No Country for Old Men

Tegemist on filmiga, mida ma 2007. aasta varakevadel plaanisin küll kinos näha, aga miskipärast jäigi see toona ainult plaaniks. Hiljem õnnestus vendade Coenite sirgjoonelise ülesehitusega, aga keeruka tegelaste arenguga meisterlik vesternilaadne põnevik üle vaadata. Kuna olin filmi enne TV3-es linastumist näinud ainult korra, siis tundsin vankumatut soovi eredalt meelde jäänud teosele uuesti silm peale visata. Mulje esimesest vaatamisest mitte ei paranenud, vaid täiustus tänu teistkordse vaatamise võludele, mis annavad võrreldes esmatutvusega suurema ülevaate toimuvast ja detailidest. Coenite filmograafiast ei ole ma veel tutvust teinud nii mõnegi pärliga, kuigi enamus kullavaramust on juba nähtud. Tundub, et tegemist ei ole just väga tavalise valikuga vendade tavapärases žanrimääratluses, sest filmist puudus näiteks must huumor, mis on nende stiili juures üsna tavaline, aga mõte, et vennad tegid tõsise põneviku pani mõtisklema, kuidas nad seekord üllatavad. Üllatusi tuli paarikaupa ja üsna pea oli selge, et vahet pole, mis žanrit käsitletakse, film lavastatakse ikkagi omapärase nurga alt ja ebatavalisel maneeriga. Jälitaja ja jälitatava lugu hargneb lahti viisil, mis on kõike muud kui originaalsust pakatav ning omapärasusest nõretav, aga sellegipoolest on filmi ülesehitus, karakteriarendus, kaameratöö, heli-ja pildimontaaž niivõrd tugevad, et lihtsakoelisus muutub meisterlikuseks.

Kui ajada näpuga järge Coenite filmide seas, siis võib kiirelt jõuda järeldusele, et vennad panevad iga oma teosega põhirõhu tegelastele ja nendevahelistele suhetele, millega kaasneb asjaolu, et tegevus jääb tahaplaanile, aga samas ei muutu kordagi tähtsusetuks, vaid võtab endale kogu struktuuri kooshoidva ülesande. "Ei ole maad vanadele meestele" pole mingi erand, kuigi erandlikuks muutub film tegelaste tõttu, kelle sarnaseid või siis vähemalt niivõrd tugevaid karaktereid pole Coenid varem välja mõelnud. Filmi tugevus seisneb mõtlemapanevas sisus, huvitavates ja teistest eristuvates tegelastes ning ootamatutes sisupööretes. Põhinäitlejate hulka kuuluvad Josh Brolin, Javier Bardem ja Tommy Lee Jones, kes kõik annavad endast parima ja seda on eriti tunda hetkil, kus saabub muutumatu lõpplahendus ning tegelane suundub oma saatuse vastu. Mõte seisneb selles, et vaatamata faktile, et tegelase saatus võib mõne vaataja (mina sh.) jaoks juba varem selge olla, aga sümpaatia karakteri vastu, keda räsiti hingematval ja pingelisel jälitamisel, on filmi lõpuks muutunud nii tugevaks, et saatuse saabudes ei taha kuidagi uskuda juba täiesti selget tõde elu ja surma kohta, kuigi tõde vaatab sulle otse silma ning loob olukorra väärlootuste hävitamiseks, mis tekitab alles siis leppivuse sisuliini ja elunatukese katkemise suhtes. Sisu areneb aeglase tempoga, mida muuudavad huvitavaks ootamatult saabuvad pingetõusud ja sisupöörded, mõtteid tekitavad dialoogid ja mõtteterad, pingelised sisuliinide kokkusattumised ja hävitustöö, mis on ühteaegu külmalt kalkuleeritud, aga ka huvitavalt läbiviidud.

Pikad, peaaegu, et helitud kaadrid tühermaast ja mägedest on kaunid vahepalad või lihtsalt pikemad mõtlemishetked, kuni saabub järgmine verine sündmustejada. Valik mitte kasutada muusikat meeleolu loomiseks tasus end ära, sest vaiksed hetked, kus muusika rolli mängisid üksnes looduse hääled, olid palju mõjuvamad, kui oleks kasutatud kindlaid lugusid ja viise. Kollakas-tume visuaalne tehnika loob filmile vastavalt rusuva ja mõtliku atmosfääri, mis küll vaheldub vastavalt keskkonnale, aga alguskaadrid Texase viljatust tasandikust ja Mossist, kes seal arvatava haavatud looma jälgi ajab, on lausa imeilusad. Ilmekas algus annab edukalt edasi mõjuva mulje, mis haarab kinni ja lahti enam ei lase. Esimesed minutid mööduvad dialoogita, mis tekitab tunde, et Mossi seltsiliseks on ainult kuiv tuul ja haavatud loom, aga olukord hakkab peatselt kriitiliselt muutuma, kui Moss leiab halvasti lõppenud narkotehingu tagajärjed ning võtab endale midagi, mis talle ei kuulu. Peagi hakkavad Mossi jälitama mehhiklased, kes olid tehingust osa võtnud, kõrged bossid, kelle raha kaduma läks ning kohalik šerif, kes üritab segadusest loogikat leida, jõuab tõele aina lähedamale, kuid üritab ise sellest üha kaugeneda. Kõrgemad bossid saadavad Mossi järgi psühhopaatlikku palgamõrvari Anton Chiguri, kes töötab omaenda printsiipidel ja on seetõttu pidurdamatu, kuid kasulik tapamasin. Šeriff Ed Tom Bell (Tommy Lee Jones) ei ürita sündmuste arengust osa võtta, vaid lepib rohkem kõrvalvaataja rolliga, aga kui tegemist on raha ja narkotsiga, siis tõmmatakse kõik sellega seonduv endaga kaasa ja nii ei pääse ka šeriff Chiguriga kaasnevast kaosest. Vanameister Tommy Lee Jones toob meeldejäävalt esile vananeva seadusesilma kõhklused ja kahtlused. Peamine mõte on see, et tänapäeval ei ole võimalik olla selline šeriff nagu oli seda Belli isa, sest maailm on edasi liikunud ja on tekkinud uusi ohte, millest vanad jõud enam üle ei käi. Lõpus olev monoloog öösel nähtud unenäost on üks parimaid viise, kuidas filmi üldse lõpetada. Lihtsalt parim. Film algab vaikuses ja lõppeb ka niimoodi. Mossi (Josh Brolin) kui ohvrit saab iseloomustada kõige paremini, et selliseid tagajärgi poleks ta kunagi suutnud ette ennustada, aga kõigele vaatamata just nii juhtus. Moss ei ole aga tavaline Texase püssimees. Detailid mehe tausta kohta annavad välja tõe, miks ta suhtus nii ükskõikselt päikese käes kuivavate laipade avastamisse ning miks ei aidanud ta mehhiklast, kes veel hingas. Mossi motiivid on arusaadavad ja selgitavad nii mõndagi, miks ta kõikide ohtude kiuste asjaga lõpuni välja tahab minna. Brolin kehastab teda paremini, kui ma kunagi lootnud oleksin. Olin pahviks löödud esmasel vaatamisel ja olen ka nüüd. Tema meeleheitlik põgenemine läbi tühermaa, maastur kannul, saavutas tohutu intensiivsuse. Julm, aga vajalik koera tapmine oli kiire ja tõhus. Põgenemine linnast, varjumine hotellidesse, raha peitmine - kõike seda saatis pingeline õhustik, mis kulmineerus Chigurhi ja Mossi esmase tõelise vastasseisuga. Et asjale punkt panna, muudeti ka kõige lihtsam stseen hämmastavaks, et mitte näidata tavalisust, vaid erilisust. Mossi kannatused olid vaataja kannatused ja Mossi soovid oli vaataja soovid - nii mõjub Josh Brolin Coenite käe all valminud filmis. Anton Chigurh (Javier Bardem) on viimase aja parimaid loomingulisi kuirikaelu, esiteks juba sellepärast, et ta ei sarnane eriti mitte kellegagi. Tema motiivid on ebaselged. Neid tuleb pidevalt selgitada, et tekiks arusaam, mida ta soovib. Niimoodi jagatakse läbi kogu filmi Chigurhi suhtumist väljendavaid mõtteteri, mis annavad aimu, et Chigurh teab seda, mida ta kõige paremini oskab ja keegi ei suuda teda takistada. Bardem on kõige lihtsamas tähenduses ideaalne valik Chiguri rolli. Mõtteterad, näoilmed, naeratus, välimus, soeng, põhimõtted, suhtumine - kõik oli Bardemi kehastuses perfektne. Isegi liiga perfektne, sest Chigurh on ainuke, kes ei murdu ühegi mõjutusvahendi all, olgu selleks kas või surma lähedus.

Nüüd tooks välja mõned minu jaoks parimad hetked. Kui Moss ööpimeduses mehhiklasele vett andma läheb, vaatab ta korra nõlvale, kus on ta auto ja märkab, et pole enam kedagi, kellele vett anda. Siis vaatab Moss uuesti nõlvale ja näeb teisi masinaid ja inimesi auto juures. Hetkeline kramp ja järsk õhkkonna muutus, mis tagab õhku särtsuma paneva pinge. Teine kõige huvitavam moment on siis, kui šerif siseneb hotellituppa, kus viimati resideerus Moss. Ukse taga seisab laskevalmis Chigurh. Šerifi sisenemisel tekib tunne, et nüüd kohe, nüüd kohe on kõik läbi. Pinge tõuseb. Ootusärevus. Olukord võtab teise suuna ja ei annagi loodetud tulemust, aga võimaliku alternatiivi tõttu jätab kestnud pinge oma märgi. Meeldejäävaid olukordi on veel ja veel, aga kõige väljatoomiseks pole otsest tarvidust. Chiguri relvavalik, mis koosneb suruõhupüssist ja õhukanistrist voolikuga on iseenesest niivõrd veider kooslus, et jääb vaatajaid veel kauaks kummitama.

Film, mis on kõike seda, mida Coenid pole varem teinud, aga on ka mitme erineva žanri kooslus, andes üllatavalt hea tulemuse eriti veel siis, kui meeldejäävad tegelased kooruvad lahti ja hakkavad täies võimsuses õitsema.

10/10