Olles näinud selle aasta omanäolisemat Eesti filmi, pean kahjuks tõdema, et pole kahte eelmist Õunpuu filmi näinud. Õnneks on "Tühirand" ja "Sügisball" nüüd vaatamiseks käeulatuses ja varsti saan ka osa siginast ja saginast, mis "Sügisballi" pikka aega ümbritses. Arvestades segaseid tundeid ja pikki mõttelahinguid, mis valdasid mind pärast "Püha Tõnu kiusamise" vaatamist, arvan, et "Sügisball" väga kaugele maha ei jää, kuigi tegu on sootuks erinevate filmidega. Õunpuu kasutas edukalt ära teda mõjutanud lavastajate loomingut, aga samas ei muutnud neid lihtsalt märkideks, et anda oma tänu nende mõjutustele, vaid kasutas neid mõtte edasi kandmiseks ja seetõttu ei tekkinud kordagi tunnet, et mõni viide oleks üleliigne olnud. Kõik loksus omal eripärasel viisil paika ja Tõnu rännak läbi sürreaalse põrgu, mida me endile ise loome, tungis sügavamatesse hingesoppidesse ning pani mõtlema väga paljude asjade peale, sest Õunpuu mitte ei kritiseeri ühiskonda, vaid näitab selle mädasust läbi groteski ja sürrealismi virr-varri. See, et film must-valge on, muudab keskklassi ametnikku rutiinse ja tühja elu justkui häguseks nägemuseks, mis tundub olevat ebareaalne, aga mida film edasi, siis saab hõlpsasti mõista, et ebareaalsusega pole siin midagi pistmist. Kui ühendada kõik märgid, sümbolid, viited ja fraasid, siis saab selgeks, mida Õunpuu õigupoolest taotleb. Rikkad ja vaesed, kes jäävad bürokraatlikku aparatuuri hammasrataste vahele, muljutakse puruks ja lootus paremale elule kaob. Ametnikud on need, kes söövad ära viimsegi elujõu, mis veel neile "alamatele" jäänud on, aga see ei tee neid õnnelikuks. Vastupidi. Nad vajavad rohkem, et ei tekiks rõõmutuid mõtteid, aga kui need saabuvad, siis vajub kogu nende perfektne maailm kokku ja alles jääb ainult rõhuv üksindus ja eraldatus teineteisest, kuigi üritatakse meeleheitlikult haakuda üksteise külge. 
Õunpuu on hakkama saanud mõne David Lynchile väärilise teosega. Ma ei pea silmas, et see olekski eesmärk olnud. Seda mitte. Kasutan Lynchi üksnes võrdlusena, et selgitada, missuguse filmiga tegu on. "Püha Tõnu kiusamine" on küllaltki iseseisev film, mis küll laenab kuulsamaid ja meeldejäävamaid stseene, aga ei muutu neist sõltuvaks, vaid kasutab neid üksnes näitena omas kontekstis, mis omandavad sarnase tähenduse võrreldes originaalfilmiga, kust stseen oli võetud. Õunpuul on kalduvus teha filme, mis ei järgi mitte ühtegi eriliselt tuntud stampi. Sageli leian end valiku ees, kas vaadata "Sügisballi" või midagi rõõmsamat. Rõõmutus. Selles asi ongi. "Püha Tõnu..." on nukker rekonstruktsioon elust, millel puudub mõtte, aga seda otsitakse ikkagi. Arvan, et Õunpuu eelmise filmiga on samamoodi. Et neid vaadata, peab end emotsionaalselt valmistuma, sest valede ootustega filmi vaadates ei saa võib-olla sama tugevat kunstiliselt mitmekihilist lanegut. Võimalik, et säärane mõtlemine on ainult minul, aga nii ma tundsin, kui algas esimene kaader Püha Tõnust. Kurbuse ja sihi puudumist illustreerib meeliülendavalt hästi alguses aset leidnud matuserongkäigust mööda kihutanud auto, mis kellegi tähelepanu pööramata kaldakividele sodiks sõitis. Selliseid märke kasutab Õunpuu, et teha selgeks mingi mõte. Antud juhul siis kitsarinnalisus ja oma probleemide seas elamine. Film on Tarantinolikult jaotatud eri osadeks. Osasid jaotab must rooma number valgel taustal. Osadel puuduvad pealkirjad, sest neile ei taheta mitte eraldiseisva peatükki tunnet anda, vaid tekitada teatud jaotus ning tuua rohkem esile hüppeliseid teemavahetusi. Õunpuu kasutas groteski minule väga meeldival viisil. Tavalistele olukordadele antakse rõhk, mis muudab need oluliselt tähtsamateks ning kohati isegi haigel viisil humoorikamaks. "Püha Tõnu..." on kõigi eelduste kohaselt väga mitmekihiline ja lausa nõuab mitmekordset vaatamist, sest paljud olukorrad ja mõtted võivad segaseks jääda ning seetõttu tarbetuna tunduda, aga asi pole filmis, asi on vaatajas ja tema silamringis. Ka vaataja filmivaistu ja teadmisi kasutab Õunpuu hästi ära, aga see ei tähenda, et film oleks maiuspala üksnes filmigurmaanidele. Arvan, et Õunpuu lõi filmi kõigile vaatajatele ja veel sedalaadi, et iga vaataja saab omamoodi filmist aru ja seetõttu antud filmike niivõrd rikkalik ongi. Ainestik, mis paneb mõtlema. Ebatavaline kunstiline pool. Sümbolid sümbolite otsas ja võimas sürrealistlik kompott. "Püha Tõnu.." ongi valmis. Vaataja jaoks loodud. Iseasi, kuidas keegi midagi mõistab. Arvan, et siin asja võlu seisnebki. Tundub, et Õunpuu rakendas filmis kõiki oma üleliigseid mõtteid, tundeid ja ideid. Võib-olla saab tema kolmandat filmi võtta kui kokkuvõttet kõigist eelnevatest või siis kui mõtete kogumikku, mis tekkisid varasemate teoste loomeperioodil, kuhu on kokku segatud terav ühiskonnakriitika ja maiuspaladena on lisatud meeldivaid viiteid kinomaailma suurkujudelt. 
Praeguse hetkeseisuga ei kujutagi ette, kes oleks parem Tõnu olnud, kui seda oli Taavi Eelmaa. Huvitav on veel see, et kui tahad Õunpuu filmidega tutvust teha, siis paratamatult kohtad igas filmis ka Eelmaad. "Püha Tõnus..." tegi ta maru head tööd. Kuivõrd heaks saab peaaegu emotsioonitu näoga läbi kogu filmi kõndiva Eelmaa näitlemist nimetada, on küsitav, aga minu jaoks sobis ta košmaarsesse keskkonda imehästi nagu üldpildi iga teinegi detail. Eelmaa mitte midagi ütlev kaugusse vaatav pilk kombineerituna enda kütkeisse haarava muusikaga, andis hoopis teise tulemuse kui see oleks andnud ükskõik, mis teisel viisil. Eelmaa Tõnu võis vahest olla koomiline, aga enamasti valdas mind kaastunne tegelase vastu. Geniaalne lähenemine oli rikaste ametnikke elupaiga valik. Miski ei saagi parem olla tühermaale ehitatud pooleli olevast pappmajast, kus rikkam divisjon aega veetmas käib. Söövad, joovad, tantsivad ükskõikselt, petavad, valetavad, teesklevad, kurvastavad, muutuvad üha küünilisemateks, ihaldavad seda, mis pole nende oma ja lõppude lõpuks saavad kõik omamoodi põrgus kokku, kus elavad elu lõpuni patus ja oma rõvedates ihade järele janunedes. Tõnu monotoonne tantsimisviis ja ühetaoline emotsioon kõige suhtes pakkus korraga nii koomikat, kui ka traagikat. Kokku moodustus midagi vastikut, eemaletõukavat, ebanormaalset. Ühteviisi huvitav ja põnev kujutus elust, aga samas masendavalt reaalne illustratsioon. 
Viide Eli Rothile on vast kõige ilmsem. Temata me ei tunneks filmi, mis näitab kui kaugele on võimalik minna inimmõistuse huvide rahuldamiseks. Ingmar Bergmani tundsin ma kohe alguses ära. Kindlasti peitub filmis veel teisigi viiteid, aga kõiki pole ma võimeline veel ära tundma. Must-valge pilt, pikad kaadrid, muusika, heli, kaameranurgad - kõik on Õunpuul väga täpselt fikseeritud, et anda maksimaalne tulemus igaks momendiks. Näiteks kaameravõtted kõndivast Tõnust ei jälginud teda üksluiselt, vaid piirasid teda eri nurkade alt. Sinna kaasata veel mõjuv muusika ja ongi maksimaalne välja pigistatud. Ootan suure innuga Õunpuu järgmist projekti, et näha, mis žanri ta järgmisena ette võtab ja millega kavatseb üllatada. 9/10
2 kommentaari:
Hmm, lehes pealkirja nähes ei tundnud filmi vastu huvi, sest millegipärast arvasin, et tegu on labase komöödiaga. Heh.
Võta näpust! Kui esmalt filmist kuulsin siis arvasin miskipärast sügaval sisimas umbes sama, aga see oli veel ajal kui filmi kohta ei olnud veel ühtegi infokildu väljas.
Postita kommentaar