Wayne Kramer lavastas 1996. aastal ilmunud lühifilmi "Crossing Over", millest ta nüüd aastal 2009 tegi täispika versiooni, kus peaosas särab vanameister Harrison Ford ja veel paljud huvitavad näitlejad, kes on alles hiljuti minu huviorbiiti sattunud (Alice Braga) ning muidugi nii mõnigi näitleja nagu näiteks Ray Liotta, kes oskab hästi kehastada rõvedaid tüüpe või siis stereotüüpseid kasu taga ajavaid tegelasi. "Crossing Over" on üsnagi sarnase ülesehitusega nagu 2004. aasta "Crash", mis rõhutas pigem inimestele ja nende suhetele, mida varjutasid eelarvamused ja kartused lähtudes inimese rassist või päritolust, aga "Crossing Over" rõhutab rohkem ametialastele raskustele, mis tekivad kui ametnik ei suuda kõike kõrvalvaataja rollist enam jälgida ja püüab olukorda parandada, kuigi on juba ette teada, et tema teod ei anna olukorra parandamisele suurt midagi juurde. 
Kokku on põimitud mitu erinevat lugu, mida vaikselt lahti harutatakse ja filmi lõpus ühe kindla moraaliga või ideega kokku võetakse sidudes nii kõik tegelased või nende saatused omavahel. Üha enam on mulle selline valem meeldima hakanud, sest sageli ei oska aimata, kuidas kõik omavahel seostatakse või kuidas ühe teguviis mõjutab teist. Harrison Ford kehastab tolli - ja immigratsiooniameti (ICE) agenti Max Broganit, kes ühel rutiinsel reidil ebaseaduslikku laohoonesse, kus immigrandid madala palga eest tööle on pandud, kohtub Mireya Sancheziga, kes palub tal tema last aidata ning seetõttu tahab Max Mireyat iga hinna eest aidata. Algul küll kaheldes, aga hiljem võtab juba asja tõsiselt kätte, aga Mireyani jõuab ta liiga hilja. Ray Liotta kehastab Cole Frankelit, kes kasutab oma võimukat positsiooni noore austraallanna peal ära, kes tahab ainult rohelist kaarti, et riigis töötada saaks. Cole`i advokaadist naine soovib aga kõike head orvule, kellele peab ta leidma uue perekonna ning samal ajal tegelema 15. aastase muslimist tüdrukuga, kellele bürokraatlik ja probleemile valesti lähenev süsteem on määranud süüdistuse, mis seob teda terroristidega. 
Max Brogani partner on Iraanist pärit, aga elab nüüd koos perega Ameerikas ning ootab aega, mil kogu tema perekond õnnistatakse ametlikult USA kodanikeks ning püüab säilitada pere traditsioone ja näidata neid ameeriklastena, millel on taas kurvad tagajärjed, kui Hamid läheb peresiseste probleemidega liiga kaugele. Austraallanna sõber on juudi noormees, kes oma usust palju ei tea, aga püüab saada korralikku tööd tõestades, et on juudi põhimõttetega. Selleks peab ta aga palju judaismist õppima. Osa nendest inimestest püüavad erinevaid teid pidi saavutada USA kodaniku staatuse, et saada täisväärtuslik töö ja alustada uut elu, aga mõned jäävad riigi terrorihirmu võrgustikku, kust välja enam nii lihtsalt ei pääse, sest terrorismi nähakse ainult sealt, kust seda pidevalt otsitakse ning süüdistatavate tegudesse ei süübita ning saadetakse kohe välja jättes perekonnad maha. ICE agent ei suuda enam endise kalgi südamega oma tööd teha, vaid tunneb, et peab immigrantide heaks midagi tegema, aga abi ei saa ka osutada, kui bürokraatia süsteemide vahele nimi kaotsi on läinud ning ainus kontakt on laps, kes igatseb üksnes oma ema, aga peab leppima kurva saatusega, sest USA külm väljasaatmise poliitika kaotab võimaluse riiki jääda neil, kes sinna ebaseaduslikult saabunud on ning seega võivad need, kes taaskord üritavad teisi meetmeid pidi riiki pääseda kaotada nii hoopis oma elu. 
Ford sai endas kahtleva ja hea südamega agendi kehastamisega hästi hakkama, aga samas oleksin lootnud temast natuke midagi enamat, sest paljudele teistele tegelastele anti peaaegu sama palju või vähem ekraaniaega, aga nemad olid oma esituses palju mõjusamad kui Ford, kes jäi mingil määral kaugeks, aga samas siiski tugevaks, aga mitte kõige paremaks. Ray Liotta on kehastanud oma elu jooksul mitmeid väärastunud tüüpe ja ega seekordne roll palju ei erinenud. Mõneti küll, aga mitte oluliselt. Austraalia modellihakatise kujutamisega sai mõnes kohas varem nähtud Alice Eve usutavalt hakkama, sest suutis seaduste hammasrataste vahele ja ajaga kimpu jäänud väljamaalase mured tugevalt ekraanile tuua ning panna temale üpris palju kaasa elama, kui kiiremas korra rohelise kaardi saamiseks pidi ta tegema midagi vastuvõetamatut. Cliff Curtise rolliga jäin kahevahele, sest raske oli mõista tema kehastatud Hamidi tegutsemist omaenda pereliikme suhtes. Rõhuv üldsuse arvamus iraaklaste suhtes ning püüe olla tõeline ameeriklane muutsid muidu normaalse tegelase hetkega meeleheitlikke samme tegevaks kuigi õilsatel eesmärkidel juhinduvaks meheks, kes oma palga ka kätte sai. Juudi poisi usu õppimine ning teadmiste rakendamine, et paremat tööd saada on kohati silmakirjalik, aga samas ka loomulik, sest kõike ei saa paratamtult ühel isikult oodata. Ükskõik, kas isik on mõne usulise taustaga või mitte, see ei muuda teda automaatselt sellest usust väga teadlikuks, vaid hoopis vastupidi. Juut võib ka kasvada nii, et pole kordagi teinud läbi ühtegi traditsiooni. Lahendus, kuidas poiss endale töö saab on mõneti koomiline, aga ka mõistetav. 
Piire ületavad inimesed, kes teavad, et neid Ameerikasse sisse ei lasta, aga lähevad siiski, et saada endale ja lähedastele paremat sissetulekut ja seega paremat tulevikku, aga seadus on seadus ja immigrandid töödeldakse ja saadetakse tagasi, mis siis, et samad inimesed on varsti jälle piiri ületamas või lõpetavad traagiliselt tänu rangele süsteemile, mis neid eemal hoiab ja valede inimeste otsa juhatab, kes soovi piiri ületada julmalt ära kasutavad. Antud filmis tuuakse näide Mehhiko immigrandi Mireya näol, kelle saatus juhatab ta kokku valede inimestega ning Maxi (Ford) asjatud kuid lootusrikkad otsingud, et ema ja Ameerikas viibiv laps taas kokku viia, lõppevad traagiliselt. Teistmoodi polekski tegelikult oodanud. Sellelaadsetel filmidel on kalduvus näidata toimuvat nii nagu nad on või viia olukord kõige halvema stsenaariumi poole, et anda õppetund ja mitte näidata selliseid olukordi liiga roosiliselt. Kõik teemad said üheks erinevaid teid pidi, millest paljud olid loogilised ja mõned tulid üllatusena nagu näiteks Korea nooruk, kes astus kohalikku gängi sekka mitte just vabatahtlikult ja sattus olukorda, kuhu poleks ta kunagi sattunud, kui poleks halbu mõjutusi kogukonna seast. Üllatusena tuli veel Hamidi käitumine poeröövi ajal. Kui tavaliselt laseb politsei pikema jututa röövli maha ja pärast avastab kuriteo tegeliku tagamaa, siis Kramer pakkus teist versiooni, mis ongi tegelikult kõige loogilisem, aga sageli kõige raskemini teostatavam, sest kellegil pole tahtmist olukorra põhjuseid uurida. Hamid uuris põhjuseid ning mõistis, mis tegelikult toimus ning langetas õige valiku ja nii tegid ka kõik teised röövi läbi elanud kodanikud. 
Mõtlemapanev film aktuaalsetest immigratsiooniga seotud teemadest, kust ei puudu ka rahvuse põhjal inimeste klassifitseerimisega kaasnevad probleemid ning rassiviha, mida ei ole nii palju kui "Crashis". Need kaks filmi on sootuks erinevad, kuigi võrdlusmoment on olemas, aga pigem on "Crash"-i teostus ja karakteriarendus parem ning seega üks priske
Kokku on põimitud mitu erinevat lugu, mida vaikselt lahti harutatakse ja filmi lõpus ühe kindla moraaliga või ideega kokku võetakse sidudes nii kõik tegelased või nende saatused omavahel. Üha enam on mulle selline valem meeldima hakanud, sest sageli ei oska aimata, kuidas kõik omavahel seostatakse või kuidas ühe teguviis mõjutab teist. Harrison Ford kehastab tolli - ja immigratsiooniameti (ICE) agenti Max Broganit, kes ühel rutiinsel reidil ebaseaduslikku laohoonesse, kus immigrandid madala palga eest tööle on pandud, kohtub Mireya Sancheziga, kes palub tal tema last aidata ning seetõttu tahab Max Mireyat iga hinna eest aidata. Algul küll kaheldes, aga hiljem võtab juba asja tõsiselt kätte, aga Mireyani jõuab ta liiga hilja. Ray Liotta kehastab Cole Frankelit, kes kasutab oma võimukat positsiooni noore austraallanna peal ära, kes tahab ainult rohelist kaarti, et riigis töötada saaks. Cole`i advokaadist naine soovib aga kõike head orvule, kellele peab ta leidma uue perekonna ning samal ajal tegelema 15. aastase muslimist tüdrukuga, kellele bürokraatlik ja probleemile valesti lähenev süsteem on määranud süüdistuse, mis seob teda terroristidega. 
Max Brogani partner on Iraanist pärit, aga elab nüüd koos perega Ameerikas ning ootab aega, mil kogu tema perekond õnnistatakse ametlikult USA kodanikeks ning püüab säilitada pere traditsioone ja näidata neid ameeriklastena, millel on taas kurvad tagajärjed, kui Hamid läheb peresiseste probleemidega liiga kaugele. Austraallanna sõber on juudi noormees, kes oma usust palju ei tea, aga püüab saada korralikku tööd tõestades, et on juudi põhimõttetega. Selleks peab ta aga palju judaismist õppima. Osa nendest inimestest püüavad erinevaid teid pidi saavutada USA kodaniku staatuse, et saada täisväärtuslik töö ja alustada uut elu, aga mõned jäävad riigi terrorihirmu võrgustikku, kust välja enam nii lihtsalt ei pääse, sest terrorismi nähakse ainult sealt, kust seda pidevalt otsitakse ning süüdistatavate tegudesse ei süübita ning saadetakse kohe välja jättes perekonnad maha. ICE agent ei suuda enam endise kalgi südamega oma tööd teha, vaid tunneb, et peab immigrantide heaks midagi tegema, aga abi ei saa ka osutada, kui bürokraatia süsteemide vahele nimi kaotsi on läinud ning ainus kontakt on laps, kes igatseb üksnes oma ema, aga peab leppima kurva saatusega, sest USA külm väljasaatmise poliitika kaotab võimaluse riiki jääda neil, kes sinna ebaseaduslikult saabunud on ning seega võivad need, kes taaskord üritavad teisi meetmeid pidi riiki pääseda kaotada nii hoopis oma elu. 
Ford sai endas kahtleva ja hea südamega agendi kehastamisega hästi hakkama, aga samas oleksin lootnud temast natuke midagi enamat, sest paljudele teistele tegelastele anti peaaegu sama palju või vähem ekraaniaega, aga nemad olid oma esituses palju mõjusamad kui Ford, kes jäi mingil määral kaugeks, aga samas siiski tugevaks, aga mitte kõige paremaks. Ray Liotta on kehastanud oma elu jooksul mitmeid väärastunud tüüpe ja ega seekordne roll palju ei erinenud. Mõneti küll, aga mitte oluliselt. Austraalia modellihakatise kujutamisega sai mõnes kohas varem nähtud Alice Eve usutavalt hakkama, sest suutis seaduste hammasrataste vahele ja ajaga kimpu jäänud väljamaalase mured tugevalt ekraanile tuua ning panna temale üpris palju kaasa elama, kui kiiremas korra rohelise kaardi saamiseks pidi ta tegema midagi vastuvõetamatut. Cliff Curtise rolliga jäin kahevahele, sest raske oli mõista tema kehastatud Hamidi tegutsemist omaenda pereliikme suhtes. Rõhuv üldsuse arvamus iraaklaste suhtes ning püüe olla tõeline ameeriklane muutsid muidu normaalse tegelase hetkega meeleheitlikke samme tegevaks kuigi õilsatel eesmärkidel juhinduvaks meheks, kes oma palga ka kätte sai. Juudi poisi usu õppimine ning teadmiste rakendamine, et paremat tööd saada on kohati silmakirjalik, aga samas ka loomulik, sest kõike ei saa paratamtult ühel isikult oodata. Ükskõik, kas isik on mõne usulise taustaga või mitte, see ei muuda teda automaatselt sellest usust väga teadlikuks, vaid hoopis vastupidi. Juut võib ka kasvada nii, et pole kordagi teinud läbi ühtegi traditsiooni. Lahendus, kuidas poiss endale töö saab on mõneti koomiline, aga ka mõistetav. 
Piire ületavad inimesed, kes teavad, et neid Ameerikasse sisse ei lasta, aga lähevad siiski, et saada endale ja lähedastele paremat sissetulekut ja seega paremat tulevikku, aga seadus on seadus ja immigrandid töödeldakse ja saadetakse tagasi, mis siis, et samad inimesed on varsti jälle piiri ületamas või lõpetavad traagiliselt tänu rangele süsteemile, mis neid eemal hoiab ja valede inimeste otsa juhatab, kes soovi piiri ületada julmalt ära kasutavad. Antud filmis tuuakse näide Mehhiko immigrandi Mireya näol, kelle saatus juhatab ta kokku valede inimestega ning Maxi (Ford) asjatud kuid lootusrikkad otsingud, et ema ja Ameerikas viibiv laps taas kokku viia, lõppevad traagiliselt. Teistmoodi polekski tegelikult oodanud. Sellelaadsetel filmidel on kalduvus näidata toimuvat nii nagu nad on või viia olukord kõige halvema stsenaariumi poole, et anda õppetund ja mitte näidata selliseid olukordi liiga roosiliselt. Kõik teemad said üheks erinevaid teid pidi, millest paljud olid loogilised ja mõned tulid üllatusena nagu näiteks Korea nooruk, kes astus kohalikku gängi sekka mitte just vabatahtlikult ja sattus olukorda, kuhu poleks ta kunagi sattunud, kui poleks halbu mõjutusi kogukonna seast. Üllatusena tuli veel Hamidi käitumine poeröövi ajal. Kui tavaliselt laseb politsei pikema jututa röövli maha ja pärast avastab kuriteo tegeliku tagamaa, siis Kramer pakkus teist versiooni, mis ongi tegelikult kõige loogilisem, aga sageli kõige raskemini teostatavam, sest kellegil pole tahtmist olukorra põhjuseid uurida. Hamid uuris põhjuseid ning mõistis, mis tegelikult toimus ning langetas õige valiku ja nii tegid ka kõik teised röövi läbi elanud kodanikud. 
Mõtlemapanev film aktuaalsetest immigratsiooniga seotud teemadest, kust ei puudu ka rahvuse põhjal inimeste klassifitseerimisega kaasnevad probleemid ning rassiviha, mida ei ole nii palju kui "Crashis". Need kaks filmi on sootuks erinevad, kuigi võrdlusmoment on olemas, aga pigem on "Crash"-i teostus ja karakteriarendus parem ning seega üks priske
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar