"Tü-mps, tü-mps, tümps - ka parimad sõjaväemarsid ei suuda ületada võimsust ja ängi, mida suudab sisendada mõõdetud enesekindlusega vältimatu lõpplahenduse poole liikuv võlur Sarumani monstrumite armee. "Marek Laane. (2003). Teekonnal kuskilt kuhugi, peatus ei-tea-kus.-Postimees, 18.
LotR-i teise osa ilmumise ajal sai ka igasuguseid artikleid ajalehtedest välja lõigatud ning antud artikkel ja eriti selle esimene lõik oli üks kõige meeldejäävamaid. Teine osa on nii mõõtmetelt kui ka tegelastelt mitmeid kordi suurem kui seda esimene osa oli. See aga ei kahanda Sõrmuse Vennaskonna väärtust, sest kui poleks seda, siis poleks ka teist. Põhimõtteliselt on sama asi ka raamatutega. Teine osa sisaldas suuri lahinguid ja kõikemuutvai d saatusepöördeid, aga samas on see ka loogiline. Kui raamatud arenesid aina paremuse poole, siis ka filmid muutusid üha tugevamavateks. Raske on unustada imeilusa eepilise muusika taustal Rohani kõnnumaadel kääbikuid jälitavaid vennaskonna liikmeid, kes vaatamata väsimusele ja Gimli kommentaaridele ei anna alla, vaid peavad jahti edasi samas rütmis nagu nende eest põgenevad Uruk-Haid. Howard Shore lõi kõigi kolme filmi taustamuusika nii tugevalt, et siiani kuulan vahetevahel neid ülevaid koore ja kurjakuulutavaid pasuna noote, mis pidevalt filme endid meelde tuletavad. Kinematograafia, muusika, kostüümid, lavastajatöö, võtteplatsid ning kõik muu teevad kokku võimsa filmielamuse, mis jätab tükiks ajaks oma jälje. Ei taha ülekiitvana tunduda, aga vigu on filmis nii vähe võrreldes sellega, kuidas Keskmaa ekraanile toomisega hakkama on saadud. 
Mõned ebakõlad seoses erinevate rahvastega muidugi on, aga need mind ei häirinud kordagi ega häiri ka nüüd. Pole eriti ka selline iga väikse asja pärast nokkiv tüüp kui just üle piiri ei minda ning heast raamatust tuleb sellega kaudselt seotud film. Teise osa OST-i olen kuulanud vast kõige rohkem ja põhjus on lihtne. Kunagi sai ostetud see kassetile ja seda vahetpidamata nii kodus kui ka kassetpleieris kuulatud. Väärt kraam. Kõvasti vaeva on nähtud. See, et Jackson nendele filmidele kogu oma hinge pühendas on filmidest väga hästi ka tunda, sest miski ega keegi ei tundu ebalev ega kohmetu, vaid voolab graatsiliselt mööda sirgjoonelist sängi, kus on mõned käänakud. Olen märganud lavastaja pilte võrreldes, et kui ta seeria filmimisega alustas oli ta parajalt kogukas, aga kui lõpetas, siis enam mitte. See vist näitab ka midagi. Pühendus filmidele kogu oma hinge ja vaimuga ning sai selle eest kõvasti tasutud.
Mõned ebakõlad seoses erinevate rahvastega muidugi on, aga need mind ei häirinud kordagi ega häiri ka nüüd. Pole eriti ka selline iga väikse asja pärast nokkiv tüüp kui just üle piiri ei minda ning heast raamatust tuleb sellega kaudselt seotud film. Teise osa OST-i olen kuulanud vast kõige rohkem ja põhjus on lihtne. Kunagi sai ostetud see kassetile ja seda vahetpidamata nii kodus kui ka kassetpleieris kuulatud. Väärt kraam. Kõvasti vaeva on nähtud. See, et Jackson nendele filmidele kogu oma hinge pühendas on filmidest väga hästi ka tunda, sest miski ega keegi ei tundu ebalev ega kohmetu, vaid voolab graatsiliselt mööda sirgjoonelist sängi, kus on mõned käänakud. Olen märganud lavastaja pilte võrreldes, et kui ta seeria filmimisega alustas oli ta parajalt kogukas, aga kui lõpetas, siis enam mitte. See vist näitab ka midagi. Pühendus filmidele kogu oma hinge ja vaimuga ning sai selle eest kõvasti tasutud. 
The Two Towers pani märgi maha Guglunki kujutamisega, mis mõnes mõttes on tänini parimate arvutiga genereeritud tegelaste seas. Andy Serkise hääle, miimika, liigutuste ja näojoonte sümbioos CGI-ga on hingerebestavalt kaunis, sest ajapikku ei võtagi teda enam lihtsalt arvutitegelasena, vaid iseenesestmõistetevalt hoopis millegi muuna, mis muutub sama tähtsaks kui ükskõik millise teise peanäitleja võimas ekraaniesitus. Esimeses osas näidati Guglunkit üksnes varjudes luusimas, aga teises toodi ta kogu oma hiilguses ja rõveduses vaataja ette. Mulle eriliselt meeldib CGI kasutamine tegelastel veelgi rohkem kui ümbritseva tausta ja loodusega muutub tegelane üheks ning ei teki pidevalt mõistmist, et tegu on arvutitehnika poolt looduga, vaid meeltes hõljub pidevalt jälestav, aga samas hooliv tunne tegelase enda vastu mitte pealesunnitud teadmine, et mulle on antud tegelane, kellele peaksin kaasa elama. Guglunk peegeldab endas kahestumist ning tõsist alateadvuslikku vajadust olla Sõrmuse omanik. Selline olek on hästi välja mängitud kõikidel antud kujudel, kas siis CGI-na või Serkise näitlejatööna. Samas ei unustata traagikas kunagi vaimukust, et olukord liiga muserdavaks ei muutuks. Et vaatajat tegelasele andumatult kaasa elama panna peab vaataja temaga koos nutma ja naerma. Siis ongi tulemus käes ja nii hoiabki ühteviisi õudne, aga samas traagiline ja hoolitsust vääriv tegelane sinu hingesoppidest kinni ja ei lase lahti enne kui Mount Doomi lõõmavatesse lainetesse kukub. 
Hetkel ei suudagi otseselt meenutada, kas omal ajal mind midagi võrreldes raamatuga häiris või mitte. Seepärast peangi raamatud uuesti ette võtma, aga eks kõik omal ajal. The Two Towers loob ja arendab oma tegelasi meeldejäävalt, et ühteaegu muutuvad kõik tegelased tähtsateks ja oskagi valida, kes see nüüd parim on. Lahinguvõtted, mõõgavõitlused, strateegia läbiviimised ning võimas koreograafia pumpavad Helms Deepi lootusetus lahingus adrenaliini kogu aeg juurde. Kui valida eepiliste hetkete TOP 10, siis LotR-st tuleks sinna päris mitu. Tavaliselt mulle must-valged teemad nii väga ei meeldi. Selgitan väheke seda väidet. Kui on liiga hästi ära tuntavad pahad ja head ning kui on juba teada, et headus võidab, aga nende filmide ajal see ei saanudki mind häirida, sest headusele antud lootus võita oli muudetud nii minimaalseks, et vaatamata teadmisele, et nad niikuinii võidavad tundsin ikkagi tegelastele ja nende saatustele kaasa. See, et kuidas headus võidab on oluline. Mitte fakt, et võit tuleb niikuinii. Teekond on oluline, sest siis saab lõpptulemuse üle paremini juurelda. Eepiline järg filmile, mis seda kõike alustas. Võimas kaaslane nii esimesele ki ka kolmandale osale.
10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar