Teine osa Steven Soderberghi Ernesto Che Guevara kaheosalisest eluloofilmist muutus mõnevõrra paremaks kui esimene, sest Che muutus minu jaoks sümpaatsemaks ja finaalis asetleidnud meeleheitlikud lahingud Boliivia sõjaväega olid väga pingelised ja kaasahaaravad. Teostuse poole pealt hiilgab teine osa täpselt sama palju kui esimene, aga näitlejate hulka kuulub seekord rohkem tuntumaid nimesid nagu näiteks Franka Potente, Joaquim de Almeida ja veel mõned. Esimeses sai näha näiteks Julia Ormondi.
Teine osa keskendub Che katsele korraldada Boliivias samuti kommunistlik revolutsioon, mis läbi kukkus ning lõppes Che ja tema meeste hukkamisega. Boliivias oli olukord hoopis teine, aga Che leidis, et suudab korrata seda, mida tegi koos Fideliga Kuubas, kus siiani Fidel võmul on. Tegelikult nüüd on tema vend Raul võimul. Algsed ettevalmistused ja riiki saabumine kulgesid hästi ning inimesi, kes neid pooldasid jagus. Nii suurenenesid sissiväed päev päeva järel märgatavalt ning oldi valmis läbi viima järjekordset revolutsiooni, millega taheti ka terve Ladina-Ameerika nakatada. Esimesed kokkupõrked valitsusvägedega olid võidukad, aga Boliivia sõjavägi oli võimekam ja paremini motiveeritud ning suutsid sissid nurka ajada ja rahva nende vastu pöörata. Kui kuubas ei pidanud sissid tegema palju, et rahvas neid üleüldiselt pooldaks ja valitusele vastu hakkaks, siis Boliivias olukord nii lihtsalt ei lahenenud ning tänu sõjaväe aktiivsele propagandale ja terrorile muutusidki kohalikud vaesed talupojad sisside vastu vaenulikuks ning jagasid meelsasti infot sõjaväele, mis paljastasid sissivägede asukohad. Selline olukord pööras Che plaani pahupidi ning riigipöördekatse muutus eesmärgiks jääda metsas ellu ning võidelda kuni surmani kohaliku armeega. 
Teine osa suundus rohkem metsade vahelt linna peale ja lipsudega meeste maailma. Süveneti sisside nuhkidele ja nende kihutustööle ning Boliivia presidendi reaktsioonile ja USA sekkumisele. USA suurt palju kaasa ei aidanud. Andis ainult tehnikat juurde. Ju siis taheti Kuuba silmis head mainet hoida. Oleks tahnud näha Fidel Castro reageeringut sellele, mis juhtus Che`ga ning kuidas ta sellega leppis. Kui esimeses osas jäi lahingutegevust väheks, siis teine osa korvab puudujäägi täielikult pakkudes küllaldaselt varitsusi ja ägedaid lahinguid võiduka lõpuni või vääritu surmani. Isiklikult ei ole mul vahet, kas on rohkem lahinguid või mitte. Esimene suutis hästi koos püsida ka ilma rohkete lahinguteta, aga teine osa ei pinguta ka selle kohaga üle. Arvan, et Che muutus minu jaoks alles teises osas sümpaatseks ning rohkem kaasahaaravaks kui enne. Lõpp oli julm, aga eks see nii oligi. Che vankumatu loomus ei leebunud isegi viimastel hetketel. Che surm oli väga traagiliselt kujutatud. Vabatahtlik teeb paar juhuslikku lasku ja siis juba sihib ja tulistab sihilikult ning kaamera vajub kõrvale koos Che kokku varisemisega ning ähmastub kui eluvaim temast lahkub.
Teine osa on sama õnnestunud kui esimene, aga suutis muuta Che minu jaoks tegelaseks, kellele sain kaasa elada, mida esimene osa teha ei suutnud. Soderbergh on saanud tugevate teostega hakkama ning sellised väärtfilmid jäävad kauaks meelde.
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar