine, taoline rollivalik aitas kindlasti kaasa müüdipõhise teema kujunemisele, sest inimesed on harjunud mõtlema, et näkineiud on kuivale maale astudes ebamaiselt ilusad. Syracuse`i iseloomustab kõige enam tugev iiri aktsent, mille kallal olevat Farrel näinud kõvasti vaeva, sest Ameerikas elamine oli kaotanud endise harjumuspärase aktsendi. Nooruke Alison Barry pretendeerib teisele kohale kõige parema iiri aktsendi eest, kuigi tema kõne oli kohati arusaamatu. Aktsendid lisavad filmis tavapärasele inglise keelele samasuguse võlu nagu kaluriküla ja müüdi mõju sündmustiku kirjeldusele ja tegevustiku jupphaaval lahti hargnemisele. Läbivaks muusikaks, õigemini looks on Sigur Rosi All Alright, mis ületab tavapärase filmimuusika piirid ja omandab isegi iseseisva rolli nii läbiva viisi kui ka Ondine`i lauluna, mis on sama lummava mõjuga kui Alicja Bachleda ilu. Neil Jordan on nüüdsest minu nimekirjas kui lavastaja, kellel tasub silma peal hoida ja eelnevaid töid vaadata, sest midagi nii hingekosutavat pole ma veel see aasta näinud ja arvan, et ei möödu kaua, kui vaatan Ondine`i uuesti. 9/10