Olles näinud T4-a leian, et T3 on muutumas veelgi mõttetumaks kui ennist arvasin. T4 suudab ennast täie tõsidusega võtta ning kanda selle ka vaatajale edasi. Pakutakse kõrgetasemelist actionit kõikvõimalikke robotitega ning tutvustatakse esmakordselt T-800, kes on siis see sama terminaator, keda kehastas Arnold ning võib öelda teatud nurga alt, et kehastab ka neljandas filmis. Kuigi mitte nii nagu tavaliselt. Võeti Arnoldi nägu aastast 1984 ja tänu CGI-le saadigi kurikuulus T-800 taas filmi sisse tuua. Teatud kartused enne filmi küll olid, aga T4 suutis mind üllatada nii mõnegi külje poolest. Neljas osa ei ole kindlasti parem kui kaks esimest, aga on kindlasti parem kui T3. 
Neljas osa on minu jaoks eriti põnev sellepärast, et sellist terminaatorifilmi pole lihtsalt varem tehtud. Kui enne oli alati minevikku saabuv terminaator ja tema missioon, siis nüüd on kogu teema kantud täiesti uuele tasemele. Nüüd on tegu laiaulatusliku sõjaga inimkonna ja masinate vahel. Saab näha kunagisi suurlinnu, mis nüüd varemetes seisavad ning filmi viuaalne pool toetab apokalüptilist maailmapilti väga hästi. Kogu film on vastavalt hallikas, pruunikas või hõbedastes toonides andes seejuures mõnusalt hea pildi hävinud maast. Isegi plahvatused on efektsemad, sest tuli omandab kohati samuti teistsuguse värvuse. See kõik on filmi tegijatele suurteks plussideks, sest nii SkyNeti poolt valitsevat maailma kujutada on kindlasti ainult kiiduväärt. Filmi algustiitrid on kindel viide esimesele osale ning muidu on nii mõneski kohas filmis tuttavad repliigid, mida aga saab hõlpsasti selgitada nii, et see film on põhimõtteliselt kogu seeria alustala, mitte et see seda tegelikult oleks, aga sisu just nii üles ehitatud ongi. On aasta 2018 ning SkyNet pole veel ühtegi surmatoovat robotit minevikku saatnud, sest selleks on lihtsalt liiga vara. Ahermaadel patrullivad T-600-d, mis oma välimuselt meenutaksid midagi zombielaadset, sest neid katavad riideräbalad ning inimesesarnane kehaehitus on väga konarlik. Kogu asja juures meeldis mulle kõige enam mõte, et kõik see, mis esimeses kolmes juhtus pole veel juhtunud ning nii saab küllaltki hästi teemat käsitleda ning näidata, kuidas Connor avastab SkyNeti ajamasina ning Kyle`ga tutvub. Selles osas veel ajamasinat ei näe, aga saab tutvuda kindlasti noore Kyle`ga, keda kehastab Anton Yelchin, kes sai rolliga üpris hästi hakkama. Seda enam tekkis kiusatus juba Star Trek üle vaadata. Christian Bale ei mänginud üle nagu paljud juba väitnud on. Connorina sobis ta sama hästi kui Arnold T-800-na. 
Kes meist ei räägiks kähiseva ja valju häälega kui on just üle elanud kopteriõnnetuse, terminaatori rünnaku ning tunnistanud võimsat plahvatust? Kusjuures kopteri allakukkumine oli mõnusalt teostatud. Kaamera saatis kogu kukkumise aja Connorit ning vahetas pilti alles siis kui kopter vastu maad lendas. Ilusad pikad kaadrid olid ka mujalgi, aga eriti kiiduväärt on ka eemalt võetud kaadrid lahingust või väiksemat sorti kokkupõrkest. Nii ei muutu ekraanil toimuv segaseks ning vaataja näeb igat detaili, mis või kuidas midagi lahingu keskel toimub. Connor, kes peaks olema tugev juht ning võitleja ilmnes läbi Bale`i karmide näojoonte sobivalt ning seetõttu mingeid pretensioone tema vastu ei ole. Bale`ga olid filmis ka ühed parimad kaadrid, kus segunesid hallikas ja rohekas toon ning Connor vaatab nägu täis imestust ja äärmist tõsidust oma uuele vastasele otsa. Sam Worthington oli juba enne filmi kuulus ja ainult sellepäarst, et ta T4-s osaleb. Siis aga lajatati talle veel Avatar otsa ning maailmakuulsus käes, kuigi keegi polnud tollal veel tema filmegi näinud. Kõiksugune haip Worthingtoni suhtes on ennast täiesti õigustanud, sest ta tõesti tegi is egi veidi parema rolli kui Bale. Ülesandest kehastada enda olemuses kahtlevat tegelast tuli ta väärikalt välja ning jäi üheks meeldejäävamavaks karakteriks kogu filmis. Marcus tegelasena oli täeisti uus samm ning ta karakter suudeti päris huvitavalt ja saladuslikult üles ehitada. Worthingtoni emotsiooniderohke miimika peegeldas inimlikkust, aga tegelikult oli ta midagi enamat. Kate Brewsteri osa jäi kuidagi üürikeseks, aga ega teda väga vaja polnudki. Peaasi, et peategelased said piisavalt palju ekraaniaega, et kindlustada oma tegelaskuju ning masinatega edasi võidelda. 
Kes meist ei räägiks kähiseva ja valju häälega kui on just üle elanud kopteriõnnetuse, terminaatori rünnaku ning tunnistanud võimsat plahvatust? Kusjuures kopteri allakukkumine oli mõnusalt teostatud. Kaamera saatis kogu kukkumise aja Connorit ning vahetas pilti alles siis kui kopter vastu maad lendas. Ilusad pikad kaadrid olid ka mujalgi, aga eriti kiiduväärt on ka eemalt võetud kaadrid lahingust või väiksemat sorti kokkupõrkest. Nii ei muutu ekraanil toimuv segaseks ning vaataja näeb igat detaili, mis või kuidas midagi lahingu keskel toimub. Connor, kes peaks olema tugev juht ning võitleja ilmnes läbi Bale`i karmide näojoonte sobivalt ning seetõttu mingeid pretensioone tema vastu ei ole. Bale`ga olid filmis ka ühed parimad kaadrid, kus segunesid hallikas ja rohekas toon ning Connor vaatab nägu täis imestust ja äärmist tõsidust oma uuele vastasele otsa. Sam Worthington oli juba enne filmi kuulus ja ainult sellepäarst, et ta T4-s osaleb. Siis aga lajatati talle veel Avatar otsa ning maailmakuulsus käes, kuigi keegi polnud tollal veel tema filmegi näinud. Kõiksugune haip Worthingtoni suhtes on ennast täiesti õigustanud, sest ta tõesti tegi is egi veidi parema rolli kui Bale. Ülesandest kehastada enda olemuses kahtlevat tegelast tuli ta väärikalt välja ning jäi üheks meeldejäävamavaks karakteriks kogu filmis. Marcus tegelasena oli täeisti uus samm ning ta karakter suudeti päris huvitavalt ja saladuslikult üles ehitada. Worthingtoni emotsiooniderohke miimika peegeldas inimlikkust, aga tegelikult oli ta midagi enamat. Kate Brewsteri osa jäi kuidagi üürikeseks, aga ega teda väga vaja polnudki. Peaasi, et peategelased said piisavalt palju ekraaniaega, et kindlustada oma tegelaskuju ning masinatega edasi võidelda. 
Action on filmis tõesti tasemel. Kino muudab elamuse mitmekordseks. Kodus arvuti või teleka taga sama tunnet kindlasti ei saa. SkyNeti robotid ilmnesid kõik täielikult tegijate fantaasiast, sest see on koht, mida üheski eelnevas osas pole varem käsitletud. On luurerobotid, kohmakad T-600-d, Hunter Killerid, Harvesterid ning mootorrattad, mis vägisi inimestele kuule kerre tahtsid kütta. Ühesõnaga neid on palju, mis muutis filmi päris kirevaks, kui lahinguks läks. Tagaajamised ja võitlused terminaatoritega on väga intensiivselt pin get tõstes üles võetud, et silmapaarid igavuse tõttu küll ekraani juurest langeda ei tohiks. Mulle väga meeldib terminaatoreid tegevuses näha. Siin oli neid aga küllaga. T-600 pole midagi võrreldes uue versiooniga, keda tutvustati ei kellegi muu kui Arnoldi näol. Mõnus nostalgialaks tuli peale, kui Connor tal näo viltu lõi. Actioni vahele mahtusid ka vaiksed stseenid enne rünnakut, mis lisasid pinget veelgi juurde, sest juba ootasin, millal plekkmees lõpuks ründab. Lõpus tuli viiteid eelnevatele osadele riburadapidi, millest kõige selge m on kindlasti sulametall ja kivistumine ning terminaatorite lemmikviis tähelepanu pööramiseks ehk teiste häälte matkimine. Ühesõnaga Marcuse kahevõitlused endasugustega olid rajud ning kogu film lihtsalt rokkis, mitte aga niisama meelelahutuse mõttes, vaid pakkus ka mõtlemisainet ja huvitavat sisuarendust möllu keskele.
Marcus oli surmamõistetu, kes annetas oma keha Cyberdynele uuringuteks ning sealt hargnes lahti ka tema saatus ja osalemine paljudes sündmustes, mis tulevikus aset leidsid ja muutsid SkyNeti plaani lõpplahenduse juures. Marcuse lõpuvalik ei olnud üldse nii juustune kui oleks võinud olla, sest põhjendused ja taust olid kõik olemas, millele toetudes kõik tema otsused selgitust leidsid. Connori juures meeldis veel see, et ta kuulas ema lindistatud linte tema mõttetest ning faktidest, mis aitavad Connorit tulevikus olla juht ning võita masinaid. Üks osa lindistusi pärinesid esimese osa lõpust. T4 on truu kogu seeriale ning on väärikas järg, aga kindlasti mitte parem kui eelnevad (T3-e jätab välja). Mulle meeldiks näha, milline tuleb järgmine osa, kui see üldse ilmavalgust näeb muidugi, sest ainestikku jagub, mis kõik haakub minevikuga ning tulevikuga. McG suutis luua viimase aja vägevaima actinfilmi, mis peegeldas kenasti seeria ajalugu ja mütoloogiat, aga kõike kindlasti vaataja ette tuua ei suutnud. Võikski öelda, et T4 on nö. värske jätkulugu, mis paneb unustama halva maigu, mis T3-e tõttu tekkis.
Kellele näitlejatööd või mõte ei meeldi naudib kindlasti vaatemängulist actioni õhus, vee all ja maa peal või kellele meeldib sarja uus kulg aga leiab, et actionit on liiga palju pakub film ikkagi midagi, aga kellele meeldib film üleüldiselt, siis olen mina nende hulgas. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar