neljapäev, 2. detsember 2010
14. PÖFF - A Letter to Elia
Enne Kiri Eliale nägemist polnud mul aimugi, et Martin Scorsese suurim eeskuju on innovaatiline režissöör Elia Kazan. Nüüd tean ja tean ka seda, et Kazani filmidest olen ise põgusalt näinud ainult ühte. Viga, mida tasub parandada? Arvan küll. Et tunda Scorseset kui režissööri tuleks läbi vaadata kõik tema filmid ja siis otsustada, kes ta on inimesena ja milline režissöörina. Vähemalt nii tegi Scorsese ise kui üritas tundma õppida Kazani ja tema filme, aga seda tehes avastas ta, et tähtis pole inimene, vaid tema filmid, sest kui filmid on tema jaoks ülim kunstiline väljendusvahend, siis nii Kazani olemus avaneski ja rohkemat polnud vajagi. 60 minuti sisse on mahutatud väga informatiivne lugu Scorsese eeskujust, Kazani filmidest ja ka filmiajaloost üldisemalt. Näiteks töötas Kazan koos igaveseks nooreks jäänud James Deani ja Marlon Godfather Brandoga. Mõlemast on saanud nüüdseks ikoonilised näitlejad nagu ka Kazanist režissöörina. Põhimõtteliselt on tegu Scorsese austusavaldusega filmikunstile ja omaenda suurimale mõjutajale. Scorsese austajatele soovitatav, aga samas on siin nii mõndagi, mida kõrva taha panna. Mainitud saavad sellised tuntud nimed nagu On the Waterfront, A Streetcar Named Desire, Gentleman's Agreement, Baby Doll, A Tree Grows in Brooklyn, A Face in the Crowd, America, America and The Last Tycoon. Korralik dokumentaal filmimehelt filmiinimestele filmimehest. 8/10
Labels:
Dokumentaal,
Kent Jones,
Martin Scorsese,
PÖFF
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar