Eagle Eye

Eagle Eyet hakkasin juba varakult ootama, sest produtsent on Steven Spielberg, lavastajaks DJ Caruso, kelle Disturbia mulle väga meeldis ning näitlejate hulgas vaatas vastu Shia Labeouf. Esimeste treilerite järgi tundus, et kuidagi kasutatud teema on sisuks aga kuna sellised mehed filmi taga siis olin kindel, et tuleb midagi huvitavat. Nii juhtuski. Sai teisipäev ära vaadatud ja pettuma ei pidanud. Eagle Eye ei ole meistriteos aga actionit, efektseid kohti ning üsnagi huvitavat sisu jätkus peaaegu, et üle kahe tunni ning muidugi ei olnud puudu Spielbergi maagiline puudutus.
Film jutustab loo kahest täiesti võhivõõrast inimesest Jerri Shawst ja Rachel Hollomanist, kelle teed põimuvad pärast seda kui saavad kummalise telefonikõne naiselt, kes ähvardab Rachelit tema poja tapmisega ning lavastab Jerry süüdi terrorismiakti kavandamises. Koos peavad nad põgenema võimude eest ja ainsaks juhtnööriks on tundmatu naise hääl telefonis. Kogu selle aja jooksul peavad nad täitma tundmatu antud erinevaid ülesandeid, mis kokku teevad hoopis suurema tagaplaani, mille taipamiseks võimudel kaua aega läheb.
Pinge algas täpselt kohast kui Jerry sai esimese telefonikõne. Film algab muidu sellega, et näidatakse, kuidas USA armee tegeleb mingi missiooniga teatud terroristi kätte saamiseks aga kuna andmed pole piisavad siis missiooni kulgu jälgiv arvut soovitab selle peatada aga president jätkab ikka ning tulemus on see, et paljud süütud kõrvalseisjad saavad surma. Sellest stseenist sai tegelikult alguse sündmuste jada, mis tuleb alles nii umbes filmi lõpus teatavaks. Meeldis see, et tutvustati tegelasi. Näiteks see, kuidas Jerry tegeleb kaardimänguga ja siis selgub, et on tavaline klienditeenindaja. Ühesõnaga tüüpiline ameeriklane. Teine isik on endise abikaasaga riius olev ema, kes saadab oma poja Washingtonisse kontserdile. See koht kujuneb samuti filmi kulgemise jooksul tähtsaks pidepunktiks. Oli palju huvitavaid mõtteid. Näiteks pommi kokkupaneku teekond ning helikindlast ruumist pealtkuulamise viiside leidmine. See oli ikka päris leidlik, et lõpuks oli selleks viisiks tassis oleva kohvi vibreerimine hääle mõjul. Kes näinud saab aru, mida mõtlen. Samuti oli palju efektseid kohti. Nagu autotunnelisse kihutav automatiseeritud lennuk ning kõikvõimalike sidevahendite kaudu asukoha välja peilimine. Muidugi lõpplahendus oli vist kõige suurem pluss. Algul ei tule selle peale, et midagi sellist on selle taga. Nojah arvata võis tegelikult. Ikkagi Spielberg seotud =) Labeouf sai järjekordselt hästi hakkama. Temast võib tulevikus küll asja saada. Billy Bob Thorton oli omas mullis nagu tavaliselt. Kõige suurem üllatus näitlejate valikus oli vist Michael Chiklis. Polnud nagu tähele pannud, et ta üldse siin mängib. Esimene reaktsioon oli, et oh lahe Räpane Mackey ülikonnas. Lõppkokkuvõtes hea ülesehitusega, huvitava sisuga ning efektsete lahendustega põnevik.
Räpane Mackey presidendiks!!!!
8/10