Trick 'r Treat

Halloween on maagiline aeg, mil vaimud sisenevad sel ainukesel õhtul taaskord meie maailma, kust nad kunagi lahkusid. Leiavad aset igasugused paranormaalsed nähtused, mis Halloweeni traditsioone pühaks pidavaid inimesi ei häiri, aga need, kes ei pea Halloweeni pühaks ja seda üldse hingega ei võta, kannatavad elajalikult õela traditsioonide vardja ehk kõrvitsapoisi piiramatu viha all ja viis, kuidas traditsioonide vastu eksijaid karistatakse, on pühamast püham. Deemonlik "kõrvitsamaskiga" poisike kasutab selleks trikki ja kommi. Mõlemad on surmavamad, kui mis tahes relvad. Nii kõlab "Trick `r Treat"-i põhimoraal, kuhu võib veel väga palju andekamaid ideid lisada, nagu näiteks kõiksugused legendid ja müüdid, mis müstilise õhtuga seotud on. Halloweeni pole ma oma lühikese elu jooksul kunagi pühitsenud ja kuna see pole Eestis niikuinii ametlik püha, siis arvan, et neid pole palju, kes seda ameeriklaste püha tähistaksid. Michael Dougherty lavastatud Halloweeni legendidele ja traditsioonidele pühendatud film loob tolle õhtu jaoks tugeva ja küllaltki mõjusa atmosfääri, mis paneb aluse filmi stiilile, kui ka lõplikule olemusele. "Trick `r Treat" suudab end väga tõsiselt võtta isegi siis, kui ka kõige grotesksem moment on humoorikaks muudetud. Film ei anna labast laengut, vaid hoopis vastupidi. Musta huumoriga ja üpris vägivaldsete stseenidega vürtsitatud atmosfäärikas õudusfilm painab vaatajat etteaimatavuse ja ootamatuse piiri peal. Tähendab, et enamus ehmatused ei saabu vaatajat rabava tulemusega, aga kuna filmi värvide kollektsioon ja üldine visuaalne pool loob perfektselt sobiva õhkkonna, siis on ka kõige etteaimatavam ehmatuskoht see kõige ootamatum. Sa tead, mida ootad, aga pole valmis selleks, kuidas seda serveeritakse.

Halloweeni õhtul hargneb lahti 4 lugu, mis on kõik ajalisele nihestatusele vaatamata seotud. Lood varieeruvad drastiliselt nii mõtte kui ka tegude poolest. Koolidirektoril on tume saladus. Kolledžitüdruk soovib oma "süütust" kaotada. Teismelised trikitajad ja kommitajad mängivad triki valel ajal, vales kohas ja valele isikule. Neljandat lugu saab kahte pidi võtta, sest selleks saab olla rohkema teemaarenduse osaks saanud lugu üksikust vanamehest, kelle minevik teda kummitama tuleb või siis lugu paarikesest, keda saab näha üksnes filmi alguses ja lõpus. Kõiki lugusid saadab lõbusas meeleolus kõrvitsapeaga poisike või vähemalt ainult nii teda näidataksegi. Väike poiss, kes kannab hirmsat maski, aga see, mis end maski taga peidab, on midagi äärmiselt ebameeldivat, aga filmilikus võtmes jällegi meeldivuse lakketõstja. Kõik lood on loogiliselt kokku köidetud ja viivad vaatajat läbi erinevate sisuliinide, mis võivad ajaliselt aset leida enne eelmist lugu. Seetõttu saab eelmiste lugudega seotud tegelasi näha vilksamisi järgnevates lugudes. Tegelased on kõik oma kiiksuga ja veidrustega. Nii eristuvad kõik üksteisest, aga alati on kõrvitsapoiss, kes kõiki tegelasi kokku viib, teadlikult või mitte. Film algab nagu üsna tavaline õudukas, mis oleks kui ehmatuste peale üles ehitatud, aga üldtuntud strateegia kaob üpris kähku, sest varsti pole enam vahet, kas midagi on ette teada või mitte, kuna lood keeravad pinget aina juurde ja filmi kunstiline pool on antud teema juures täiuslikkuseni lihvitud, et poleks aega ega tahtmist mõelda, mida olen varem näinud ja kuidas seda nüüd siit ära tunda. Kogu aeg pakutakse üha enam tuure üles keeravaid juhtumisi, mis aegamisi loovad ühtse sisuliini.

Näitlejate hulgas on kõige tuntumad Brian Cox, Dollhouse`st tuttav Tahmoh Penikett, Anna Paquin, Leslie Bibb, kes sai ka kõige vähem ekraaniaega ja seda arvatavasti ka õigustatult ning mitmetes filmides varem nähtud Dylan Baker. Brian Cox on filmi üks produtsentidest ning teeb filmis tüüpiliselt hea rolli ehk rolli, mille kohta pole öelda eriti halbu ega ka väga palju ülistavaid sõnu. Ühteaegu meeldejääv roll, aga samas mitte midagi vapustavat. Tahmoh Peniketti oli hea vaheldus ka mõnes muus rollis näha peale selle, mida ta omab Dollhouse`is. Põhimõtteliselt on film jagatud täpselt nõnda, et igaüks saab nii palju ekraaniaega kui vaja ja sellest piisaski täielikult. Loode juures üllatas mind kõige enam meelate neiude õhtu väljas, kus üks neist püüdis oma "süütust" kaotada. Üks asi viib teiseni ja pealtnäha on loo mõte selge, aga siis keeratakse kõik pahupidi ja kõik muutub täpselt selleks, mida keegi ei arva. Jahtija muutub jahitavaks - see mõte võiks olla üks märkimisväärsemaid kreedosid antud loo juures. Sarmimõrvarliku koolidirektori salaelu üllatas samuti nii mõnegi pöörde poolest. Eriti, kui silmas pidada antud lugu katvat süsimusta huumorit, mis piirdub olukorraga, mis ei võtta ennast enam kuidagi ei süsimusta ega ka tavalise huumorina, vaid muutub käigupealt absurdselt groteskseks. Ei saa öelda, et väga groteskseks ja drastiliselt öövatekitavaks, vaid ikkagi hirmu ja õuduse tunnet õhushoidvaks, millele võib lisada veel tsipake haigetel emotsioonidel põhinevat veristamist. Ükski hirmulugude kogumik pole täiuslik ilma kummitusloota ja nii ei puudu ka siit tondid. Lugu algab kui laste arusaam naljast, aga kui arvestada filmi atmosfääri, siis oli juba algusest peale selge, et antud loo juures ei jää miski tavaliseks. Vana linnalegend, piinatud lapsed, saatanlik plaan, rahutud hinged, kummitav karjäär - kompott loomaks tondilugu, mis lõppeb taaskord üllatavalt, nagu kõik lood. Siinkohal võib mainida, et filmil võib puudu olla originaalsusest ja pöördelisest stsenaariumist, aga üllatusmomente jagus ja kui parasjagu ei pakutud sisupöördeid, siis saab filmis näha korralikult palju Halloweeni teemalist vägivalda, kus võtmesõnaks on šokolaad ja pulgakomm. Fantaasiat filmi juures jagub ja seda veel iga pisidetaili jaoks. Arvan, et halloweeni teemaliste lugude juures ei paelunud mind kõige enam mitte see, kuidas lugu arenes, vaid hoopis, kuidas lõppes, sest see oli osa, mida tasus oodata.

Kõrvitsapoiss Sam on filmi üks kõige räigemaid ja huvitavamaid tegelasi, kes ei ütle ühtegi sõna ja kes on peamiselt pealtvaataja rollis või annab endast kõik, et karistada neid, kes julgevad traditsioone mitte järgida. Halloweeni kõrvitsapeaga deemonpoiss teeb etteaste kohe filmi alguses, kus näidatakse ebahalloweeniliku käitumisega noorpaari tegemisi läbi kõrvitsapoisi silmade elik vaataja saab tegevust jälgida mõnda aega läbi kulunud riidekaltsu, mida kõrvitsapoiss kannab. Edasiste lugude ajaks jääb pühademeeleolu ülevalhoidja tahaplaanile, aga tema kohalolek on alati nähtav, kas või vilksamini. Ta võib rõõmsalt jalgu kiigutada, kui aset leiab midagi ennenägematult pöördelist ja jõhkrat või vaatab mõtlikult otsa tüdrukule, kellele teiste noorte poolt mängitud trikk neile tagasilöögi annab. Film saavutab oma tipu vägivalla kujutamisel läbi musta huumori prisma. Kõige meeldivam asjaolu oli filmis juures see, et deemonliku kõrvitsapoisi kujutamisel ei kasutatud arvutitehnikat, vaid kõik oli reaalsuse piirides ja seda isegi siis kui poisike mõnele ohvrile ligi hiilib, näiteks laes ronides. Reaalsuse all pean silmas enesest mõistetavalt muidugi seda, et kõrvitsapoiss, kes kandis vist nime Sam, ei olnud läbinähtav arvutiefekt, vaid lihast ja luust inimene. Nimetada seda või teda inimeseks tegelikult ei võigi, aga ülimalt painajalikku ja väärastanud nurga alt lõbusa porteteeringu osaliseks oli ta saanud ja seda igati pidi edukalt. Eriliselt meeldis lõpp, kus kõrvitsapoiss mõtlikut seisab. Seda ei tea, mida ta mõtleb, aga ta lihtsalt on ja valvab kuni keegi pühade reegleid rikub. Hetk lõpus oli geniaalne. Kõrvitsapoiss hoiab käes pooleks murdunud suuremat sorti pulgakommi ja kui ta näeb pühaduseteotajaid, siis saab ta hing täis, vaatab sekundiks pulgakommi poole ja siis patuste suunas. Kuna käes on kõigest komm, siis kasutabki ta seda uue karistuse läbiviimiseks. Meeldiv, absurdne, jõhker nüke, aga töötas hästi.

Kokkuvõttes on "Trick`r Treat" tugeva õudustloova atmosfääriga Halloweeni teemaline õudusfilm, mis pakub ehmatusi ja üllatusi, kuigi viimaseid on kõige rohkem. Tegelased on kõik paigas, lood liiguvad eri suundades, kuid lõpplahendused on lugude parimad osad. Kõrvitsapoiss on õudusttekitava oomenina filmi perfektselt valatud ja üldine tempo ei lase enne lahti kui kõrvitsapoiss oma viimase teo teeb.

8/10