Kui küsida tänaval
juhusliku mööduja käest, et mida ta teab Rootsist, siis eeldatav
vastus võiks olla, et Rootsi on kuulus oma heaoluühiskonna mudeli
poolest, mille poole pürgivad ka teised riigid. Kui võtta arvesse
erinevaid Rootsi filmide laineid, siis üks neist on kindlasti ka
selle sama heaoluühiskonna mudeli sisse pugevate ja seda seespoolt
lahti rebivate filmide laine, mis näitavadki, et kõik, mis on ilus
ei pruugi kaua kesta ja et ilusa kesta all võib olla tohutult suur
probleemide maastik, mida The Importance of Tying Your Own Shoes ühe
teemana paljudest käsitlebki, pannes sõnumiks eneseteostuse, mis
väljendub nii enda kui ka teiste aitamise läbi, ja seda et kui
leiad end halvast olukorrast püüa mõista ja mõelda nendele, kes
ei suuda ilma pideva abita elada. Sina oled aga terve inimene ja sul
on valik teha, mida hing ihaldab. Paljudel seda valikut ei ole, kuigi
nad seda sooviksid, aga süsteem, mis nende eest hoolitseb, neile
seda enesekehtestamise valikut ei anna, sest nemad on ju väetid.
Film annabki edasi idee ideaalselt hoolitsusest – anna
ühiskondlikult alaväärtuslikus rollis olevale inimesele võimalus
elada nii nagu tahab, lase tal luua vastavalt oma olukorrale endale
sobiv elustiil ja rütm, aga ära unusta ka kaasa aitamast ja
inimlikust hoolitsusest, kuid lase inimesel olla parim osa endast,
mis ta üldse olla saab.
Kogu film on algusest
peale ennastkehtestav – nii proloog teatris, kus peategelasele
Alexile öeldakse, et ta on kasutu või hetk tema elukaaslasega, kus
naine mõistab, et meest ei saa usaldada, sest pidevalt töötu olek
on nendevahelised suhted muutnud hapraks, kuna naine kardab
sissetuleku ebakindluse pärast. Rahaliselt on hetkel kõik korras,
aga suhtumine sellesse mitte. Olgugi et mehe ärasaatmise järel ei
paista ta sugugi olevat niivõrd meeleheitlikus ja rahalises kitsas
olukorras. Naise suhtumisele ja probleemide tegelikule allikale
vastandub hetk hiljem imeliselt lihtne, aga just tänu lihtsusele
väga hästi töötav stseen, kus Alex leiab taskust enne kaotatuks
kuulutatud ja tüli veelgi suuremaks kujundanud rahatähe. Alex ei
oska kosta midagi muud kui ainult sõimata rahatähte väikeseks
tõpraks. Naine mitte ei karda oma hetkeolukorra pärast, vaid seda,
mis võib juhtuda siis kui mees ei suudagi end kokku võtta ja võibki
tekkida olukord, kus naine jääb tööta ja süveneb majanduslik
ebastabiilus. Naine ei jäta teda maha kuna ta ei armasta teda enam,
vaid seetõttu, et ta ei paku kindlustunnet – rikub töötavat ja
selget süsteemi.
Hiljem saab loo käigus
Alex endale uue töö kõige ettearvamatus kohas, milleks on
õpiraskustega ja käitumishälvetega inimeste eest hoolitsemine. Ka
siin hakatakse süsteemi rikkuma, millele vastatakse kohe väga
innukalt ja häälekalt, et ei nii ei tohi. Alex on kui väike laps,
kellel on väga loomingulised ja loogilised ideed hooldealuste elu
parandamiseks. Kui süsteem töötab, siis miks seda rikkuda.
Hooelalused peavad tegema seda, mida programm ette näeb ja millega
nende lähedased või mõnel juhul vanemad oleksid rahul. Millega nad
on tegelikult rahul? Sellega, et nö. häbiplekid on silma alt ära
ja ei tõmba endale tähelepanu, sest mudeli kasuks nad ju ei tööta.
Alex näeb aga süsteemi kõrvaltvaataja pilgu läbi ehk läbi
kainelt suhtuva pilgu, mis näeb olukordi hoopis teises ja palju
selgemas ehk süsteemist puutumata valguses. Seda valgus üritab ta
ka teistesse süvendada. Alguses ebaõnnestunult, kuid hiljem juba
edukalt ja teisi kaasa tõmbavalt. Muidugi ei esita film selliseid
noote nii kriitliselt, vaid pigem läbi erinevate raskuste saabuvate
õppetundide ja nendest tuletatud moraalide.
Alex on ennastotsiv
karakter, kes ei tea, mida täpselt tahab. Talle on vaja kainet
ülesäratust ja ergutit, et ta end üles ajaks ja näeks temast
hoolivate inimeste nimel natukene vaeva. Huvitav on aga see, kuidas
film näeb küll vaeva, et teha on mõtet selgeks läbi erinevate
metafooride nagu teatrimetafoor ühiskonnast väljaheitmisele, kuid
kohtleb teisi ja palju otsesemaid paralleele niivõrd kerglaselt, et
neis säilub ainult lihtne komöödia element, mis tekib ja kaob.
Naljamomendiga mängitakse näiteks välja seda, et Alex on isegi
abitum kui need, kelle eest ta hoolitseb. Kui Alex saabub
töövestlusele järgenud hommikul hilinedes tööle ja astub auto
peale, mis viib hooldealused sõna otseses mõttes Paradiisi (nime
valik hooldekoduks pole kindlasti juhuslik) ei taipa Alex panna
turvavööd teiste eeskujul kinni. Lisaks on juurde pandud veelgi
kummalisem naljamoment, kus Alex ei oska esialgu turvavööd
kinnitada. Kui nüüd võrrelda palju delikaatsemat ja natuke
avaramat silmaringi nõudvat vaadet filmile nendega, mis on vägagi
ilmselged, siis ei saagi siin eriti midagi võrrelda – vahe on
tohutu, kuid ometi töötabki selline vastanduv lähenemine kõige
selgemal tasandil, andes seejuures
loole juurde elemente, mida võib olla kohe ei ootakski nagu
situatsioonikomöödiale omased olukorrad ja piinlikkust tekitavad
sündmused, mis on nii piinlikud, et sunnivad vaatajat toolil
nihelema hakkama. Film on sõna otseses mõttes päikseline ja seda
positiivset, natuke naiivset ja kerglast päikest mahub iga probleemi
ja tõdemuse välja toomise juurde.
The
Importance of Tying Your Own Shoes järgib kõiki USA filmitööstuses
läbitreitud struktuure, mis pole küll iseenesest etteheide, vaid
pigem märkus, mida võiks loolt oodata – tüüpiline tegelane
ettearvamatus olukorras saamas nii endast kui ka endast ümbritsevast
aru, mistõttu saab temast hoopis teine ja palju produktiivsem
inimene, kes mõistab, et tehes seda, mida armastad leiadki kõige
suurem õnn. See armastatud tegevus piirdub tavaliselt ühiskonnale
kasuliku ja inimlikult arusaadava tööga. Alex samastatakse
hooldealustega, kes mõlemad üritavad ühiskonnas omamoodi hakkama
saada. Kõik osapooled õpivad teineteisest ja üksteise vigadest
ning mõistavad, mida peavad tegema, et üksteist aidata. Algul
tuulepeana mõjunud Alexist kasvab välja heade kastist väljas
ideedega enda ja teiste eest seisev mees, kes vastutab oma tegude
eest isegi siis kui kogu lootus on kadunud. Hooldealuste ja Alexi
aina soojemaks muutuv sõbralik suhe päädib selle ülimaks
väljenduseks valitud talendishows osalemise soovide luhtumisega, mis
pole aga takistuseks ja Alex käitub reeglite vastaselt, viies nad
ikkagi kohale endiselt soovist teha nad õnnelikuks. Algul omakasu
nimel tööle tulnud mehest kasvab isetu karakter, kes soovib oma
sõpradele ainult head. Karakterite kasv kui selline on filmis küll
napp ning see toimub kõige rohkem Alexi suhtes, kes saab küll
omatahtsi käitumise eest vastu näppe, kuid ei anna alla. Pärast
esimest ebaõnnestumist tehakse uus proov, mille teele satub
tegelasteväline mõjutaja, mis taaskord paneb Alexi ja temasse
uskuvate hooldealuste usu proovile, aga taas on Alex see, kes
iseennast leidnuda, tahab uut hingamist jagada ka teistega ja nii ta
siis kõikide ootuste vastaselt leiabki võimaluse lasta
hooldealustel esitada algselt talendishowle mõeldud konsert.
Harjumuspärane
Hollywoodi lugu, mis ei paku palju üllatusi, kuid sümpaatsed
karakterid haaravad sellegi poolest kaasa ja panevad nende soovidele
kaasa elama. 5/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar