Olen mõlemad Max Payne mängud läbi teinud. Teine osa küll alles hiljuti. Esimene osa jättis uskumatult hea mulje mängust. See atmosfäär, Max Payne, sisu ning muusika tegid kokku hämmastava mängu. Rõhuv tume linn, pidev lumesadu ja košmaarsed nägemused tapetud naisest jäid kauaks meelde. Oli olemas tegelane, kellele kaasa tunda. Juba see on mängude puhul harva esinev nähtus, sest peamiselt aetakse graafikat taga ja muu jäetakse unarusse. Teine oli ka hea. Viis teemat sama hästi edasi. On lootusi ka kolmanda osa peale.
Nüüd siis filmi juurde. Mängu järgi ei õnnestu tavaliselt head filmi teha. Näiteks nii oli Resident Evili seeriaga. Filmina on nad head aga mänguga palju just seotud ei ole. Mina, kes olen Resident Evili mänge palju mänginud lootsin just, et võetakse sisu ja tegevus ikka korralikult üle aga ei sinna pandi hoopis keegi Alice ja tema kloonid. Kõige õnnestunum mängu järgi tehtud film ongi Silent Hill. Nii palju kui Silent Hilli seeriat mänginud olen arvan, et tabati mängu õhkkond ära.
Max Payne puhul meeldis just see, et oli palju sarnasusi mänguga.
Lühidalt ka sisu. Max Payne on endine DEA agent, kelle naine ja laps tapetakse tundmatute poolt ning üks mõrvaritest on siiani vabaduses. Nüüd töötab ta lahendamata roimade osakonnas ja üritab iga hinna eest leida oma pere tapjat. Uurimise käigus satub ta peale millegile suuremale kui ta algul arvata oskas.
Mängust erines küll palju tegelasi ning sisu oli natuke muudetud aga üldiselt see mind ei seganud. Kui oleks sisu ikka pea peale pööratud siis oleks teine asi. Kohe oli näha, et Paynelik õhkkond oli hästi õnnestunud. Pidev lumesadu ning tuttavad kohad tuletasid mängu meelde. Näiteks raudteejaama stseen ning firma ruumides kontrollimatu tulistamine.
Puudu olid küll mängu võluks olnud Payne repliigid. Neid oli aga vähe. Mark Wahlberg sai Paynena hakkama. Ei ole just sarnane aga oskas rolli hästi sisse elada. Mona Saxi oleks võinud rohkem olla. Vahepeal ta ilmus aga siis kadus jälle ära kuskile. Mila Kunis sobis tema rolli kuigi ma olen harjunud teda Kuumadest 70-ndatest nägema. Tiivuliste deemonite mõte on igati kiiduväärt. Mängus neid ei olnud aga samas miks mitte. 
Alguses oli kahtlus, et oh lahe nüüd hakkavad koletistega võitlema. Huvitavalt oli kujutatud narkarite nägemused deemonitest. Tundub justkui tõmmatakse narkar aknast välja. Efektseid kohti oli palju nendega oli ikka täismaja peale mindud. Max nägi Valkyret sisse võttes taevast langevaid tulesädemeid ja taevalaotuses lendlevaid deemoneid. Võimas koht oli see ja edasi tuli neid vaid juurde. Maxi rünnak B.B vastu garaaažis oli hämmastav. Tõmblev kaamera, sähvatused ja hullumeelse näoga Payne. Eriti võimas oli Maxi narkolaksu tulipunkt kui põlvitades rebiti tema kohalt katus ja deemonid teda painama asusid.
Lupino lõpp oli kuidagi ootamatu. Midagi oleks võinud veel olla. Farmaatsiatehase juhil oli mängus küll teine lõpp aga eks tema jääb võib olla teise osa jaoks. Mängu sirgjooneline sisu oli märgatav. Süüdlased said kuulid pähe ja asi vask. Olid küll mõningad erinevused aga ikkagi meeldis Max Payne mulle väga.
Payne to the Max
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar