Shutter Island on ehe näide, kuidas muuta tavaline sisu tavapärasest nauditavamaks ning mitmeid kordi kasutust leidnud teostus vaimustavaks. Mis muudab Dennis Lehane romaanil põhineva filmi heaks, teistest eristuvaks? Põhjus ei peitu süžeepööretes, näitlejatöödes ega hästi tabatud omaaegses õhustikus, vaid lavastajas, kelleks on Martin Scorsese. Tema käe all muutub tavaline eriliseks ja eriline meistritööks. Scorsese veel viimane film on eriline mitmete nüansside poolest, kuid seda erilisust surub alla maailmakinos pidevat kasutust leidnud teema. Teemakäsitlus ja tehniline külg on adaptsioonide puhul ohtlikud libastumiskohad, kuid erinevalt kogemusteta ja filmikompaniide poolt juhuslikult valitud lavastajatest suudab ja on kogu aeg suutnud Scorsese erilist tähelepanu pöörata stsenaariumi vettpidavusele ja hämmastavale detailirohkusele, mis tagab Shutter Islandi võlu - miski pole nii nagu tundub ja vastupidi. Üksnes nii iseäralikud, omapärased ja kogenud režissöörid nagu seda on mitmeid ajalukku läinud filme maailmale kinkinud Scorsese, suudavad esitada ka kõige tavalisema, enimkasutatava loo keerulisena ja mõjuvana. Käesoleval aastal ilmus koos Shutter Islaniga ka Roman Polanski Ghost Writer, mis on lavastuse poolest üpris sarnane Scorsese omaga. Filmidel puuduvad küll otsesed sisulised ja tehnilised sarnasused, kuid ülesehituselt ja professionaalse taseme poolest võib pidada kahe vanameistri filme omavahel mõningate sarnasuste poolest hästi võrreldavateks. Võrrelda saab mõlemas filmis eksisteerivat pidevas korduskasutuses olevat sisu ning tehnilist külge, mis särab lavastajate aupaistes ja seda täiesti õigustatult. Kui on soovi näha midagi viimase detailini läbimõeldut ja tunda ennast tugeva stsenaariumi kütkeis, siis on mõlemad filmid ideaalsed valikud. 
Saarel asuvast hullumajast kaduma läinud naise juhtumi ümber tantsisklevat tegevustikku iseloomustavad kõige paremini unenäolisus, sürreaalsus, tõde ja vale, süütunne, hullumeelsus, paranoia, närvilisus, konspiratsioon, hirm ja 1950-ndate aastate närviline õhkkond on kandunud üle kriminaalsete patsientide parandusasutusse, mis oleks kui omaette sümbol ajastust ja maailmas toimuvast. Käiku lähevad kõikvõimalikud vandenõuteooriad ning valitsuse vaenutegevust iseloomustavad vastavad tüübid ja arusaamad. Scorsese teab, kuidas kujutada minevikku ja tolleaegset hirmuõhkkonda. Saavutades õhustiku, mis pakatab süngetest mõtetest, hävinenud eludest, paranoilistest saladustest ja müstilisest asutusest irduvast hullumeelsusest, võetakse ette üks peamine sisuliin, mida täidetakse pidevalt uute pöörete ja avastustega, kuid samal ajal on kogu algne sisuliin täis vihjeid, märke ja sümboleid, mis kõik viitavad ühes suunas, et kõik, mida näeme ja mõistame, pole see nagu paistab olevat. Märkidest arusaamine oleneb puhtalt vaatajast, aga kui vaadata Shutter Islandit täiesti puhta lehena ei oska igaüks paraku kõike oodata ja veel enam ette aimata. Kui saabub kohustuslik pööre filmi finaalis, siis kangutatakse lahti kõik eelnevatest sisuarengutest kogutud teadmised ja visatakse nurka. Infokillud kogutakse taas kokku ning jagatakse loogiliselt ja täiesti arusaadavalt pöördega kaasnenud uute süžeeliinide vahel ära. Kõik tundub mõistetav, aga ometi ei osata ette aimata seda, mis mõjub hiljem niivõrd arusaadavana. 
Vähk peitub taaskord selle sama kivi all, mis hiilgab eredalt ja meeldib peaaegu kõigile ehk Martin Scorsese, kes on võib taasluua 1863-ndate aastate New Yorgi ning kasutada filmides kogu aeg Robert De Nirot ilma, et ta muutuks ennast kordavaks. Kui mõelda hiljuti ilmunud lõpupöörete peale üles ehitatud filmidele, siis kargab kohe pähe Pandorum, mis oli hea tehniliselt, aga sisu jättis soovida. Pandorumis kukuti läbi erinevatest infokildudest koosneva segaduse loogiliseks ja mõistetavaks muutmisega, aga see eristabki lavastajaid ja nende võimeid vaatajaid petta. Meelitades vaatajat konspiratsioonitemaatikaga, kaob kõrvalt kõik muu ning isegi kui mõni hetk tundub, et toimumas on midagi muud, tullakse lagedale kohe uue tegevuspaiga või mõttega, mis paneb unustama rahulolematuks teinud hetkelise seiga. Peategelane Teddy Daniels osaleb mõistatusmängus ja sama teeb ka tema mõttekäike jäägitu huviga jälgiv vaataja. Kõik muu möödub kui unenägu, aga samas liigub teostusliku ja sisulise hiilguse varjus midagi reaalselt ning äkitselt muutub unenägu reaalseks ja reaalsus unenäoliseks virvarriks. Kui keegi üldse oskab mitmetest sisukäänakutest koosneva ja kõike pea peale pöörava idee poole kihutava filmi valmis teha, siis üheks neist on kindlasti oma karjääri jooksul enamjaolt väga meeldejäävaid tükke tootnud Martin Scorsese. 
Vähk peitub taaskord selle sama kivi all, mis hiilgab eredalt ja meeldib peaaegu kõigile ehk Martin Scorsese, kes on võib taasluua 1863-ndate aastate New Yorgi ning kasutada filmides kogu aeg Robert De Nirot ilma, et ta muutuks ennast kordavaks. Kui mõelda hiljuti ilmunud lõpupöörete peale üles ehitatud filmidele, siis kargab kohe pähe Pandorum, mis oli hea tehniliselt, aga sisu jättis soovida. Pandorumis kukuti läbi erinevatest infokildudest koosneva segaduse loogiliseks ja mõistetavaks muutmisega, aga see eristabki lavastajaid ja nende võimeid vaatajaid petta. Meelitades vaatajat konspiratsioonitemaatikaga, kaob kõrvalt kõik muu ning isegi kui mõni hetk tundub, et toimumas on midagi muud, tullakse lagedale kohe uue tegevuspaiga või mõttega, mis paneb unustama rahulolematuks teinud hetkelise seiga. Peategelane Teddy Daniels osaleb mõistatusmängus ja sama teeb ka tema mõttekäike jäägitu huviga jälgiv vaataja. Kõik muu möödub kui unenägu, aga samas liigub teostusliku ja sisulise hiilguse varjus midagi reaalselt ning äkitselt muutub unenägu reaalseks ja reaalsus unenäoliseks virvarriks. Kui keegi üldse oskab mitmetest sisukäänakutest koosneva ja kõike pea peale pöörava idee poole kihutava filmi valmis teha, siis üheks neist on kindlasti oma karjääri jooksul enamjaolt väga meeldejäävaid tükke tootnud Martin Scorsese. 
Kunstniku- ja operaatoritöö eest võib ainult kiitusi jagada, sest kujutus hullumajast oli piisavalt kõhe, et olla filmi keskseks osaks. Meeldiv oli uurijate riietuse ja kõne maaneeride esile toomine, et veelgi enam kindlustada aega ja kohta. Meres olev saar, teravad kaljud, külmad hullumaja seinad, salakavalatena kujutatud haigla juhtkond ja pidev paranoia, et miski on korrast ära, keegi jälgib uurijate igat sammu - närviline kohast ja ajast lähtuv õhkkond on saavutatud. Sektor C on hirmu allikas ehk koht, kus hoitakse eriti vägivaldseid kurjategijaid. Ühed kõige meeldejäävamad stseenid on viidud siseruumidesse. Ühes mängitakse Teddy mäluga julmi mänge, teises ilmnevad näilisuse kesta pragunema panevad võtmesõnad. Unenäolisus-sürreaalsust rõhutavad ajaliselt ja füüsilisest peategelast ringi talutavad mälupildid ja viirastused. Kõi k see näeb igati kena välja. Majakas on õuduse tekitaja ehk tõde, mis hirmutab ja vaatajat ehmatab. Teddy Daniels on vale ja see on tõde. Majakas on lõpp kõigele ja see on tõde. Olla hea inimene tähendab surra, olla koletis tähendab elada. Kriitika valitsuse tegevuse pihta, inimeste piinamine suurema eesmärgi nimel, tervete vaimuhaigeteks muutmine - kõlapinda leiavad paljud tõed, mida kannab ette hoolikalt üles ehitatud stsenaarium ning parima poole püüdlev Leonardo DiCaprio, kes paraku jääb koos Mark Ruffaloga`ga ainukeseks midagigi uut pakkuvaks k arakteriks. Teised tegelased jäävad tahaplaanile ja täidavad oma tavalist üheplaanilist funktsiooni. Lisaks paljudele teistele on Shutter Islandil veel üks hea om adus, milleks on kordusvaatamise väärtus. Kõik detailid klapivad siis kokku ja filmi näeb hoopis teise pilguga. Vaatamata detailitäpsusele ja suurepärasele lavastajatööle, peab siiski tõdema, et sisu on kulunud ning võib kriitilisematele hingedele mõjuda kui terav okas lillekimbus ja rikkuda kogu elamuse. Minu jaoks lahterdub Shutter Island silmapaistvate filmide hulka, kuid ma ei ütleks, et tegu oleks Scorsese parimaga. Seda mitte, aga seniks, kuni saabub parim on 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar