Kui Danny Boyle`i
127 tundi hiilgab tehnlise külje meisterlikkuse poolest, siis Rodrigo Cortesi
Buried õnnestub selles vallas, millest jäi 127 tunnis vajaka ehk siis lugu ja sõnum ning kuidas need väljenduvad. Buried on vaatamata piiratud ja kontrollitud ruumile avarate kaadrite ja liikuva kaameraga ning pinget ülval hoidva montaažiga ühe inimese ja koha film, mis keskendub ainiti tegelasele ja ei millegile muule. Väike ruum mängitakse suureks nii mõttelt kui ka sõnumilt ja seda üksnes tänu Ryan Reynoldsi ümberkehastusele ja Cortesi oskusele panna kaamera kirstu sisemuses liikuma sama tempoga nagu oleks tegu avara võttepaigaga. Buriedi võlu seisneb muidugi vägagi intrigeerivas võttepaigas. Tuletagem meelde hiljutisi klaustrofoobilistes kohtades aset leidnud filme nagu M. Night Shyamalani produtseeritud
Devil, Boyle´i
127 Hours ja veel ilmuv
Wrecked Adrien Brodyga peaosas. Kõigil neil on ühiseks nimetajaks üks koht ja üks tegelane, aga ainult üks neist suudab ilmselt hoida kogu filmi sõna otsese mõttes kirstus. Üks tegelane ja ülejäänu on ainult helikujundus, režii ja operaaoritöö. Boyle`i 127 Hours oli minu aasta oodatuim film, kuid välja arvata vapustav tehniline külg ei suutnud film kõiki ootusi täita. Kivirahnu alla jäänud ja oma käe maha lõiganud Aaron Rolstonit kehastas James Franco küll enam kui veenvalt, aga lugu ise ja filmi stiil olid omavahel liiga vastanduvad. Seetõttu jäid emotsioonid lahtiseks kui mitte segaseks. Võrreldes varem ühe täispika filmi lavastanud Cortesi maksimaalselt karakterilähedast, isegi intiimset ja iga tolli võrra klaustrofoobilist elamust pakkuvat üllitist 127 Hoursiga, siis on nad võrreldamatud, sest üks pakub uut lähenemist kinnise situatsiooni kujutamisele ja selle all pean silmas viisi, kuidas Boyle manas Rolstoni kannatused ekraanile, aga teine võtab kõike sõna otseses mõttes ja kasutabki ühte tegelast ja kohta ning teeb seda tuntuid võtteid kasutades. Need tuntud võtted aga ongi filmi mootoriks, jõu allikaks, sest kõik detailid ja nüansid on paigas, et tekitada pidevalt kasvavat pinget, pugeda hädas olevale karakterile naha alla ja tekitada pahaendelist eelaimdust eelolevast tormist.
Buried ei ole särava, ekstravagantse ja silmapaistva pildikeelega thriller ühe mehe ponnistusest jäämaks ellu kõige hullemas mõeldavamas olukorras, kuid visuaalses mõttes pole tegu ka ilmetu teosega. Vastupidi. Kaamera liigub kohtades ja väljub kohtadest, mille peale ei tule või mida ei oota sellelaadselt vähereklaamitud filmilt. Ilmselt töötabki allpool mainstreami radarit levinud filmidele kasuks fakt, et keegi ei tea nende kohta midagi öelda. Reklaamimiste käigus ei näidata trailerites ära olulisi kohti, vaid jäädakse küllaltki pinnapealseks, aga siiski meelt lahutavaks, et tuua inimesed kinno. Siit siis ka üllatus, et film pole üldse see, mida meile reklaamiti. Buriedi puhul paistis vähene reklaamikampaania silma just seetõttu, et trailerid ja posterid olid lahendatud vägagi pilkupüüdvalt ja huvi tekitavalt. Kirstu kui väga kinnist ruumi kasutati ära nii, et kaamera võis kirstust väljuda ja kaotada puusärgi füüsilised barjäärid ilma, et oleks kordagi kadunud mõte liiva alla maetud kitsukesest ruumist.
127 Hours pidi olema üksnes karakteripõhine valurikas rännak läbi meenutuste ja tõdemuste saamaks üle nii füüsilistest kui ka mõttelistest raskustest, et saada vabaks nii kehalt kui ka hingelt. Seda ta tegigi, aga väga suurejooneliselt ja muusikaliselt rõhutatud emotsionaalse plahvatusena. Surmas ei ole midagi suurejonelist. Sa kas võitled elu eest või annad alla ja kõduned vaikselt. Reynoldsi karakter mängib ilma ühegi meenutuseta või muu taolisega perfektselt välja kõik vajaliku, mis defineeriks tegelast ennast ning annaks mõista, mis temaga ühel või teisel hetkel toimub, sest kirstus olles toimub inimesega arvatavasti kogu aeg midagi. Reynoldsit võib hakata nimetama isegi karakternäitlejaks. Veel on küll vara, aga alge on olemas. Buried algab pimedusega, kuulda on ainult hingamist, mille korrapäratu kõla annab mõista, et keegi on just ärganud ja ilmselt uurib kasvava ärevustundega, mis toimub. Pimedaid kohti on päris palju, mistõttu pole paremat kohta kui kinopimedus, et tajuda filmi tegelikku suurust.
Suurusega on see lugu, et vaatamata kitsastele oludele on vähesega loodud palju, suureks on mängitud nii kirst ise kui ka mõte, mis väljendub telefonikõnedes ja Paul Conroy`is kasvavas mõistmises olukorrast. Bürokraatia on tegelikult hädavajalik, et suuremat sorti struktuur korralikult funktsioneeriks, aga hädaolukordades on ametlikud vormid ja nõuded pinnuks silmas eriti veel siis kui oled Iraagis kuskil kõrbes liiva alla maetud. Kõned suunatakse mujale, aku väheneb, signaal on kadumas, aga ometi õnnestub tal lõpuks keegi ka kätte saada. Reaalsetes oludes poleks film ilmselt kunagi linastunud, sest siis poleks enam midagi vaadata. Maa all levi pole, kellegile helistada ei saa. Mis siis? Film läbi? Kedagi ei huvita reaalsus. Film pole mitte kunagi päris elu ja ei sea ka seetõttu reaalseid tingimusi, kuidas üks või teine olukord peaks lahenduse leidma. Kuidas muuta 94 minutit elusalt maetud tegelasega huvitavaks? Annad talle mobiili, zippo, pläsku, pastaka ja hea mälu ning külalisteks kutsud mao ja pommitamised. Teemaks süstid aga suurfirmade hoolimatust, sõjalispoliitlisi mänge ning valelootust, et kõik saab korda. Vaataja teab olukorrast täpselt sama palju kui peategelane ja see hoiabki huvi konksu otsas. Midagi ei oska ette aimata, sest peakangelane on see, kelle kaudu vaataja üldse saab infot ja sedagi on vähe. Muu jääb oma mõttetöö juurde, mida film kohe kindlasti ka tekitab, sest Conroy vestlustes oma kompaniiga, Iraagi pantvangiolukordade eksperdiga ja FBI-ga kajab läbi nii mõnigi selge allegooria ja kriitikanool inimelu väärtuse kohta suuremate jõudude silmis.
Muusika vähesus või siis selle kohalolu mitte rõhutamine aitab luua huvitavalt lavastatud ja ootamatult tekkivaid olukordi, mis on dramaturgiliselt veenvalt välja mängitud tänu pingelisele muusikale, näitleja pingutusele ja paika pandud rõhuvale keskkonnale. Mis saab olla veel rõhuvam kui paar tonni liiva pea kohal? Käesoleva aasta suurim üllataja ning kindlasti ka omamoodi suunanäitaja sellelaadsete filmide juures. Häirima jäid mõningased veidrused loogikas. Ühel hetkel antakse mõista, et kirst asub sügaval maa sees, aga levi jätkuv olemasolu ja veel mõned kummalised asjaolud õõnestavad seda väidet päris korralikult. Sellise filmi puhul tekivadki küsimused stiilis "mida mina teeksin?" ja igaühel oleks kindlasti pakkuda oma versioon, kuidas mõnda olukorda lahendada. Kui natuke häirivad ebakõlad välja arvata, siis on tegu tõesti selle aasta ühe huvitavama filmiga. 8/10
Kui Danny Boyle`i 127 tundi hiilgab tehnlise külje meisterlikkuse poolest, siis Rodrigo Cortesi Buried õnnestub selles vallas, millest jäi 127 tunnis vajaka ehk siis lugu ja sõnum ning kuidas need väljenduvad. Buried on vaatamata piiratud ja kontrollitud ruumile avarate kaadrite ja liikuva kaameraga ning pinget ülval hoidva montaažiga ühe inimese ja koha film, mis keskendub ainiti tegelasele ja ei millegile muule. Väike ruum mängitakse suureks nii mõttelt kui ka sõnumilt ja seda üksnes tänu Ryan Reynoldsi ümberkehastusele ja Cortesi oskusele panna kaamera kirstu sisemuses liikuma sama tempoga nagu oleks tegu avara võttepaigaga. Buriedi võlu seisneb muidugi vägagi intrigeerivas võttepaigas. Tuletagem meelde hiljutisi klaustrofoobilistes kohtades aset leidnud filme nagu M. Night Shyamalani produtseeritud Devil, Boyle´i 127 Hours ja veel ilmuv Wrecked Adrien Brodyga peaosas. Kõigil neil on ühiseks nimetajaks üks koht ja üks tegelane, aga ainult üks neist suudab ilmselt hoida kogu filmi sõna otsese mõttes kirstus. Üks tegelane ja ülejäänu on ainult helikujundus, režii ja operaaoritöö. Boyle`i 127 Hours oli minu aasta oodatuim film, kuid välja arvata vapustav tehniline külg ei suutnud film kõiki ootusi täita. Kivirahnu alla jäänud ja oma käe maha lõiganud Aaron Rolstonit kehastas James Franco küll enam kui veenvalt, aga lugu ise ja filmi stiil olid omavahel liiga vastanduvad. Seetõttu jäid emotsioonid lahtiseks kui mitte segaseks. Võrreldes varem ühe täispika filmi lavastanud Cortesi maksimaalselt karakterilähedast, isegi intiimset ja iga tolli võrra klaustrofoobilist elamust pakkuvat üllitist 127 Hoursiga, siis on nad võrreldamatud, sest üks pakub uut lähenemist kinnise situatsiooni kujutamisele ja selle all pean silmas viisi, kuidas Boyle manas Rolstoni kannatused ekraanile, aga teine võtab kõike sõna otseses mõttes ja kasutabki ühte tegelast ja kohta ning teeb seda tuntuid võtteid kasutades. Need tuntud võtted aga ongi filmi mootoriks, jõu allikaks, sest kõik detailid ja nüansid on paigas, et tekitada pidevalt kasvavat pinget, pugeda hädas olevale karakterile naha alla ja tekitada pahaendelist eelaimdust eelolevast tormist.
Buried ei ole särava, ekstravagantse ja silmapaistva pildikeelega thriller ühe mehe ponnistusest jäämaks ellu kõige hullemas mõeldavamas olukorras, kuid visuaalses mõttes pole tegu ka ilmetu teosega. Vastupidi. Kaamera liigub kohtades ja väljub kohtadest, mille peale ei tule või mida ei oota sellelaadselt vähereklaamitud filmilt. Ilmselt töötabki allpool mainstreami radarit levinud filmidele kasuks fakt, et keegi ei tea nende kohta midagi öelda. Reklaamimiste käigus ei näidata trailerites ära olulisi kohti, vaid jäädakse küllaltki pinnapealseks, aga siiski meelt lahutavaks, et tuua inimesed kinno. Siit siis ka üllatus, et film pole üldse see, mida meile reklaamiti. Buriedi puhul paistis vähene reklaamikampaania silma just seetõttu, et trailerid ja posterid olid lahendatud vägagi pilkupüüdvalt ja huvi tekitavalt. Kirstu kui väga kinnist ruumi kasutati ära nii, et kaamera võis kirstust väljuda ja kaotada puusärgi füüsilised barjäärid ilma, et oleks kordagi kadunud mõte liiva alla maetud kitsukesest ruumist.
127 Hours pidi olema üksnes karakteripõhine valurikas rännak läbi meenutuste ja tõdemuste saamaks üle nii füüsilistest kui ka mõttelistest raskustest, et saada vabaks nii kehalt kui ka hingelt. Seda ta tegigi, aga väga suurejooneliselt ja muusikaliselt rõhutatud emotsionaalse plahvatusena. Surmas ei ole midagi suurejonelist. Sa kas võitled elu eest või annad alla ja kõduned vaikselt. Reynoldsi karakter mängib ilma ühegi meenutuseta või muu taolisega perfektselt välja kõik vajaliku, mis defineeriks tegelast ennast ning annaks mõista, mis temaga ühel või teisel hetkel toimub, sest kirstus olles toimub inimesega arvatavasti kogu aeg midagi. Reynoldsit võib hakata nimetama isegi karakternäitlejaks. Veel on küll vara, aga alge on olemas. Buried algab pimedusega, kuulda on ainult hingamist, mille korrapäratu kõla annab mõista, et keegi on just ärganud ja ilmselt uurib kasvava ärevustundega, mis toimub. Pimedaid kohti on päris palju, mistõttu pole paremat kohta kui kinopimedus, et tajuda filmi tegelikku suurust.
Suurusega on see lugu, et vaatamata kitsastele oludele on vähesega loodud palju, suureks on mängitud nii kirst ise kui ka mõte, mis väljendub telefonikõnedes ja Paul Conroy`is kasvavas mõistmises olukorrast. Bürokraatia on tegelikult hädavajalik, et suuremat sorti struktuur korralikult funktsioneeriks, aga hädaolukordades on ametlikud vormid ja nõuded pinnuks silmas eriti veel siis kui oled Iraagis kuskil kõrbes liiva alla maetud. Kõned suunatakse mujale, aku väheneb, signaal on kadumas, aga ometi õnnestub tal lõpuks keegi ka kätte saada. Reaalsetes oludes poleks film ilmselt kunagi linastunud, sest siis poleks enam midagi vaadata. Maa all levi pole, kellegile helistada ei saa. Mis siis? Film läbi? Kedagi ei huvita reaalsus. Film pole mitte kunagi päris elu ja ei sea ka seetõttu reaalseid tingimusi, kuidas üks või teine olukord peaks lahenduse leidma. Kuidas muuta 94 minutit elusalt maetud tegelasega huvitavaks? Annad talle mobiili, zippo, pläsku, pastaka ja hea mälu ning külalisteks kutsud mao ja pommitamised. Teemaks süstid aga suurfirmade hoolimatust, sõjalispoliitlisi mänge ning valelootust, et kõik saab korda. Vaataja teab olukorrast täpselt sama palju kui peategelane ja see hoiabki huvi konksu otsas. Midagi ei oska ette aimata, sest peakangelane on see, kelle kaudu vaataja üldse saab infot ja sedagi on vähe. Muu jääb oma mõttetöö juurde, mida film kohe kindlasti ka tekitab, sest Conroy vestlustes oma kompaniiga, Iraagi pantvangiolukordade eksperdiga ja FBI-ga kajab läbi nii mõnigi selge allegooria ja kriitikanool inimelu väärtuse kohta suuremate jõudude silmis.
Muusika vähesus või siis selle kohalolu mitte rõhutamine aitab luua huvitavalt lavastatud ja ootamatult tekkivaid olukordi, mis on dramaturgiliselt veenvalt välja mängitud tänu pingelisele muusikale, näitleja pingutusele ja paika pandud rõhuvale keskkonnale. Mis saab olla veel rõhuvam kui paar tonni liiva pea kohal? Käesoleva aasta suurim üllataja ning kindlasti ka omamoodi suunanäitaja sellelaadsete filmide juures. Häirima jäid mõningased veidrused loogikas. Ühel hetkel antakse mõista, et kirst asub sügaval maa sees, aga levi jätkuv olemasolu ja veel mõned kummalised asjaolud õõnestavad seda väidet päris korralikult. Sellise filmi puhul tekivadki küsimused stiilis "mida mina teeksin?" ja igaühel oleks kindlasti pakkuda oma versioon, kuidas mõnda olukorda lahendada. Kui natuke häirivad ebakõlad välja arvata, siis on tegu tõesti selle aasta ühe huvitavama filmiga. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar