Orphan

Igal aastal ilmub üha rohkem ja rohkem filme, millel on kõva potentsiaal, aga nõrk teostus. Hiljuti kinolevisse jõudnud "Orb" ei ole erand. Meile, eestlastele, on seekord tegu natuke erilisema filmiga, sest peategelane on pärit Eestist ja filmis on kuulda ka eesti keelt. Ma ei olekski "Orbu" kinno vaatama läinud, kui sõbrad poleks seda eestlasi mainivat õudukat tahtnud näha. Kõik, mis "House of Wax"-i lavastaja meie ette toob, on etteaimatav, kohati igav ja äärmiselt stereotüüpne. Ainuke asi, mis filmi juures mulle siiralt meeldis oligi "hea laps" Esther, kes teistega mõnusalt manipuleeris ning lõpus jubedalt transformeerus. Eesti keele kuulmine ja nägemine tõi naeru näole ning pani pool saali kõva häälega naerma. Filmi stsenarist (pole kindel, kas oli tegelikult tema) on pärit Kanadast, kus teadagi elab suurel hulgal eestlasi. Ma loen vahetevahel isegi seal välja antavat ajalehte "Eesti elu". Arvan, et stsenarist tutvus seal mõne eestlasega ning otsustas Eesti seose filmi sisse kirjutada. Nüüd arvab kogu Ameerika, et eestlased on pealispinnalt viisakad, aga sisemiselt vaimuhaiged. Umbes sama mõte kajastub ka Eli Rothi "Hosteliga", kus kujutati Slovakkiat halvas valguses. Algselt taheti filmi tutvustavaks lööklauseks panna "Raske on armastada adopteeritud last sama palju kui enda oma", aga kasuvanemad ja orbudekodud hakkasid säärase solvangu vastu protestima ning selle tõttu asendati see uuega - "Estheril on midagi viga".

Kuna "Orb" ei paku tõesti mitte midagi uut ega originaalselt, siis pühendan selle arvustuse pigem Estherile, keda kehastas muljetavaldavalt Isabelle Fuhrman. Estherit ümbritseb pidev manipuleerimine, mida on sageli ka kõige nõrgema filmi juures huvitav jälgida. Keegi ei usalda kedagi. Kõige paim ja usaldusväärsem on väike armas plikatirts Esther. Esther tuuakse teemasse alles pärast päris pikka sissejuhatust, mis kujutas lapse kaotanud ema probleeme ja perekonnaelu. Kõik see oleks väga tore ja huvitav olnud, kui ma sarnast ülesehitust ja tutvustust juba 100 korda varem näinud poleks. Tegelased muutuvad etteaimatavateks ja nii kaob ära elementaarne üllatusmoment. Seetõttu on juba filmi alguses võimalik enesele kindlaks teha, kes millise positsiooni võtab, kui Estheriga pahandused üles hakkavad kerkima. Süüdi ei saagi antud juhul olla mitte ainult tegelased. Stsenaarium ei hiilanud millegi erilise poolest ja hakkas huvitavamaid pöördeid üles võtma alles lõpus. Võikski öelda, et esimene pool filmist ei paku midagi. Teine pool hakkab vaikselt paremuse poole arenema ja lõpp suudab isegi üllatada. Sellelaadsete filmide puhul annab tavaliselt trailerist nähtu kindla eelaimuse, mis või kes on kallis väike Esther. Ükskõik kui palju ma erinevate versioonide peale mõtlesin, ei tulnud ma kordagi selle peale, mida pakkus film. Kas see on hea märk? Kohe kindlasti, aga seetõttu on ülejäänud filmist lausa kahju. Miks ei võinud siis luua midagi omapärasemat? Miks peab hea olema ainult lõpp ja sisu ja teostus olema igast küljest nõrk? Siinkohal paneks oma eelarvamusemasina tööle ja näitaks näpuga mehe poole, kes lavastas "House of Wax"-i. Ega seegi teab mis meistriteos polnud. Olgem ausad. Ainuke hea koht selles noorteõudukas oli see, kus Paris Hiltoni pea läbistati metalltoruga. Muu muutus kohe teisejärguliseks. Seda nimetan mina meelelahutuseks. Olgugi, et film oli tegelikult kvaliteedi poolest nõrgemapoolne.

Esther on kaua aega orbudekodus viibinud viisakas tütarlaps, kes on pärit Venemaa lastekodust. Talle meeldib joonistada ja emme, issiga aega veeta. Ta huvitub manipulatsioonimängudest, häirivate piltide joonistamisest, ebameeldivate inimeste kõrvaldamisest ja tal on õrn kalduvus püromaaniale. Kõik see, mida Esther teeb ei paku tegelikult motiivide poolest üllatusi, aga suurim üllatus seisneb selles, et miks ta üleüldse oli kuri väike sotsiopaat. Esther nägi isegi viisakana olles välja, et võib kohe kellegi kõri kallale hüpata. Esther suutis alguses rääkida vabalt inglise keelt, aga millegipärast hakkas ta uude koju jõudes kasutama vene aktsenti. Huvitav, millest see tulenes? Kas lavastaja märkamatusest või millegist enamast? Vigu leiab filmist veel riburadapidi. Estheri motiivid ja hirmuteod meenutasid kohati Elijah Woodi ja Macaulay Culkini kahevõitlust 1993-nda aasta "The Good Son"-is. Erilise tähelepanu alla seaks puuonni intsidendi. Mainimata ei saa jätta otsest viidet "The Ring Two"-le. Repliik "I´m not your fucking mommy" oli mul pärast kurja videokassetivaimu filmi nägemist kaua meeles ja nüüd siis kordus taas kõik jälle. Ütleme nii, et Estheri kurjakuulutav olek oli tõesti filmi parim osa ja tema tõttu sai isegi natuke naerdud, aga lõppkokkuvõttes ta filmi siiski ei päästa. "Orb" on ühekordseks vaatamiseks ja mõningad head kohad võivad natuke kauemaks kui üheks päevaks meelde jääda.

5/10