laupäev, 24. september 2011

The Importance of Tying Your Own Shoes

Kui küsida tänaval juhusliku mööduja käest, et mida ta teab Rootsist, siis eeldatav vastus võiks olla, et Rootsi on kuulus oma heaoluühiskonna mudeli poolest, mille poole pürgivad ka teised riigid. Kui võtta arvesse erinevaid Rootsi filmide laineid, siis üks neist on kindlasti ka selle sama heaoluühiskonna mudeli sisse pugevate ja seda seespoolt lahti rebivate filmide laine, mis näitavadki, et kõik, mis on ilus ei pruugi kaua kesta ja et ilusa kesta all võib olla tohutult suur probleemide maastik, mida The Importance of Tying Your Own Shoes ühe teemana paljudest käsitlebki, pannes sõnumiks eneseteostuse, mis väljendub nii enda kui ka teiste aitamise läbi, ja seda et kui leiad end halvast olukorrast püüa mõista ja mõelda nendele, kes ei suuda ilma pideva abita elada. Sina oled aga terve inimene ja sul on valik teha, mida hing ihaldab. Paljudel seda valikut ei ole, kuigi nad seda sooviksid, aga süsteem, mis nende eest hoolitseb, neile seda enesekehtestamise valikut ei anna, sest nemad on ju väetid. Film annabki edasi idee ideaalselt hoolitsusest – anna ühiskondlikult alaväärtuslikus rollis olevale inimesele võimalus elada nii nagu tahab, lase tal luua vastavalt oma olukorrale endale sobiv elustiil ja rütm, aga ära unusta ka kaasa aitamast ja inimlikust hoolitsusest, kuid lase inimesel olla parim osa endast, mis ta üldse olla saab. 
Kogu film on algusest peale ennastkehtestav – nii proloog teatris, kus peategelasele Alexile öeldakse, et ta on kasutu või hetk tema elukaaslasega, kus naine mõistab, et meest ei saa usaldada, sest pidevalt töötu olek on nendevahelised suhted muutnud hapraks, kuna naine kardab sissetuleku ebakindluse pärast. Rahaliselt on hetkel kõik korras, aga suhtumine sellesse mitte. Olgugi et mehe ärasaatmise järel ei paista ta sugugi olevat niivõrd meeleheitlikus ja rahalises kitsas olukorras. Naise suhtumisele ja probleemide tegelikule allikale vastandub hetk hiljem imeliselt lihtne, aga just tänu lihtsusele väga hästi töötav stseen, kus Alex leiab taskust enne kaotatuks kuulutatud ja tüli veelgi suuremaks kujundanud rahatähe. Alex ei oska kosta midagi muud kui ainult sõimata rahatähte väikeseks tõpraks. Naine mitte ei karda oma hetkeolukorra pärast, vaid seda, mis võib juhtuda siis kui mees ei suudagi end kokku võtta ja võibki tekkida olukord, kus naine jääb tööta ja süveneb majanduslik ebastabiilus. Naine ei jäta teda maha kuna ta ei armasta teda enam, vaid seetõttu, et ta ei paku kindlustunnet – rikub töötavat ja selget süsteemi.
Hiljem saab loo käigus Alex endale uue töö kõige ettearvamatus kohas, milleks on õpiraskustega ja käitumishälvetega inimeste eest hoolitsemine. Ka siin hakatakse süsteemi rikkuma, millele vastatakse kohe väga innukalt ja häälekalt, et ei nii ei tohi. Alex on kui väike laps, kellel on väga loomingulised ja loogilised ideed hooldealuste elu parandamiseks. Kui süsteem töötab, siis miks seda rikkuda. Hooelalused peavad tegema seda, mida programm ette näeb ja millega nende lähedased või mõnel juhul vanemad oleksid rahul. Millega nad on tegelikult rahul? Sellega, et nö. häbiplekid on silma alt ära ja ei tõmba endale tähelepanu, sest mudeli kasuks nad ju ei tööta. Alex näeb aga süsteemi kõrvaltvaataja pilgu läbi ehk läbi kainelt suhtuva pilgu, mis näeb olukordi hoopis teises ja palju selgemas ehk süsteemist puutumata valguses. Seda valgus üritab ta ka teistesse süvendada. Alguses ebaõnnestunult, kuid hiljem juba edukalt ja teisi kaasa tõmbavalt. Muidugi ei esita film selliseid noote nii kriitliselt, vaid pigem läbi erinevate raskuste saabuvate õppetundide ja nendest tuletatud moraalide.
Alex on ennastotsiv karakter, kes ei tea, mida täpselt tahab. Talle on vaja kainet ülesäratust ja ergutit, et ta end üles ajaks ja näeks temast hoolivate inimeste nimel natukene vaeva. Huvitav on aga see, kuidas film näeb küll vaeva, et teha on mõtet selgeks läbi erinevate metafooride nagu teatrimetafoor ühiskonnast väljaheitmisele, kuid kohtleb teisi ja palju otsesemaid paralleele niivõrd kerglaselt, et neis säilub ainult lihtne komöödia element, mis tekib ja kaob. Naljamomendiga mängitakse näiteks välja seda, et Alex on isegi abitum kui need, kelle eest ta hoolitseb. Kui Alex saabub töövestlusele järgenud hommikul hilinedes tööle ja astub auto peale, mis viib hooldealused sõna otseses mõttes Paradiisi (nime valik hooldekoduks pole kindlasti juhuslik) ei taipa Alex panna turvavööd teiste eeskujul kinni. Lisaks on juurde pandud veelgi kummalisem naljamoment, kus Alex ei oska esialgu turvavööd kinnitada. Kui nüüd võrrelda palju delikaatsemat ja natuke avaramat silmaringi nõudvat vaadet filmile nendega, mis on vägagi ilmselged, siis ei saagi siin eriti midagi võrrelda – vahe on tohutu, kuid ometi töötabki selline vastanduv lähenemine kõige selgemal tasandil, andes seejuures loole juurde elemente, mida võib olla kohe ei ootakski nagu situatsioonikomöödiale omased olukorrad ja piinlikkust tekitavad sündmused, mis on nii piinlikud, et sunnivad vaatajat toolil nihelema hakkama. Film on sõna otseses mõttes päikseline ja seda positiivset, natuke naiivset ja kerglast päikest mahub iga probleemi ja tõdemuse välja toomise juurde.
The Importance of Tying Your Own Shoes järgib kõiki USA filmitööstuses läbitreitud struktuure, mis pole küll iseenesest etteheide, vaid pigem märkus, mida võiks loolt oodata – tüüpiline tegelane ettearvamatus olukorras saamas nii endast kui ka endast ümbritsevast aru, mistõttu saab temast hoopis teine ja palju produktiivsem inimene, kes mõistab, et tehes seda, mida armastad leiadki kõige suurem õnn. See armastatud tegevus piirdub tavaliselt ühiskonnale kasuliku ja inimlikult arusaadava tööga. Alex samastatakse hooldealustega, kes mõlemad üritavad ühiskonnas omamoodi hakkama saada. Kõik osapooled õpivad teineteisest ja üksteise vigadest ning mõistavad, mida peavad tegema, et üksteist aidata. Algul tuulepeana mõjunud Alexist kasvab välja heade kastist väljas ideedega enda ja teiste eest seisev mees, kes vastutab oma tegude eest isegi siis kui kogu lootus on kadunud. Hooldealuste ja Alexi aina soojemaks muutuv sõbralik suhe päädib selle ülimaks väljenduseks valitud talendishows osalemise soovide luhtumisega, mis pole aga takistuseks ja Alex käitub reeglite vastaselt, viies nad ikkagi kohale endiselt soovist teha nad õnnelikuks. Algul omakasu nimel tööle tulnud mehest kasvab isetu karakter, kes soovib oma sõpradele ainult head. Karakterite kasv kui selline on filmis küll napp ning see toimub kõige rohkem Alexi suhtes, kes saab küll omatahtsi käitumise eest vastu näppe, kuid ei anna alla. Pärast esimest ebaõnnestumist tehakse uus proov, mille teele satub tegelasteväline mõjutaja, mis taaskord paneb Alexi ja temasse uskuvate hooldealuste usu proovile, aga taas on Alex see, kes iseennast leidnuda, tahab uut hingamist jagada ka teistega ja nii ta siis kõikide ootuste vastaselt leiabki võimaluse lasta hooldealustel esitada algselt talendishowle mõeldud konsert.
Harjumuspärane Hollywoodi lugu, mis ei paku palju üllatusi, kuid sümpaatsed karakterid haaravad sellegi poolest kaasa ja panevad nende soovidele kaasa elama.  5/10

Kommentaare ei ole: