Michael Mann kuulub maailma filmimaastikul kindlasti omapärasemate sekka. Tema lavastajatööd on seniajani hiilanud nii stiili kui ka žanrivaliku poolest, mis on pidevas varieerumises. Põhilised Manni filmograafia pärlid on küll nähtud, aga näiteks on siiani nägemata esimene Thomas Harrise raamatu ekraniseering. Selle valupunkti peaks nüüd lähiajal aega leides lahendama ja filmi lihtsalt ära vaatama. Manni töödest on vast kõige silmapaistvam "Heat", mis kujunes paljudele eeskujuks ning on siiani värsket energiat tulvil. Samas ei saa öelda, et teised loometööd vähem väärtuslikud oleksid. Seda mitte. Žanrivalik on huvitavalt mitmekesine, mis annab aluse väitele, et mees ei kipu ennast eriti kordama. Viimase 4 filmi juures on ta monotoonseks muutunud, aga mitte varem korda saadetu poolest, vaid hoopis visuaalse stiili poole kiigates, mis kombineerib endaga HD kaamera kvaliteetse pildi ja laialtlevinud reaalsuse tunnetust pakkuv kõikuva kaamera filmimistehnika. Minule isiklikult meeldib Manni lähenemine pildikeele kujutamisele väga ja mis kõige enam, just seetõttu tema filmid massist eristuvadki.
"Populaarsed vaenlased" on loodud eluloo formaadis, mis süveneb pigem USA kurikuulsa pangaröövli kriminaalsele elule. Taaskord kasutab Mann osavalt HD kaamerat, mis loob hoopis teistsuguse atmosfääri 30-ndatele, kui oleme tavaliselt harjunud nägema. Osalt on see nüke väga hea, teisalt tekitab jällegi teatud puudusi. Filmilikult on tegu tasemel teosega, aga ilusa pildi taga ei leidu seda sügavamat mõtet, mis tekitaks küsimusi nagu miks ja kuidas, vaid pakub erinevaid kõrvallugusid Dillingeri kaaskonna seast ning sisuarendust, mille lõpp on küll teada, aga see, kuidas jõutakse punktist A punkti B on üles ehitatud huvitavalt ja elavalt, pakkudes nii koomilisi seiku kui ka elu mõtte otsinguid, mis tahes tahtmata ennast päevavalgele ei too. Eelkõige muidugi Dillingeri enda isiksuse pärast. Filmi keskmes on Dillingeri ja tema kurikuulsa bande tõus Ameerika tagaotsitavamate nimekirja ja rahva seas tohutu populaarsuse kogumine, mis andis neile Robin Hood`iliku imago. Kuigi rahvale ei antud midagi. Kõik võeti endale. Suure Depressiooni aegu toimunud röövid sobivad hästi kokku rahva mõtlemisega, sest kes muu rahvalt raha võtab kui pank ja kui pank kannatab, siis on rahvas õnnelik.
Meenub seik järjekordsest röövist, kus hirmunud pangaklient oli pannud oma taskutes oleva raha letile, et röövlid siis ka selle rahanatukese kaasa krabaksid. Dillinger möödub ja mainib poole sõnaga, et pane raha ära. Me ei tulnud siia sinu raha, vaid panga raha röövima. See mõte töötas läbi kogu filmi, mis paistis kõige eredamalt silma Dillingeri teistkordsel vahistamisel, kui rahvas teda rõõmustades vastu võttis ja ajakirjanikud tema vastu elavat huvi tundsid. Dillingeri nn. imago oli kui tolleaegne välklamp. Lambi sähvatus kaob sama kiiresti kui tekkis elik näiline rahva pooldamine peitis endas lihtsalt kattevarju, et võime segada ja seeläbi nende töö raskemaks muuta. Mann on 30-ndate stiili üles võtnud ebaharilikul viisil, sest tavaliselt kasutatakse selle aja kujutamisel erinevaid visuaalseid lahendusi, et rõhutada aega, olukorda ja inimesi. Peaks ütlema, et esmapilgul oli see võte suhteliselt harjumatu, aga mida film edasi, seda enam hakkasin hindama HD stiili võimalusi ja kujutamistehnikat. Näiteks valitses sel ajal arvatavasti sügis. Puhas pilt ja isegi puhas heli andsid hästi edasi ilma rõske ja jaheda puudutuse. Pildi puhas ja lihvitud kvaliteet ähmastusid, kui näidati näiteks lähedaltvõetud kaadreid kõndimisest. Piirjooned hägustuvad ja stseeni jälgimine muutub natuke häirivaks. Kui väiksed hetkeemotsioonidel põhinevad kritiseerimispuhangud välja arvata, siis töötas kiirelt ja aegajalt sujuvalt liikuv HD kaamerakasutus meeldivalt. 
Meenub seik järjekordsest röövist, kus hirmunud pangaklient oli pannud oma taskutes oleva raha letile, et röövlid siis ka selle rahanatukese kaasa krabaksid. Dillinger möödub ja mainib poole sõnaga, et pane raha ära. Me ei tulnud siia sinu raha, vaid panga raha röövima. See mõte töötas läbi kogu filmi, mis paistis kõige eredamalt silma Dillingeri teistkordsel vahistamisel, kui rahvas teda rõõmustades vastu võttis ja ajakirjanikud tema vastu elavat huvi tundsid. Dillingeri nn. imago oli kui tolleaegne välklamp. Lambi sähvatus kaob sama kiiresti kui tekkis elik näiline rahva pooldamine peitis endas lihtsalt kattevarju, et võime segada ja seeläbi nende töö raskemaks muuta. Mann on 30-ndate stiili üles võtnud ebaharilikul viisil, sest tavaliselt kasutatakse selle aja kujutamisel erinevaid visuaalseid lahendusi, et rõhutada aega, olukorda ja inimesi. Peaks ütlema, et esmapilgul oli see võte suhteliselt harjumatu, aga mida film edasi, seda enam hakkasin hindama HD stiili võimalusi ja kujutamistehnikat. Näiteks valitses sel ajal arvatavasti sügis. Puhas pilt ja isegi puhas heli andsid hästi edasi ilma rõske ja jaheda puudutuse. Pildi puhas ja lihvitud kvaliteet ähmastusid, kui näidati näiteks lähedaltvõetud kaadreid kõndimisest. Piirjooned hägustuvad ja stseeni jälgimine muutub natuke häirivaks. Kui väiksed hetkeemotsioonidel põhinevad kritiseerimispuhangud välja arvata, siis töötas kiirelt ja aegajalt sujuvalt liikuv HD kaamerakasutus meeldivalt. 
John Dillingeri kehastab meisterlik karakternäitleja Johnny Depp, kes suudab ka kõige tavalisemasse või siis keerulisemasse rolli sisse tuua omapärase poole, mis täiustab igat ümberkehastust nii, et raske on talle mitte kiidusõnu lajatada. Depp teeb seda, mida ta on alati kõige paremini teinud. Näitleb kuratlikult hästi. Võimalik, et müüs temagi oma hinge ebamaisele deemonile, nagu on seda väidetavalt teinud mõni meisterlik kitarrist. Deppi poolt portreteeritud Dillinger muutub sümpaatseks kohe kui ekraanile ilmub. Loo edasi arenemisel jääb üle ainult karakteriarengut jälgida ja seda kõike Deppi ülevoolava karismaga. Dillinger on unistaja, kes usub, et miski ei suuda teda peatada ega hävitada. Ta leiab, et suudab kuritegelikku elu jätkata täpselt nii kaua kui vaja. Dillingeri ülbus ja ükskõiksus võimude suhtes on alguses tugevalt peegeldatav, kuid nõrgeneb, kui kamraadide read hõredamaks muutuma hakkavad ning võimud pidevalt kuklasse hingavad.
Depp veab oma osa nauditavalt välja kuni lõpuni, kui Dillinger ootamatult näoli vastu külma asfalti langeb. Teine juhtfiguur on Christian Bale kehastatav Melvin Purvis, kes määratakse ei kellegi muu kui J. Edgar Hooveri poolt Dillingeri jälitusrühma, millest areneb välja algupärane FBI (osariikidevaheline kuritegevusega võitlev seaduslik süsteem). Christian Bale sooritab oma osa teatava rõhutatusega. Ei oskagi öelda, mis seda põhjustas. See võis olla aktsent, mis tegelikult antud rolli juurde sobis või tema hoiak, mis kangesti meenutas eelmisi näitlejatöid. Hindan näitlejat selle järgi, kuidas suudab ta üha uuesti ja uuesti erinevatesse rollidesse sukelduda, aga Bale kandis endaga kaasas tuntavat korduslainet, mis polnud tegelikult häiriv asjaolu, vaid kergesti silmajääv fakt. Vaatamata eelmainitud nõrkusele kannab Bale oma rolli täie tõsidusega välja. Ei tahakski tema poole rohkem kriitikanooli pilduda. Dillingeri röövlite jõuku muutis värvikamaks tuntud ja vähemtuntumate näitlejate kasutamine. Sageli on äratundmisrõõm see kõige suurem.
Mis puutub kõrvaltegelastesse, siis leian, et Mann suutis neile leida sobivalt palju aega ja nii lisandus filmi nii mõnigi huvitav kõrvalpõige. Võib ju arvata, et Depp ja Bale kujunevad filmi tähtedeks ja teistele ruumi ei jätkugi. Deppi rõhutati teistest kõige enam, aga samas ei jäetud mitmeid huvitavaid ja hullumeelseid kaasröövleid täiesti kõrvale. Ekraaniaega pendeldati suurepäraselt erinevate tegelaste vahel. Marion Cottillard valis seekordseks rolliks Dillingeri silmarõõmu Billie Ferchette kehastamise, mida ta ka kenasti etendas, aga tema olemasolu mõte oli juba algusest peale selge. Seega ei pakkunud ta oma tegudes ja olemuses midagi uut. Mann oskab esitada nii tegelasi kui ka nendevahelisi suhteid. Kui üldse mõelda, mis oli filmi juures kõige negatiivsem osa, siis oli selleks püüd Dillingeri kõige olulisemana kujutada. Kõiki tema tegevusi jälgides tekkis hoopis tunne, et tahaks midagi muud ka vahepeal näha. Seetõttu hakkas pinge langema ja huvi kaduma, aga sisu võttis end taas reipalt maast üles ja peksis vaatajat näkku automaadi täristamisega, mis oli eriti kinos vaadates ootamatult vali.
Seepärast leidsin end mõnikord kergelt võpatamas, kui tohutu haavlilaeng mõne seina purustas, aga sellele toetudes kiidan ergutavalt mõjuvaid heliefekte. Eriefektid, nii palju kui neid oli, tegid oma töö usutavalt. Tulevahetused olid pingsad ning koos tõepärase helikasutusega saadi kokku midagi sarnast, mis oli näiteks "Miami Vice"-i lõpus. Iga automaadivalang, mis kaugusest kostis ja iga lühimaa tulevahetus, mis oli tohutult efektne, muutsid filmi märuli vaatenurgast nauditavaks elamuseks. J. Edgar Hoover (Billy Crudup) oli kujutatud ideaalsel viisil, sest tema hääl ja hoiak kandsid edasi seda teatud ameerika patriotismi ja propagandamaigulist reklaamimist. Meeldejäävaid lisasid nagu see, on filmis veelgi. Mann keskendus paljudele ajastudetailidele, mille kõige paremaks näiteks ongi Hoover ja kõik muu, kas või minule alati kulmu kortsu tõmbav mõtteline klassijaotus. Mitte Manni parim film, aga elamusrikas sellegipoolest. Natuke oleksin enamat oodanud, aga arvan, et elamus on see, mis loeb ja elamuse järgi annaks ka 8/10
Depp veab oma osa nauditavalt välja kuni lõpuni, kui Dillinger ootamatult näoli vastu külma asfalti langeb. Teine juhtfiguur on Christian Bale kehastatav Melvin Purvis, kes määratakse ei kellegi muu kui J. Edgar Hooveri poolt Dillingeri jälitusrühma, millest areneb välja algupärane FBI (osariikidevaheline kuritegevusega võitlev seaduslik süsteem). Christian Bale sooritab oma osa teatava rõhutatusega. Ei oskagi öelda, mis seda põhjustas. See võis olla aktsent, mis tegelikult antud rolli juurde sobis või tema hoiak, mis kangesti meenutas eelmisi näitlejatöid. Hindan näitlejat selle järgi, kuidas suudab ta üha uuesti ja uuesti erinevatesse rollidesse sukelduda, aga Bale kandis endaga kaasas tuntavat korduslainet, mis polnud tegelikult häiriv asjaolu, vaid kergesti silmajääv fakt. Vaatamata eelmainitud nõrkusele kannab Bale oma rolli täie tõsidusega välja. Ei tahakski tema poole rohkem kriitikanooli pilduda. Dillingeri röövlite jõuku muutis värvikamaks tuntud ja vähemtuntumate näitlejate kasutamine. Sageli on äratundmisrõõm see kõige suurem.
Mis puutub kõrvaltegelastesse, siis leian, et Mann suutis neile leida sobivalt palju aega ja nii lisandus filmi nii mõnigi huvitav kõrvalpõige. Võib ju arvata, et Depp ja Bale kujunevad filmi tähtedeks ja teistele ruumi ei jätkugi. Deppi rõhutati teistest kõige enam, aga samas ei jäetud mitmeid huvitavaid ja hullumeelseid kaasröövleid täiesti kõrvale. Ekraaniaega pendeldati suurepäraselt erinevate tegelaste vahel. Marion Cottillard valis seekordseks rolliks Dillingeri silmarõõmu Billie Ferchette kehastamise, mida ta ka kenasti etendas, aga tema olemasolu mõte oli juba algusest peale selge. Seega ei pakkunud ta oma tegudes ja olemuses midagi uut. Mann oskab esitada nii tegelasi kui ka nendevahelisi suhteid. Kui üldse mõelda, mis oli filmi juures kõige negatiivsem osa, siis oli selleks püüd Dillingeri kõige olulisemana kujutada. Kõiki tema tegevusi jälgides tekkis hoopis tunne, et tahaks midagi muud ka vahepeal näha. Seetõttu hakkas pinge langema ja huvi kaduma, aga sisu võttis end taas reipalt maast üles ja peksis vaatajat näkku automaadi täristamisega, mis oli eriti kinos vaadates ootamatult vali.
Seepärast leidsin end mõnikord kergelt võpatamas, kui tohutu haavlilaeng mõne seina purustas, aga sellele toetudes kiidan ergutavalt mõjuvaid heliefekte. Eriefektid, nii palju kui neid oli, tegid oma töö usutavalt. Tulevahetused olid pingsad ning koos tõepärase helikasutusega saadi kokku midagi sarnast, mis oli näiteks "Miami Vice"-i lõpus. Iga automaadivalang, mis kaugusest kostis ja iga lühimaa tulevahetus, mis oli tohutult efektne, muutsid filmi märuli vaatenurgast nauditavaks elamuseks. J. Edgar Hoover (Billy Crudup) oli kujutatud ideaalsel viisil, sest tema hääl ja hoiak kandsid edasi seda teatud ameerika patriotismi ja propagandamaigulist reklaamimist. Meeldejäävaid lisasid nagu see, on filmis veelgi. Mann keskendus paljudele ajastudetailidele, mille kõige paremaks näiteks ongi Hoover ja kõik muu, kas või minule alati kulmu kortsu tõmbav mõtteline klassijaotus. Mitte Manni parim film, aga elamusrikas sellegipoolest. Natuke oleksin enamat oodanud, aga arvan, et elamus on see, mis loeb ja elamuse järgi annaks ka 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar