Tarantino esimene kummardus idamaistele võitluskunstidele ning igipõlistele vesternitele sisaldas endas kõike seda, mis neid žanre vast kõige paremini iseloomustavad, aga teine osa astub hoopis teist rada pidi. Vol. 2 ei hiilga ekstravagantsete võitlustseenidega ega ka verejugadega, mis esimeses osas üsna absurdsed olid. Seda muidugi positiivses mõttes. Teine osa hargneb lahti rahulikult ning iga teine pinget lakke viiv hetk ja näiliselt ette teada lahendus omandab hoopis teised mõõtmed. Tarantino ei korranud varem tehtut. Ta võttis valmis vormi ja valas selle lihtsalt ümber, jättes olulised osad alles, aga pakkudes jällegi midagi uut. Vol. 2 ei ole mitte ainult järg, vaid üsna eraldiseisev film, sest kahe filmi sisud on üpris erinevad ning sama saab ka kättemaksu otsiva vihase pruudi motiivide kohta öelda. Pruut, kes on peaaegu kõik nimed oma nimekirjast maha kriipsutanud, võtab läbi veel paar nime ning suundub siis Billi poole, avastades seda tehes, et mitte kõik ei ole nii must-valge nagu tegu ja tagajärjed. Teod võivad haiget teha ja tekitada viha, aga kui vihast võrsub armastus, siis on tegemist armastuse viljaga, millest pruut teadlik ei ole, sest see võõrandati nii, et pruut seda surnuks pidas. Nii muutuvad tagajärgede eest vastutavad isikud must-valgest kirjuks, aga lõppude lõpuks ootab neid kõiki pruudi vahe mõõk. 
Vol. 2 areneb võrreldes esimesega päris rahulikult. Aeg võetakse maha ja tutvustatakse vaatajale pruudi minevikku. Selgitatakse, kus ta end Billi rühmitusse sisse saamiseks treenis, valgustatakse natuke Billi ja pruudi vahelisi suhteid, millega eelmises jaos päris tagasihoidlikult algust tehti. Tarantino kasutab osavalt ära vaataja ootusi ja lootusi, sest paraku ei lõpe mitte ükski esimese osa tempoga algav käsi- ja mõõgavõitlus või pingeline tulevahetus nii nagu oodatakse, vaid võitlused lõppevad äkiliselt, äärmiselt üllatavalt ning sageli väga julmalt või siis isegi rahulikult. Minule isiklikult meeldis selline lähenemine meeletult, sest kui varem näidati kõikvõimalikud võitlused mõõkadega, nugadega ning jumal teab millega veel ära, siis võibki rahuliku südamega läheneda olukordade lahendmaistele loominguliselt. Näiteks pika võitluse asemel äkksurm või kahevõitluse alguses lüüa vastasele lihtsalt tera silma, jätta ta valust halvatuna rabelema ja oma teed minna. Nimekirja on teise osa tarbeks säästetud veel kolm nime: üks ja ainus Bill (David Carradine), tegude tõttu kahetsust tundev Budd (Michael Madsen) ja fantastiline ühesilmne tapamasin Elle Driver, kellele sarnast mõrda annab otsida. Kõiki neid seob hirm pruudi raevu ees, kuigi mitte kõik ei kavatse oma surma oodata, vaid püüavad igal moel pruudi hukkamõistu edasi lükata, aga nagu Tarantino puhul ikka, kui on kellegi aeg käes, siis ei ole vastuvaidlemisi ja kui isegi on, siis pole sellel ka suuremat tähtsust. Surm ootab neid nii või naa. Nagu filmi pealkirigi viitab, peaks teos lõppema Billi surmaga ja nii juhtubki, sest Tarantino teeb puhtalt pealkirjaga selgeks, kes lõppude lõpuks sureb. Meie asi on sellel surmateekonnal kaasa lüüa ja näha lõppfinaali. Taaskord ootasin Billi ja pruudi vastasseisust midagi võimsat ja eepilist, aga lõpus ilmnenud asjaolude valguses lootsin salamisi teistlaadset lõppu, kui ma algselt arvanud olin. Tarantino ei võtnud nõuks lõpetada oma kallikest nii nagu meie arvame, vaid nagu ikka tema arvab ja see, mida ta lõpuna esitles, oli üks hiilgama hea idee.
Vol.1 ja 2 on kokku tervikfilm, aga siiski on tegu väga erinevate süžeekäikudega linateostega, mis toetavad üksteist läbi hea ja halva ning läbi rikkuse ja viletsuse.
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar