Henry`s Crime on lugu mehest, kes on kaotanud igasuguse elujanu ja leiab, et juhuslik vanglasse sattumine on see, mis võib olla toob ta elusse natukenegi muutusi. Muutused tulevadki, aga mitte päris sellised, mida võiks antud olukorrast järeldada. Henry sattus vanglasse, kui tuttavad jätsid ta autoga panga ette, öeldes talle, et nad lähevad automaadist raha võtma. Tegelikult läksid nad panka röövima, kuid neil õnnestus põgeneda, aga mitte Henryl, kes istus süüdimatult autos edasi. Vanglast vabanemise järel leiab Henry, et tema unistus ja praeguse elu eesmärk on nüüd röövida päriselt seda sama panka, mille röövimise eest ta juba kinni istus. Irooniline? Võib olla tõesti, aga film ise on irooniast väga kaugel, räägimata elukaugest ja vaimutust režiist ja stsenaariumist. Henry on tuim ja tunnetevaba karakter. Ta pole kaua aega juba midagi tundnud. Mitte miski ei erguta teda. Karakter kui selline võib olla tuim, sest loo arengu jooksul leiab ta niikuinii oma kutsumuse ja hakkab elu nägema teistes ja palju erksamastes värvides, aga Henry`s Crimeis seda ei juhtunud, sest tuima karakterit kehastas tuim Keanu Reeves. Tuim karakter võib ellu ärgata, aga mitte sel juhul kui teda mängib ka tuim näitleja. Keanu Reeves on igav ja emotsioonitu ja ma ei pea silmas tõika, et alguses pidigi ta Henry sellisena mõjuma, vaid fakti, et tuimust peab näitleja välja mängima ja usutavalt esitama. Reevesil tuleb tuima tüki mängimine välja loomupäraselt, aga see rikkuski ära kogu karakteri, tema motiivid ja põhjuse, miks peaks vaatajale korda minema Henry ja tema tegemised.
Film hüppab kohe tegevusse, raiskamata sissejuhatuse peale liiga palju aega, kuid ometi mööduvad isegi esimesed 10 väga aeglaselt. Reeves ei anna oma tegelasele mitte mingit elu - ja hingamisruumi. Henry liigub mööda ekraani sama aeglaselt nagu see sama elunatuke, millesse ta nii ükskõikselt suhtub. Filmil puudub oma kindel rütm ja võlu. Tegelased tulevad ja lähevad, sündmused algavad ja lõppevad, aga nende vahel ja nende sees puudub filmile ainuomane - võti võlumaailma. Mitte hetkekski põnevust ja pinget pakkuv lugu tekitab filmi arenedes aina sügavama distantsi vaataja ja loodud maailma vahel, kuni jõuab kätte hetk, mil enam ei hoolita, mis tegelastest saab. Nad võivad armastada, surra ja rõõmustada, aga ükskõiksus on juba maad võtnud. Mõnes mõttes võib tegu olla geniaalse filmiga, mis mõjutab vaatajat nii sügavalt, et paneb teda tundma seda sama, mis tegelasedki, kuid ühel hetkel ei suudetud enam ilmselt mõjutamist peatada ja püsima jäi ainult üks esmane tunne filmi ja selle tegelaste kohta - ükskõiksus.
Henry`s Crime-i lugu pole küll kõige originaalsem, aga näiteks Coenid oleksid seda lugu pigistanud nii, et ta mõjuks nii ainulaadsena, et võidaks kohe tähtsamad auhinnad ja pärast 10 aastat nähakse, et lugu oli ju tavaline klišee. Pole oluline, mis lugu teha. Oluline on, kuidas seda lugu esitada. Henry`s Crime esitas head lugu kuivalt, vaimutult, andetult ja kahjuks talenti raiskavalt. 4/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar