Mamoru Oshii on teenekas Jaapani animede ja mängufilmide režissöör, kes ei karda piire purustada ning seda tehes on ta end kindlustanud Jaapani filmimaastikul kui üks huvitavama stiiliga innovaatoreid, kes peale mitmeid aastaid isetegevust ei lõpeta endiselt üllatamast.
Ghost in the Shelliga algatatud samanimeliste jätkulugude ja seriaalide tulv näitas kui väga vajati tollal taolist lähenemist.
The Sky Crawlers oli minu jaoks pettumus. Midagi oli selles imeilusa välimusega animes puudu. Taaskord inimeseks olemise piire laiali jaotav ja taas kokku panev temaatika on küll järjekordselt hea, aga sisuline kandvus ja karakterite motiivide usutavuse kinnistamine jättis soovida. Mina ei jäänud küll rahule, aga kuna The Sky Crawlers on üpris mitmetasandiline anime, siis leiab sellest igaüks midagi enda jaoks. Veel sellel aastal ilmunud
Assault Girls paistab üritavat taasluua
Avaloni karismaatilisust. Lähtudes välisest kriiikast paistab, et film pole pooltki nii edukas ja ei rõõmustanud ka Oshii fännibaasi. Oma silm on kuningas ja seni, kuni mul on film ise nägemata ei hakka ma ühtegi halba sõna ütlema, sest olen varemgi ennatlikult oma arvamust teiste kriitikast lähtudes kujundanud ja siis vastu näppe saanud. Avaloniga on teised lood. Oshii puudutus on mõjusam kui eales varem, sest kui Ghost in the Shell võis jätta vaataja kahevahele, siis Avalon õnnestub korraga niivõrd erinevatel tasanditel, et on imekspandav tema praegune seis, mida ilmestavad ainult The Sky Crawlers ja Assault Girls, pole see, mis 90ndate lõpus ja 2000 alguses alguses.
Oshii ja temaga nii mõneski projektis kaasa löönud stsenaristi
Kazunori Ito universumis on Avalon vägivaldne ja üdini realistlik mäng, mis on riiklikult keelatud kõrge ohutaseme tõttu, kuid seda mängitakse endiselt põranda all ja sellest on saanud määratult suur võitlusmäng, kus peale jäävad ainult parimad. Peategelane kuulub parimate mängijate sekka, kuni avastab, et kõigile teadaolevast kõrgemast tasemest on olemas veelgi kõrgem tase, kuhu pääsevad ainut valitud tšemponid. Filmi stilistika ei erista mängumaailma reaalsusest. Sellest annab aimu mõlema maailma puhul täpselt ühesugune visuaalne stiilitunnetus, mistõttu polegi koheselt selge, mis on reaalsus ja mis mängu virtuaalne maailm. See loobki vastava kõhkleva õhkkonna, mis ei annagi ühest vastust, kas nähtav on reaalsus või mängumaailm, kas reaalsus on mõtteline ebareaalsus või kas neil ongi nii suur vahe. Oshii mõttekäik on selgelt rihitud parema maailma poole, mida visuaalne külg ja seeläbi tekkinud hoiatav atmosfäär ka selgelt rõhutavad. Siin ei ole ühest vastust, sest vastus kandub tavapärase taju piirimailt kaugemale ja üles kerkib küsimus: kumb on ideaalsem, kas reaalsus mis võib olla kohati väga hirmutav ja segadusttekitav või hoopis ideaalne maailma ilma reaalsuse piirideta ja reegliteta? Tegu pole küll õige valikuga, aga oleneb, kes selle valiku teeb ja miks valis just selle viimase maailma, aga mitte Oshii kujundatud gootilike ja halvaendeliste värvidega reaalsuse, mis ei paku peategelasele, kes üritab niigi sellest elust pääseda, midagi peale monotoonsuse, rutiini ja lõppematuid otsinguid parema elu valemi leidmiseks. Valemi ta leidis, aga kas see oli õige valem, on jällegi suhteline, sest oleneb inimesest endast ja tema väärtushinnagutest ning maailmavaatest, kuidas ta ennast ja teda ümbritsevat hindab.
Oshii lavastajatöö on märkimisväärne, sest koos kõrge kunstilise tasemega, täpse ja kindlapiirilise operaatoritööga on Oshii loonud ebameeldiva visiooni reaalsusest, kus mängumaailm tundub palju kütkestavamana kui räsitud olemisega igapäevane korter, tühjad kummituslikud tänavad ja vaiksete allasurutud hingede massid. Film on täis fantastiliselt ilusaid kaadreid, mida saadab Kenji Kawai Voyage to Avalon ja kui juba muusikast rääkida, siis on soundtrack võrratult hea ja seda mitte ainult muusikaliselt, vaid kuivõrd hästi sobib taustamuusika filmi kontektiga kokku ja millise laengu annab üks või teine lugu mõne kindla stseeni ajal. Filmi kõrghetked ei piirdu ainult visuaalse iluga, vaid suurt osa mängib mitmekihiline sisu, mida ilmestavad ideed inimeksistensist ja arusaamad reaalsusest kui mitmeosalisest kogumist.
Peategelast kehastab kütkestava välimuse ja pealispinnal stoilise rahuga kalkuleeriv poolakas, kelle karakter pole midagi muud kui ideaaliseeritud kujutus mängurist, kes Jaapani noorte arusaama ongi ideaalne mängur ehk ilus, endassetõmbunud ning intelligentne iseseisev naine, kes suhtleb muu maailmaga ainult läbi realistlike sõjamängude, mis on antud ühiskonnas keelatud, sest tekitavad ümberpööramatut sõltuvust ja halvemal juhul võib mängija lõpetada koomas või surnukuuris. Kogu näitlejate plejaad koosneb poolakatest, sest tootjamaa on Poola ja muidugi ka Jaapan, kuid film võeti üles üksnes Poola tänavate vahel. Miks siis ikkagi mängitakse? Eesmärk on jõuda kõige kõrgema tasemeni, mis annab mängijale ülemuslikku staatuse, aga kui ilmneb, et on veel üks tasand, millest keegi kuulnud pole, siis üritab ka meie peategelane leida teed veelgi kõrgemale, mis oleks nagu metafoor jumalast ja paradiisiaiast. Kõige kõrgemale jõudes on mängija teistest võimsam ja võib valida, kas tahab elada edasi virtuaalreaalsuses või minna tagasi maailma, kus ta on ei keegi. Kõlab tuttavalt? Eks muidugi. Sarnased teemad läbivad pea kõiki intelligentsemaid ja vähemintelligentsemaid ulmefilme. Alustades Ghost on the Shellist ja lõpetades
Matrixi,
Cronenbergi existenZi ja
Proyasi Dark Cityga.
Oshii on loonud aga filmi, mis ei laena oma stiili otseselt mitte kuskilt ja sisu töötab samuti täiesti iseseisvalt, mistõttu ei teki häirivaid võrdlusmomente. Oshii universum ei pruugi olla ainulaadne, aga igavesti vinge on see küll. Kas mäng on mäng kui virtuaalsus vastab igasugusele tavalisele realsusetunnetusele? Kust algab see piir, mil mäng pole enam mäng? Jõudes kõrgeimale tasandile ähmastub piir nende kahe vahel täielikult ning tekib mõte, kas see, mida esitati filmis reaalsusena oli üldse see, mis me arvasime olevat, sest kui kaks maailma on niivõrd sarnased, siis kuidas teha vahet? Ja miks peaksi kui uus maailma pakub võimalust olla keegi teine ja elada oma elu nii nagu soovid. Lugu on üsna lineaarne kuid täis märke ja muutusi reaalsustajus, mis annavad mõista, et toimumas on midagi enamat kui lihtsalt sõltuvuses mänguri igapäevaste alllinnas asuva salajase mänguurka külastuste ja uute võitude saamise jälgimine. Lugu täiendab detailide poolest rikas maailm ning kujunditega luuakse hirmutav ja ärevust täis reaalsus, mis on küll sama tooni ja näeb välja nagu mängureaalsus. Mis muudab Avaloni eriliseks? Film on üles võetud Poolas, mistõttu areneb lugu huvitava ajaloo ja omapärase näoga linnas, kuid samas on siin niivõrd palju Jaapani ulmefilmidele omaseid elemente, et tekib vägev kooslus Euroopa rõskusest ja külmusest ning Aasia elegantsist ja küberpungilikust stiilitunnetusest. Soovitatav nii Oshii fännidele kui ka lihtsalt ulmest huvitatuile. 9/10
Mamoru Oshii on teenekas Jaapani animede ja mängufilmide režissöör, kes ei karda piire purustada ning seda tehes on ta end kindlustanud Jaapani filmimaastikul kui üks huvitavama stiiliga innovaatoreid, kes peale mitmeid aastaid isetegevust ei lõpeta endiselt üllatamast. Ghost in the Shelliga algatatud samanimeliste jätkulugude ja seriaalide tulv näitas kui väga vajati tollal taolist lähenemist. The Sky Crawlers oli minu jaoks pettumus. Midagi oli selles imeilusa välimusega animes puudu. Taaskord inimeseks olemise piire laiali jaotav ja taas kokku panev temaatika on küll järjekordselt hea, aga sisuline kandvus ja karakterite motiivide usutavuse kinnistamine jättis soovida. Mina ei jäänud küll rahule, aga kuna The Sky Crawlers on üpris mitmetasandiline anime, siis leiab sellest igaüks midagi enda jaoks. Veel sellel aastal ilmunud Assault Girls paistab üritavat taasluua Avaloni karismaatilisust. Lähtudes välisest kriiikast paistab, et film pole pooltki nii edukas ja ei rõõmustanud ka Oshii fännibaasi. Oma silm on kuningas ja seni, kuni mul on film ise nägemata ei hakka ma ühtegi halba sõna ütlema, sest olen varemgi ennatlikult oma arvamust teiste kriitikast lähtudes kujundanud ja siis vastu näppe saanud. Avaloniga on teised lood. Oshii puudutus on mõjusam kui eales varem, sest kui Ghost in the Shell võis jätta vaataja kahevahele, siis Avalon õnnestub korraga niivõrd erinevatel tasanditel, et on imekspandav tema praegune seis, mida ilmestavad ainult The Sky Crawlers ja Assault Girls, pole see, mis 90ndate lõpus ja 2000 alguses alguses.
Oshii ja temaga nii mõneski projektis kaasa löönud stsenaristi Kazunori Ito universumis on Avalon vägivaldne ja üdini realistlik mäng, mis on riiklikult keelatud kõrge ohutaseme tõttu, kuid seda mängitakse endiselt põranda all ja sellest on saanud määratult suur võitlusmäng, kus peale jäävad ainult parimad. Peategelane kuulub parimate mängijate sekka, kuni avastab, et kõigile teadaolevast kõrgemast tasemest on olemas veelgi kõrgem tase, kuhu pääsevad ainut valitud tšemponid. Filmi stilistika ei erista mängumaailma reaalsusest. Sellest annab aimu mõlema maailma puhul täpselt ühesugune visuaalne stiilitunnetus, mistõttu polegi koheselt selge, mis on reaalsus ja mis mängu virtuaalne maailm. See loobki vastava kõhkleva õhkkonna, mis ei annagi ühest vastust, kas nähtav on reaalsus või mängumaailm, kas reaalsus on mõtteline ebareaalsus või kas neil ongi nii suur vahe. Oshii mõttekäik on selgelt rihitud parema maailma poole, mida visuaalne külg ja seeläbi tekkinud hoiatav atmosfäär ka selgelt rõhutavad. Siin ei ole ühest vastust, sest vastus kandub tavapärase taju piirimailt kaugemale ja üles kerkib küsimus: kumb on ideaalsem, kas reaalsus mis võib olla kohati väga hirmutav ja segadusttekitav või hoopis ideaalne maailma ilma reaalsuse piirideta ja reegliteta? Tegu pole küll õige valikuga, aga oleneb, kes selle valiku teeb ja miks valis just selle viimase maailma, aga mitte Oshii kujundatud gootilike ja halvaendeliste värvidega reaalsuse, mis ei paku peategelasele, kes üritab niigi sellest elust pääseda, midagi peale monotoonsuse, rutiini ja lõppematuid otsinguid parema elu valemi leidmiseks. Valemi ta leidis, aga kas see oli õige valem, on jällegi suhteline, sest oleneb inimesest endast ja tema väärtushinnagutest ning maailmavaatest, kuidas ta ennast ja teda ümbritsevat hindab. 
Oshii lavastajatöö on märkimisväärne, sest koos kõrge kunstilise tasemega, täpse ja kindlapiirilise operaatoritööga on Oshii loonud ebameeldiva visiooni reaalsusest, kus mängumaailm tundub palju kütkestavamana kui räsitud olemisega igapäevane korter, tühjad kummituslikud tänavad ja vaiksete allasurutud hingede massid. Film on täis fantastiliselt ilusaid kaadreid, mida saadab Kenji Kawai Voyage to Avalon ja kui juba muusikast rääkida, siis on soundtrack võrratult hea ja seda mitte ainult muusikaliselt, vaid kuivõrd hästi sobib taustamuusika filmi kontektiga kokku ja millise laengu annab üks või teine lugu mõne kindla stseeni ajal. Filmi kõrghetked ei piirdu ainult visuaalse iluga, vaid suurt osa mängib mitmekihiline sisu, mida ilmestavad ideed inimeksistensist ja arusaamad reaalsusest kui mitmeosalisest kogumist.
Peategelast kehastab kütkestava välimuse ja pealispinnal stoilise rahuga kalkuleeriv poolakas, kelle karakter pole midagi muud kui ideaaliseeritud kujutus mängurist, kes Jaapani noorte arusaama ongi ideaalne mängur ehk ilus, endassetõmbunud ning intelligentne iseseisev naine, kes suhtleb muu maailmaga ainult läbi realistlike sõjamängude, mis on antud ühiskonnas keelatud, sest tekitavad ümberpööramatut sõltuvust ja halvemal juhul võib mängija lõpetada koomas või surnukuuris. Kogu näitlejate plejaad koosneb poolakatest, sest tootjamaa on Poola ja muidugi ka Jaapan, kuid film võeti üles üksnes Poola tänavate vahel. Miks siis ikkagi mängitakse? Eesmärk on jõuda kõige kõrgema tasemeni, mis annab mängijale ülemuslikku staatuse, aga kui ilmneb, et on veel üks tasand, millest keegi kuulnud pole, siis üritab ka meie peategelane leida teed veelgi kõrgemale, mis oleks nagu metafoor jumalast ja paradiisiaiast. Kõige kõrgemale jõudes on mängija teistest võimsam ja võib valida, kas tahab elada edasi virtuaalreaalsuses või minna tagasi maailma, kus ta on ei keegi. Kõlab tuttavalt? Eks muidugi. Sarnased teemad läbivad pea kõiki intelligentsemaid ja vähemintelligentsemaid ulmefilme. Alustades Ghost on the Shellist ja lõpetades Matrixi, Cronenbergi existenZi ja Proyasi Dark Cityga. 
Oshii on loonud aga filmi, mis ei laena oma stiili otseselt mitte kuskilt ja sisu töötab samuti täiesti iseseisvalt, mistõttu ei teki häirivaid võrdlusmomente. Oshii universum ei pruugi olla ainulaadne, aga igavesti vinge on see küll. Kas mäng on mäng kui virtuaalsus vastab igasugusele tavalisele realsusetunnetusele? Kust algab see piir, mil mäng pole enam mäng? Jõudes kõrgeimale tasandile ähmastub piir nende kahe vahel täielikult ning tekib mõte, kas see, mida esitati filmis reaalsusena oli üldse see, mis me arvasime olevat, sest kui kaks maailma on niivõrd sarnased, siis kuidas teha vahet? Ja miks peaksi kui uus maailma pakub võimalust olla keegi teine ja elada oma elu nii nagu soovid. Lugu on üsna lineaarne kuid täis märke ja muutusi reaalsustajus, mis annavad mõista, et toimumas on midagi enamat kui lihtsalt sõltuvuses mänguri igapäevaste alllinnas asuva salajase mänguurka külastuste ja uute võitude saamise jälgimine. Lugu täiendab detailide poolest rikas maailm ning kujunditega luuakse hirmutav ja ärevust täis reaalsus, mis on küll sama tooni ja näeb välja nagu mängureaalsus. Mis muudab Avaloni eriliseks? Film on üles võetud Poolas, mistõttu areneb lugu huvitava ajaloo ja omapärase näoga linnas, kuid samas on siin niivõrd palju Jaapani ulmefilmidele omaseid elemente, et tekib vägev kooslus Euroopa rõskusest ja külmusest ning Aasia elegantsist ja küberpungilikust stiilitunnetusest. Soovitatav nii Oshii fännidele kui ka lihtsalt ulmest huvitatuile. 9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar