Requiem for a Dream

Olles näinud kõiki Darren Aronofsky filme peale ühe võin südamerahuga tunnistada, et tegu on mitmekülgse meisterliku lavastaja ja geniaalse stsenaristiga, kes on juba oma teise täispika filmiga toonud filmindusse uusi tuuli. Aronofsky on saavutanud julgete projektidega tuntuse, mis tagab talle koha filmiajaloos. Ükski film ei ole sama puuga löödud, vaid igaüks neist taotleb midagi täiesti erinevat ja sama saab ka tema kui lavastaja kohta öelda. Kord pakub ta šokeerivat emotsionaalset rännakut läbi hägu, milles paljud elavad. Teine kord toob ekraanile ekstravagantse teose, mis oleks kui imekaunis taies või kütkestav luuletus. Viimane, 2008-ndal ilmunud film toob esile tema oskuse lavastada ka tavapärase stiiliga draamasid, mis ei hiilga enam innovaatilise kaameratöö või unenäotaolise pildikeele poolest, kuid ilmsiks tuleb võime jutustada loomult lihtsat lugu sama võimsalt, kui seda saadaksid lummavad visuaalid või konkreetseid tundeid pildiliselt väljendavad kaadrid. Sageli on Aronofsky lahutamatuks kaaslaseks originaalsusest ja omapärasest särast pakatav helilooja Clint Mansell, kes komponeeris Reekviem unistusele perfektse muusika, mis tagab ülima emotsionaalse laengu igas seda taotlevas stseenis. Raske on pärast filmi mitte mõelda häirivatele stseenidele ja tegelaste enesehävituslikust saatusest, mis sai osaks igaühele. Seega ei leidu filmis kompromisse. Lõppude lõpuks kannatavad kõik hoolimatuse, üksinduse ja mõtlematuse tõttu kõige jubedamal mõeldaval viisil, mis annab aluse halastamatule sõltuvusele.

Põhitegelasteks on üksiku elulaadiga Sara Goldfarb, kes suundub saatuslikule teele kõige paremate kavatsustega, kasutates üksnes süütuid kaalulangetamise tablette, aga kui lokkab hoolimatus, siis kannatavad tahtmatult ka kõige väetimad. Sara poeg Harry on põline narkomaan, kes laseb oma päevad mööda varastatud asjade müügi, narkootikumite ostu ja müügiga. Kõigil on unistused, mis ootavad täitmist. Kerge piste veeni aitaks justkui püüelda nende unistuse poole, aga tegelikult need aina kaugenevad kuni muutuvad võimatuteks ideaalideks. Marion Silver on Harry tüdruksõber, kelle elu palju ei erinegi. Kõik algab vaikselt, näidates heroiini näiliseid positiivseid mõjusid, aga kogu see näitemäng on loodud ainult selleks, et hiljem kõik vaatajale näkku visata. Nii raputatakse maha valearusaamad ja kehtestatakse olukord sellisena nagu see on. Lõppematu ring, mis ühel hetkel eluohtlike tagajärgedega katkeb. Marion ja Harry on algul õnnelik paarike, aga suhted hakkavad minema allamäge, kui kaob õndsuse kese, mis hoidis enne kõiki stabiilsetena ja õnnelikena. Kui võtta ära see, mida hing ihaldab, tekivad probleemid, süveneb põhjuseta vihkamine ja algab mandumine selle kõike rõvedamas ja verisemas tähenduses. Tyrone C. Love on Harry sõber, kes üritab kõike kontrolli all hoida, aga kuidas hoida kontrolli, kui seda pole kunagi olnudki. Mida loodab ennast pettev nooruk saavutada? Töö, naine, pere on esmased, aga kõik see kaob Harry mürgitusest mustavaks massiks muutunud käe kisendavasse valusse ning taas muutub kõik võimatuks unistuseks ja jääb ainult reekviem unistusele.

Aronofsky on lavastajana katsetanud kõikvõimalikke kaameranurki ja efekte toomaks esile kõige tähtsama. Enam ei anna ainult näitleja sooritus edasi reaalseid emotsioone, vaid seda teeb ka taust, muusika, atmosfäär ja eriti visuaalne töötlus, mis saavutab sageli vapustavad mõõtmed, muutes stseeni nii vaatamisväärsuseks kui ka teemakohaselt sügavale tungivaks dramaatiliseks hetkeks. Sara Goldfarb kaotab sihi ja segadusse sattudes taandub ta oma hirmude ja sõltuvuse ees. Kõik selle toob Aronofsky välja hämmastava mõjuvusega, sest annab pildiliselt edasi seda, kui sügavale on vajunud Sara ning kui raske on sealt taas välja ronida. Äng, hirm, segadus, paranoia ning tablettide tekitatud ärevus laastavad vanaprouat nii seesmiselt kui ka välimiselt viimase piirini, mil ta leiab end kohast, mis võrdub tema olukorras olevale põrguga, sest kokkuvõttes on ta terve, aga ühiskonna bürokraatlikus kaotab üksikisiku tähtsuse ning veelgi suuremaks probleemiks on tendents, et kõik soovid rahuldatakse, kuid selle hinnaks on mõistust nüristav elektriošokiteraapia ja kujutis akna alla tudisevast vanaeidest, kes tahtis kõigest õnnelik olla. Filmi kaameratöö lõi mind pahviks ja ma usun, et ilmumisaaastal oli see arvamus küllaltki levinud. Üsna kerge on ette kujutada nö. first person vaadet, kus näeb ainult tegelase käsi, aga kui pöörata see mõiste ümber, siis saab selle, mida Aronofsky kasutas vägagi edukalt, viies vaataja punkti, kus iga tegelast valdav tunne või meeleolu saab kohe selgeks. Kaamera on suunatud teatud vahemiku pealt otse karakteri näkku, liikudes miimikaga ja liikumisega sünkroonis. Tekib vahetu kogemus, mis jääb meeltesse kummitama mitte ainult kaameravõtte kui sellise pärast, vaid võimsa olustikulise stseeni tõttu, mis määras paljuski ära alles saabuva sündmustejada. Sara arsti kabinetis istumas ja üha enam sõltuvust tekitavate ainete järele janunemas - stseen, mis annab taas edasi kõik selle, mida ta parasjagu tunneb. Midagi ei jää vahele. Kõike pakutakse ilustamata, midagi ei varjata, aga selles mõte seisnebki. Võigas tagajärgede tõttu, ilus unistuste loomiselt, häiriv nende hävinemisel, brutaalne vaimselt ning võimas reekviemilt.

Stsenaarium kujutab endast allakäigutreppi, mille iga aste ei viigi kuhugi mujale, kui masendavasse lõppfaasi. Karakterid on usutavalt, peaaegu, et isiklikult välja kirjutatud. Sisu areneb sujuvalt, aga sujuvuse muudab raskesti seeditavaks teostus, mis toetab filmi põhiideed nii, et midagi kaotsi ei läheks ja et kõik oleks puhtal kujul nähtav, tuntav. Taluvuse piiridega siin ei mängita, sest ei pakuta ülemõistuse veriseid kohti, aga selle asemel antakse edasi hoopis midagi enamat, midagi reaalsemat. Näitlejad kadusid täielikult oma rollidesse ja ühtepuhku tekkiski tunne nagu vaataksin dokumentaali narkomaanide elust. Senine austus Jennifer Connelly kui näitleja vastu tõusis veelgi ning ega ka Jared Leto end halvemini ei esitlenud. Raske on kedagi niisama välja noppida, sest kõik mängisid olulist rolli ja kõik tegid seda täie tõsidusega. Aronofsky Pi läheb kohe vaatamisele ning kui ring on peale tehtud, siis ei jäägi muud üle kui sel aastal ilmuvat Black Swan`i oodata. 10/10