Viggo Mortenseni kui näitlejaga tutvusin esmalt tänu "Lord of the Rings"-i filmidele. Tutvumise all mõtlen veel seda kohest meenumist, et seda nägu olen varem näinud ja nii oligi. Mortenseni olin varem korduvalt "Daylight"-is ja "A perfect Murder"-is näinud, aga siis ei jäänud ta millegi erilisega meelde ja alles tänu Jacksoni filmidele, mis ta automaatselt staaride hulka viis ja näitlejaande võimsalt avalikkuse ette tõi, hakkasin rohkem mehe varasematest ja uuematest projektidest huvi tundma. Kahjuks või õnneks pole Mortenseni uuemate töödega pärast LotR-i üldse tutvust teinud, kui välja arvestada "A History of Violence" ja nüüd siis "Good". "Eastern promises" on siiani nägemata, aga selle vea tahan ka lähiajal korvata. Kui vaadata kurbade silmadega näitleja varasemaid töid, siis omamoodi pärleid leiab sealt nii mõnegi. Tulles tagasi natsisaksamaal aset leidva draama juurde, kus ülikooli kirjanduse professorist saab süsteemi nakkava mõju tõttu koonduslaagri juhataja, siis on tegemist mõnes mõttes õpetusfilmiga või siis ühe mehe saatust jälgiva filmiga, mis ei püüa õpetada, vaid hoopis näidata, kui lihtsalt võis kellegist omapärasest saada mutrike Hitleri maniakaalses süsteemis.
Mortensen kehastab seekord ülikooli kirjanduse professorit, kes püüab õpetada ja olla endamoodi mõtleja ajal, mil kõik muutuma hakkas. Algamas oli aeg, mis viis kultuurse rahva nagu seda on sakslased tõelisesse madalseisu ning ajaloo kohutavamavasse sündmusteahelasse, mille alla ei kannatanud vaid üksnes juudid, vaid ka sakslased ise. Korralikud inimesed, kes püüdsid juhtida normaalset elu, aga seda neil teha ei lastud, sest neid sunniti propagandamasina jaoks tööle, mis ilmnes kasvavas ajupesus, mis soosis valistust ja selle tegevust. Nii satub professor John Halder võimu huvipunkti ning saab selle saatanliku soosingu, mis toob kaasa kurvad tagajärjed nii sõpradele kui ka perekonnale ja eriti prof. Halderile endale, kes ei saanud olukorrast täiesti aru ennem kui oli ennast natside võimupessa korralikult sisse mässinud.
"Good" töötab hästi filmina, mis näitab, kuidas võis saada korralikust haritlasest koonduslaagri juhtkonna ametnik. Filmi juures meeldis lähenemine olukorrale mitte ajaloolise, vaid hoopis isiklikuma külje pealt. Selle asemel, et rõhutada tolleaegset elu ja hirmuvalituse algust, kujutatakse antud juhul siis prof. Halderi pereelu ja isikliku tragöödiat, mis kulimineerus sõbra kaotamisega, mis kaasnes juutide tagakiusamise võimendumisega ning pisut boheemlasliku professori jalutuskäiku läbi põrgu eeskoridori, mis viskas teda läbi fasismi hammasrattaste mutrikesena põrgusse enesesse, kus sai vaid käsku täita ning vait olla, sest siis oli juba hilja. Filmi ülesehitus on üsna tavaline ning ühegi omapärase lähenemisega kaameratööle esile ei tungita ja ei pakuta ka huvitavaid visuaalseid lahendusi rõhutamaks aega ja võimu. Iga kord ei ole rõhutamine ja eksperimenteerimine vajalik, aga "Good"-i juures muutus see pigem puuduseks, sest sisu ise ei suutnud kanda edasi tegelase traagikat piisavalt tugevalt ning vaatamata Morternseni tugevale rollisooritusele ei tekkinud prof. Halderi vastu teatud sümpaatiat, mis selleaadsete filmide puhul peaks kohustuslik olema. 
Kui antud juhul peaks filmi peaosatäitja Mortensen põhirõhu saama, siis mulle tundus tänu vaimustavale kõrvalosatäitjale Jason Isaacsile olukord hoopis vastupidi olevat. Isaac kehastab prof. Halderi juudist sõpra, kes segaste aegade saabumisel natside küüsi langeb ja seda mõningal määral hea sõbra tõttu, kui mitte süü läbi, sest ta ei teinud tema heaks midagi, aga miks peakski, kui võimud annavad sulle kõrge positsiooni ja võimaluse enda avada, küll aga teistviisi, aga siiski kirjanduslikul eesmärgil. Mark Strong kehastab saksa ohvitseri. Üldjuhul paistavad Strongi osatäitmised teiste seas tugevalt välja, aga seekord niimoodi ei olnud. Mulle muidu sümpaatne näitleja jäi kuskile tahaplaanile ning suuremat tähelepanu ei jagunud talle kogu filmi ajaks. Sama ei saa öelda näiteks Steven Mackintoshi kohta, kes on hiljuti oma huvitavate, kuid paheliste rollisoorituse tõttu minu soosingu pärssinud. "Good"-is on talle antud ohvitseri roll, kes võtab ühendust prof. Halderiga tema raamatu tõttu, mis enne uut režiimi ilmus. Kohe tekib teatud kahtlus, et miks muidu kedagi ülekuulamisele/vastuvõtule kutsutakse, kui mitte vangipanekuks või maha laskimseks ja seda veel eriti raamatu pärast. Filmis leiab aset üks eriti tähelepanuväärne stseen, kus ülikooli õuel inimesed raamatuid tulle loobivad. "Nii närtsis kultuuritus ja tõusis harimatus", ütles haritlane ning kirjutas natsipropaganda tekste edasi. Olukord prof. Halderi jaoks arenes teisiti ning inimese konflikti elu ja surma kohta lahkavat raamatut peeti hoopiski võimsaks teoseks, mis paneb inimese valiku ette. Valik näeks välja selline: kas tapaksid oma surmahaigusega naise, kes seda ise soovib või ei tee seda ning jälgid võib olla veel pikki aastaid, kuidas su naine valude käes kannatab ja rohtudest täis topitud on, kuigi on teada, et paranemine on välistatud? Prof. Halderi raamat lahkabki sellist teemat, mis juhuslikult kõrgematele võimudele silma on jäänud, aga mitte negatiivselt, vaid hoopis vastupidi. 
Kui antud juhul peaks filmi peaosatäitja Mortensen põhirõhu saama, siis mulle tundus tänu vaimustavale kõrvalosatäitjale Jason Isaacsile olukord hoopis vastupidi olevat. Isaac kehastab prof. Halderi juudist sõpra, kes segaste aegade saabumisel natside küüsi langeb ja seda mõningal määral hea sõbra tõttu, kui mitte süü läbi, sest ta ei teinud tema heaks midagi, aga miks peakski, kui võimud annavad sulle kõrge positsiooni ja võimaluse enda avada, küll aga teistviisi, aga siiski kirjanduslikul eesmärgil. Mark Strong kehastab saksa ohvitseri. Üldjuhul paistavad Strongi osatäitmised teiste seas tugevalt välja, aga seekord niimoodi ei olnud. Mulle muidu sümpaatne näitleja jäi kuskile tahaplaanile ning suuremat tähelepanu ei jagunud talle kogu filmi ajaks. Sama ei saa öelda näiteks Steven Mackintoshi kohta, kes on hiljuti oma huvitavate, kuid paheliste rollisoorituse tõttu minu soosingu pärssinud. "Good"-is on talle antud ohvitseri roll, kes võtab ühendust prof. Halderiga tema raamatu tõttu, mis enne uut režiimi ilmus. Kohe tekib teatud kahtlus, et miks muidu kedagi ülekuulamisele/vastuvõtule kutsutakse, kui mitte vangipanekuks või maha laskimseks ja seda veel eriti raamatu pärast. Filmis leiab aset üks eriti tähelepanuväärne stseen, kus ülikooli õuel inimesed raamatuid tulle loobivad. "Nii närtsis kultuuritus ja tõusis harimatus", ütles haritlane ning kirjutas natsipropaganda tekste edasi. Olukord prof. Halderi jaoks arenes teisiti ning inimese konflikti elu ja surma kohta lahkavat raamatut peeti hoopiski võimsaks teoseks, mis paneb inimese valiku ette. Valik näeks välja selline: kas tapaksid oma surmahaigusega naise, kes seda ise soovib või ei tee seda ning jälgid võib olla veel pikki aastaid, kuidas su naine valude käes kannatab ja rohtudest täis topitud on, kuigi on teada, et paranemine on välistatud? Prof. Halderi raamat lahkabki sellist teemat, mis juhuslikult kõrgematele võimudele silma on jäänud, aga mitte negatiivselt, vaid hoopis vastupidi. 
Vaatamata Morternseni tugevale, kuid võõraks jäänud tegelaskujule, film mulle meeldis ja just seetõttu, et näidati tolleaegset olukorda mitte natsivõimu kirjeldavana, vaid jutustati hoopis lugu ühe mehe sattumisest poliitilisesse võrgustikku, mis tõi kaasa sõbra kaotuse, ning peategelase enda traagikast, mille kohta annab mõista tema ilmutatud raamat. Ainult, et vaevlevas olukorras pole mitte tema naine vaid ema. Kõrvalosatäitjad kerkisid tugevate karakteritena rohkem esile kui peaosalise kehastatud professori oma, mis on pooliti ka seetõttu, et Morternsen end liiga tugevalt võib olla üle mängis. Tekkis teatraalsuse tunne, mida ma filmide juures üldiselt näha ei taha. Samas ei saa öelda, et ta roll märkimisväärne pole, aga jällegi ütlen ma, et probleem seisnes pigem ebasümpaatsuses, mis ei lasknud tegelasele hästi kaasa elada. Viimane stseen prof. Halderist, kes seisab koonduslaagri õuel natsimunder seljas ning juudibänd kõrval kurba viisi mängimas mind külmaks ei jätnud. Seetõttu ütlen, et Morternsen pääseb võidule mõningates stseenides, aga mitte kõigis, millest on tegelikult kahju. Hästi valitud kõrvalosatäitjad korvavad mõningad puudused, aga Mortenseni näitlejatöö ning filmi üleehitus ja tehnilise poole tavalisus tekitavad tahtmist kritiseerida, sest oleks tahtnud näha natuke enamat visualistikas ning kaameratöös, mis oleksid natukenegi vürtsi lisanud. Nüüd ootan "The Road"-i veel enam!
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar