Andrei Zvyagintsev on eelkõige tuntud Veneetsias laineid löönud The Returni poolest, kuid äramärkimist väärib ka 4 aasta tagune Cannesis Palme d`orile nomineerinud The Banishment. Nüüd on siis järg käesoleval aastal ilmunud ja Cannesis samuti menu ja võidu osaliseks saanud Elenal. Elena on ehe näide sellest, et lihtsuses peitub võlu, kuigi lihtsusest on asi väga kaugel. Samas ei esita film oma lugu ja karaktereid väga keerukalt. Seda pole vaja. Selle asemel laseb režissöör tegelastel ja lool mööda ekraani laiali valguda, et iga viimanegi nüanss oleks arusaadav, kuigi mitte üheselt mõistetav, mistõttu on võimalik pärast pikka ja põhjalikku mitte just kõige tavalisemaid konventsioone järgivat sissejuhatust lasta end filmil haarata ja käia koos tegelastega läbi nende rutiinid ja jälgida, millise kulminatsiooni suunas liiguvad üha kiiremini üle pea kasvavad perekesksed konfliktid.
Kuna tegu on Cannesil linastunud filmiga, siis võib igaüks lasta oma eelarvamustel võimust võtta ja arvata, et tegu on aeglase kunstfilmiga, millest saavad aru ja mida kannatavad vaadata ainult teised režissöörid ja sügavalt asjasse pühendunud filmihuvilised. Nii see aga ei ole. Elena on väga eluline realistlik vaade ühe suure lõhki kistud pere ellu, mille paratamatu allakäik on vaid üks osa filmi eksponeeritavast enesehävituslikust järjepidevusest töölisklassi ja kõrgklassi omavahelises piltlikus ja mõttelises kontrastis. Režissöör Zvyagintsev ei laota käsitletatavaid teemasid kohe vaatajale ette, vaid võtab aega, et tuua meid tegelastele rohkemal või vähesemal määral lähemale, kasutades selleks pikki, kuid sisuliselt väga kõnekaid kaadreid. Film algab ühe pika kaadriga kortermaja esisest. Kaadris endas on kõigest üks osa korteri rõdust, kaadrit raamistab aga raagus puu, mille oksal kükitab aina häälekamaks muutuv vares. Muutused helis ja pildis tulenevad varahommikusest õhust, hommikusest ärkamisest ja äratuskella saatel tärkavast igapäevasest siginast-saginast nii tänaval, kodus kui ka tööl. Esimesed päikesekiired rõdul viivad vaataja uue päeva valguse sisenemisega korterisse, kus kohe kohe tutvume tegelastega nende isiklikes kindlustes. Zvyagintsev alustab oma kolmandat filmi viisil, mis lahutab publiku kahte leeri - need, kes leiavad, et pikad ja tähelepanu nõudvad staatilised kaadrid kohe alguses tähendavad pikka ja väga aeglast draamat ja need, kes hindavad nähtut terviku mitte esmamulje põhjal. Muidugi on ka see osa, kes neelab ja naudib sarnase režiilise keelega filme hommikust õhtuni. Elena kaadrid ei ole aga kunagi tühjad ja pikad pikaks olemise pärast ja seda on ka kohe tunda ja näha, sest üksainus kaader töötab kui pikk ja paljude kaadritega stseen hommikusest ärkamisest ja unise peaga sagimisest. Élena teeb seda sama, aga ühe kaadriga, pannes seejuures paika nii koha meeleolu kui ka korduvad ja sageli hoiatuslikku tähendust omavad elemendid (vares, kraaksumine), mis hiljem ei mängi küll nii olulist rolli, kuid on siiski olemas ja seetõttu on need vajalikud ja loetavad sümbolid.
Elena visuaalne keel säilitab külma vene realismi (kui midagi sellist üldse eksisteerib) peaaegu igas kaadris. Siinsed karakterid võiksid ka väljaspool fiktsionaalset maailma eksisteerida ja ma usun, et vaatajatele imponeeribki kõige enam tegelaste ja sisu argisus ja olukorra usutavus, sest tegemist inimestega ja elusaatustega, mis on kõikjal meie ümber ja igaüks võib tunda kedagi, kelle elu meenutab kas Elena või tema poja oma. Elena on oma igapäevasesse rutiini jäägitult pühendunud perenaine, kelle poeg on juba ammu pesast lahkunud ja isegi pere soetanud. Elena elukaaslane Vladimir on aga külmalt ja egotsentriliselt kaalutlev ennast väga lugupeetavaks pidav mees, kelle elus on olulisel kohal olnud alati lihane pere ja maise varanduse suurus ja mõjukus. Elena igahommikune rutiin ei ole aga piinav ega temas tühisust tekitav. Ta armastab ja kardab Vladimiri, aga armastus on olnud alati suurem. Nende vahel on omamoodi distants, aga ka sügav lähedus. Nad tunnevad ja mõistavad teineteist väga hästi ja see neid üksteisest eemale viibki. Vladimir tunneb armastust teistmoodi. Ta on mees täis kahetsusest ja valu, kes püüab raha ja teadlikult teisi mõjutusvahendeid omades teisi mõjutades end teistest parema ja tähtsamana tunda. Olgugi, et Vladimir pole kungi olnud perfektne pereisa ega abikaasa, aga sellegipoolest tunneb end kõrgemal positsioonil. Loo konflikt kui selline on tegelikult juba kaua aega mehe ja naise vahel hõõgunud, kuid süttib alles nüüd kui naine avastab, et pojapoeg ei saa oma eluga edasi minna kui ei saa piisavalt raha, et minna ülikooli. Mõlemad - nii Elena kui ka Vladimir - armastavad oma võsukesi, aga kummagi armastus on erinev. Vladimir põlgab ja vihkab ja alles siis armastab. Elena armastab kogu aeg, mistõttu on pimestatud poja suutmatusest end kokku võtta ja oma peret toita. Suur osa filmi sõnumist räägib jäägitust armastusest, mis võib viia nii hukule kui ka õnnele. Elena on aga film, mis ei räägi õnnest, vaid pidevast kaitsepositsioonist, kas siis tütre või siis poja suhtes. Kusjuures isa teab, et tütar pole kunagi olnud see, kes ta tahtis, et ta oleks, aga ema seda oma poja suhtes ei arvesta. Ta võtab teda kui oma poega - igavest last, kelle eest peab hoolitsema. Ta küll näeb tema vigu, kuid otsustab neid ise lappida või siis üldse ignoneerida, kuid ebaõnnestunult ja leppida tõdemusega, et mina olen ju pojakese jaoks olemas.
Film on täis väga palju erinevaid poolusi ja kontraste. Väga hoolikas struktrueering loob kohe kindlapiirilise rütmi eri peatükkide vahele. Olemas on kõik kohustuslikud elemendid nagu rikkus ja vaesus, vanadus ja noorus, elu ja surm, õiged ja valed valikud, kuigi piir õigete ja valede valikute vahel hägustub Elenas isegi surma palge ees. Tead, et ta tegi valesti, kuid mõtled, kas sina oleksid üldse antud olukorras teisiti käitunud. Lööd pilgu häbiga maha ja mõistad kuivõrd sügavale ja milliste kihtide alla võib üks film tungida. Sellise ulatusega ja selliste küsimustega filme on küll palju, aga vaid vähesed suudavad endiselt iga visuaalse ja sisulise aspekti võrra anda loole kogu aeg midagi juurde. Nagu ka nimitegelase Elena hommikune rutiin kodu ja toidu ette valmistamises mehe ja oma päevatoimetuste jaoks on ka filmis kindel rütm, mida hakatakse lammutama sama järjekindlalt nagu mõistmist, et poja pere olukorra päästmiseks vastu võetud otsus mõjutab Elenat kogu ülejäänud elu ja seda nii hirmsa teoga kaasnenud hingepiinade kui ka sellega kaasnenud kasufaktori olematuseks muutumise suhtes.
Üks vägagi selgepiiriline tunnus peitubki režiilises ja sisulises rutiinsuses. Pidevalt korratavad hommikused asjatoimetused on vaid algus. Elena käib pojale toetust pakkumas, kuid samas on näha tema ümber, et poeg ise on juba alla andnud ja tema vanem poeg on minemas sama teed. Elenas on endiselt lootus, et raha parandab kõik sissekujunenud müüdid vaesusest ja suutmatusest olla midagi enamat väikesesse korterisse pakitud perekonnast, kus perepea ei taha ja ei suuda ja kus pereema on võtnud sellist elu kui paratamatust. Elena pojapoeg kasvab keskkonnas, mis teeb temast isasuguse elupõletaja, millel on omakorda väga kurvad tagajärjed. Elena on lootusrikkas, toetab poega ja ei mõista miks Vladimir teda selle juures kuidagi ei aita. Elena ise on pärit samasugusest taustast, mistõttu on tema empaatia poja suhtes ainult kasvav. Vladimir on aga teine poolus. Tal on kogu aeg olnud raha ja see on talle avanud kõik teed. Ainult üks tee jäi tema jaoks suletuks - kasvatada tütrest eeskujulik ja isa soove täitev naine, mistõttu põlgab ta tütart, kuid samas kaitseb ja armastab teda. Vladimir väärtustab ennast kui kedagi väga erilist, ta on maja peremees ja nii teda koheldaksegi. Ta on sellega harjunud. Kaks erinevate seisukohtadega poolust, millel on sama omadus - jäägitu ja pimestav armastus võsukeste vastu, kuid põlgus nende suhtes, kes julgevad võsukesi maha teha. Kaitsereaktsioon? Kumbki ei salli teise armastatud last, vaid kaitseb ainult enda oma, mis on ka loomulik. Kontrastid ilmnevad juba Elena külaskäigul poja juurde - esinduslikust korterist töölisklassi kortermajade hoiatavate varjude alla. Teel kuskilt kuhugi, peatus ei-tea-kus, on täis eelmainitud korduvaid elemente, justkui hoiatus, et rutiinsed tegevused ja omavahelised jagelemised saavad varsti läbi. Miks hoiatus? Mis hinnaga saavutatakse armastatule ostetud õnn ja hingerahu? Sissekujunenud müüdid võtavad võimust ja uus õnn ja hingerahu kujunevad omaenda võimetuse pärast võtta vastumeetmeid ja end muuta endiseks rutiiniks ja allakäiguks. Kui anda mutile uus koht kaevamiseks, jääb ta ikka oma arusaamadele truuks. Mutt jääb ikka mutiks ja kaevab end aina sügavamate kihtide alla aina edasi.
Zvyagintsev liigub oma tegelastega samas rütmis ja toob visuaalselt järsud muutused sisse alles pärats valiku teinud tegelaste elusaatuste õnnestumiste ja ebaõnnestumiste rõhutamiseks. Zvyagintsev ei anna vastuseid, ta näitab paratamatust, armastust ja kõikemuutvaid valikuid. 9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar