Attack the Block on sellel aastakäigul ilmunud briti film, mis muu hulgas on ka Spielbergi ja Jacksoni ühistöö Tintini kaasstsenaristi Joe Cornishi debüütfilm. Film räägib siis Lõuna-Londoni ühes linnaosas jõlkuvatest noorukitest, kes veedavad vaba aega lollusi tehes ja õblukesi naisi tee peal röövimas. Enamus neist noorukitest on aga lapseohtu kuni 15 aastased ja käituvad nii ainult seetõttu, et nende elus pole kedagi, kes nende eest hoolitseks või nende üle valvaks, mistõttu on nende pereks sõbrad ja koduks tänavad ja seal pesitsevad kurjategijad, gängsterid, diilerid ja muu saast. Ühel tavalisel õhtul, mil taas röövitakse harjumuspäraselt ühelt naisukeselt käekott, satuvad noorukid peale millegile kummalisele või siis õigemini satub see kummaline miski nendele peale ja see on suur viga. Miski, mis sarnaneb pisikesele meteoorile langeb Maale Lõuna-Londonisse noorukite nina alla. Sellest kivist väljub aga šimpansi suurune jõledate hammastega pealtnäha pime olend, kes ühte neist ründab. Tänavareeglid näevad ette, et igaüks võitleb oma au eest ja nii teeb ka rünnaku alla sattunu, kes on juhtumisi ka kamba liider. Koos aetakse verivärsket tulnukat taga ja tapetakse ning viiakse piirkonna valitseja juurde. Enne näidatakse saaki ka naistele. Kambaliider silmitseb välja valitud naist samal ajal teised karja liikmed uhkustavad saagiga. Tõeline džunglielu. Laip viiakse juhi juurde, kes annab nõusoleku, et kamba liider tohib laiba endale jätta. See on alles kõige algus. Edasi hargneb lahti aga selline sündmustejada, mis põrutab lahti iga oma arust maailma valitseva kohaliku arusaamad elust kui ka hektilise kvartalielu, viies ühe piirkonna peaaegu kaose piirile.
Attack the Block pole Assault on Precinct 13 stiilis õiglust taga ajav põnevusdraama, vaid mõnuga huumorit ja tänapäevaseid viiteid massimeediale ära kasutav ulmefilm, mida on tegelikult imelik nii kutsudagi, sest kui võtta ära tulnukad jääks alles noorsoodraama süsteemi hammasrataste vahele jäänud noorukitest, kes olid valel ajal vales kohas ja peavad nüüd selle eest kannatama. Osaliselt oleks tegu nagu tihedalt sotsiaalkriitikat täis pakitud looga, mis on Londoni rahutuste tõttu saanud ilmselt veelgi teravama vastukaja osaliseks kui seda enne võis arvata. Teisalt on lugu kui selline piisavalt tavaline ja paatoslik, et laseb vaatajal filmi nautida kui lihtsalt meelelahutust, aga mitte kui filmi, mis tahab öelda midagi natuke enamat kui et me oskame teha väga praktiliselt ja usutavate CGI efektide maailma kõige mustema karvkattega ja siniste hammastega tulnukaid. Üheks läbivaks teemaks on kindlasti laokile jäetud lapsed. Tegelasi tutvustatakse kui täiskasvanud tänavaeluga harjunud jõmme, kuid siis selgub, et tegu on lastega. Jutu ja käitumise põhjal võib kohe oletada, et nad on pärit vaesest perekonnast ja on saanud halva kasvatuse osaliseks, kuid hiljem näeme filmi ühes meeldejäävamas montaažilõigus, et noorte olukord pole üldse selline nagu tahetakse meid arvama panna. Neil on kõik olemas - kodu ja pealtnäha üsna hea järje peal olev elu (pidevalt mainitakse Xboxe ja tuntud mänge), aga puudu on neil hoolitsusest. Pärast šimpansile sarnaneva olendi kvartali bossi juurde viimist näeme kõikide tegelaste kodusid samal ajal kui nad jooksevad kortermaja treppidest alla, et minna sinna, kuhu langes uus ja veel ohutuna tunduv meteoriit. Kõikidel noortel on kodu olemas, aga puudu on vanemlikust hoolitsusest ja distsipliinist, mida iseloomustabki näiteks viis, kuidas me näeme kambas rolleriga sõitvat Dennist oma isaga suhtlemas. Isa, kusjuures, on täiesti anonüümne, kuulda on ainult vihast häält. Sama kordub pidevalt kapuutsi kandva Pestiga, kes koju minnes ei kohtu seal kellegagi, aga kodunt lahkudes hüüab vanaema talle järele, et poiss liiga kauaks ula peale ei jääks. Jällegi moodustuvad kireva pealispinna alla peidetud teemaliinid, mis esialgu loovad probleemi algeks disfunktsionaalse perekonna, mida toetab ühel juhul üksikisa ja teisel vanaema. Peategelase rolliga kaasneva raske ja ohverdusterohke saatuse enda peale võtva Mosesi kodu me ei näe - ainult üksik uks keset valget seina sulgub enne kaadri lõppemist. Kui hoolitsust ja vajalikus koguses peretunnet pole kodus, siis luuakse see endale parimatest sõpradest, kellega koos käidaks kas või läbi tule. Ja seda loo arengu jooksul kohe kindlasti ka tehaksegi, kuigi mitte nii kangelaslikult nagu võib lugeda välja minu praegusest jutust. Tegelikult on Attack the Block sedasorti film, mis tutvustab vaatajale armastusväärseid, meeldivaid või siis mingil määral huvitavaid tegelasi, keda vintsutatakse loo arengu jooksul niivõrd palju, et osa neist on määratud kaduma niikuinii, aga kunagi ei oska öelda, kes neist lahedate naljaninadena tutvustatud tegelastest on järgmine ohver.
Attack the Block on niivõrd poleeritud välimusele ja rohkele huumorile ja fantaasiarikkale põnevusele üles ehitatud, et palju olulisemad karakteritega seotud teemaliinid võivad minna pidevalt pinget ülal hoidva konflikti ja kiirelt ja tõhusalt lahendatud episoodide vahel lihtsalt kaduma. Oleneb muidugi publikumist. Üks osa filmist ehk see sotsiaalseid probleeme esitav pool võib mõjuda pealiskaudse moraalilugemisena ja teine osa vägeva ajaviitena, mis jääb meelde rohkem tulnukate ja noorte vaheliste konflikti tõttu kui sisuliste lahenduste ja huvitavate nüansside poolest. Üks huvitav nüanss on loo kulg ise. Noored, keda ei jaotata ei vanuse ega välimuse järgi kordagi, ründavad filmi alguses koduteel olevat naist, mille tulemusel tegelikult konflikt alguse saabki. Konflikt tulnukate ja ühiskonna hukkamõistu vahel. Tulnukad on kui kohalikud gängsterid, kellest filmis puudust ei teki ja rünnaku alla sattunud naine on kui ühiskond, mis teeb oma hukkamõistva otsuse oma kogemusest lähtuvalt. Ja väga õigesti teeb. Ühiskonna ja noorte vaheline pinge väljendub laiaulatusliku või siis tegelikult piirkondliku tulnukainvasiooni käigus läbi sellesama naise, kellega noored kohtuvad paratamatult uuesti, sest kõik vähegi loole olulised tegelased on viidud kokku nii, et nad kõik elavad ühes ja samas elamukompleksis, aga osa neist seda ei tea. Isegi väike kogukond ei tunne teineteist. "Kui oleksime teadnud, et elad siin kvartalis, siis me poleks sind rünnanud", ütleb just kambaga tulnukate eest põgenedes naise korterisse tunginud Dennis. Naine vastab sellele kohe märkusega, et kas see peaks mind siis lohutama. Omad jäetakse rahule, aga ülejäänud olgu ohvrid. Siinkohal sisenevad tavapärased maailmavaate muutused läbi konfliktiolukorra, kus tegelased on sunnitud mõtlema teisiti ja arvestama teistega, mistõttu mõistavad nii mõndagi selle kohta, miks ja kuidas muuta oma elu, sest senine asjade käik ei anna siiski soovitud tulemust. Moraalilugemine kui selline ei ole aga koht, mida rõhutatakse kohe nii, et vaataja oleks sunnitud silmi pööritama. Pigem väljenduvad tegelaste, nii palju kui neid lõpuks alles on, muutused läbi konfliktiolukorras vastu võetud valikute, mis iseenesest annavadki edasi, kuidas on olukord tegelast muutnud. "Tegudel on tagajärjed", ütleb maailmas end üksi tundev ja end kuritegelikus ilmas tõestada püüdev Moses, aga mitte enam tema endise meelelaadi järgi käivas tähenduses, vaid siis kui tulnukate räige rünnakuga kaasnenud põrgu on jõudnud haripunkti ja ohtu on sattunud kaaslaste elud ja seda kõike tema tehtud valikute ja tegude pärast, mida üritabki Moses vägagi klassikalisel viisil lunastada. Kas noored, kes on sattunud nende tegusid ja tulevikku mõjutavasse halba seltskonda, peavad ootama, et politsei neisse süübiks ja mõistaks probleemi olemust või on see inimese enda asi saada algul aru oma positsioonist ja rajast mille on valinud? Miks peaksid võimud mõistma näiliselt tänavaid narkootikumidega reostavaid noori kui nad seda ise ei tee? Öeldakse ju, et ära oota, et sind keegi mõistaks kui sa pole alguses ise endas rahu ja tasakaalu leidnud. Siis võib hakata edasi töötama selliste probleemide kallal nagu kust taolised noored sellistesse ringkondadesse satuvad ja miks. Mis oleks lahendus? Sotsiaalmajad, vaba aja keskused? Pigem anda perekonnale tõuke tegeleda oma probleemidega ise, aga mitte üksi, vaid pideva toetuse ja mõistmisega. Sellised küsimused kerkivad üles tavatus ulmefilmis, mille põhilugu on tulnukate rünnakust Lõuna-Londoni ühes väikses kvartalis ja mida iseloomustavad kiire ja tõhus tempo, pidevalt õhus rippuv pinge, visuaalne ja lavastuslik täius, konstantne tegelastepõhine huumor ja omapärase disainiga tulnukate vihane rünnak.
Mõnes mõttes on Attack the Block osa District 9 tekitatud pühast vaimust. Ka siin on tegu tavatu kohaga, kuhu võiksid maanduda tulnukad ja ka siin on tegelasteks ulmežanrile võõrad inimtüübid, kes küll käituvad nagu invasioonifilmides ikka ehk põgenevad ja võitlevad vastu, kuid neis puudub tuntud ja klišeeline ümbris, mida võib leida peaaegu igast tuttavaid radu pidi käivast invasiooni käsitlevast filmist. Vee üks eristumine. Tulnukad pole aga intelligentsed überolendid, kes tulid Maale teadmisega see vallutada. Ühe teooria kohaselt on nad planeedilt planeedile liikuvad olendid, mis paljunevad uues kohas, et ellu jääda. Nüüd sattusid nad Maale. Hakkaja gängster Pest paneb hästi paika olenditesse suhtumise. Tulite Lõuna-Londonisse ja meie kvartalisse? Suur kuradi viga ja noored peksavad tulnuka pehmelt öeldes surnuks. Ja ongi konflikt sündinud. Tavapärane suhtumine annab aga tagasilöögi ja olendid löövad vastu - igal teol on tagajärjed. Attack the Block üllatas mind pidevalt varieeruva stiiliga, mis küll ühel hetkel sulas üheks, kuid uue lähenemise tulekul oli üllatus suur. Esialgu näeme filmi, mis keskendub oma tegelaste taustade ja sotsiaalse pinnase paika loksutamisega. Omavaheline naljatlemine ja noorte gängsterite stiliseeritud kujutamine loob utreeritud pildi hakkajatest tänavalastest, kuid siis hakkab üldpilt murenema. Küll helistab ühele ema ja teisele veel keegi lähedane ning siis tekib hoopis pilt noortest, kes ei oska oma ajaga midagi targemat teha. Sellele järgneb omakorda nende kodude tutvustamine, mis paneb mõistma, miks nad on sellised nagu on ja alles siis saabub väikestest piltidest kokku pandud üldpilti jõhkralt hävitav tegelikkus. Nad ei ole surematud. Reaalsus on vägagi reaalne ja seda ilmestab nii politseile vahele jäämine kui ka kvartali bossiga arusaamatuse pärast konflikti sattumine. Kui tulnukate asemel oleks hoopis mõni teine gäng, siis oleks tegu põhimõtteliselt sama filmiga, kus politsei ja kohalik boss piiravad noori teadmisega, et nad on vastavalt kas mõrvarid ja narkodiilerid või kohaliku bossi võimupositsiooni kangutavad paleepöörajad. Seesama tulnukate asemel olev gäng maksaks neile kätte ühe nende oma ründamise eest, millele saab siis jälile nii politsei kui ka hiljem gängile jalgu jääv oma vendettat taga ajab kvartali boss. Režissöör ja stsenaariumi autor Cornish on kindlalt kahe jalaga maa peal ja üritab selgelt mõista anda, et tulnukad on metafoor. Miks mitte? Metafoor võib ka olla väga lõbus, täis fantaasiat ja uskumatuna näivaid koletisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar