Robert Zemeckis hülgas pärast omapärase "Cast Away" ilmumist mängufilmide lavastamise ning hakkas oma aega pühendama animatsioonidele, mis on sageli üritanud tegelaste puhul tabada realistlikku puudutust. Mõnikord on Zemeckis märki tabanud, aga teinekord on ta lasknud märgist nii mööda, et tahest tahtmata tekib mõte, miks ta seda teeb. Back to the Future triloogia ja Forrest Gump näitavad tema tõelist palet, rääkimata paljudest teistest, mille hulka mahub ära paar õuduka ja ulme sugemetega filmi ning üks omaaegne uute tuulte tekitaja. Nii jääbki vist ainult lootuseks, et andekas lavastaja toodab kunagi ka mõne korraliku mängufilmi. Mitte, et mul kehamiimika ja näolihaste jäljendamise filmide vastu midagi oleks, aga tahaks näha ka midagi teistsugust ja see midagi võiks olla film, milles oleks tunda Zemeckise lavastajakätt ja loo jutustamise stiili. "Beowulf"-is pettusin sügavalt, sest mängufilmilähedane animatsioon kaotab oma mõtte kui näitlejate esitus on animeeritud kujusse üle kantud ülima täpsusega. "A Christmas Carol" on klassikaline lugu, mille juures on muinasjutulikud ja vastavalt karakterile kujutatud tegelased kohustuslikud, aga kui animatsioon kujutab tavamängufilmilikku realistlikkust, siis eelistaks pigem näitlejaid ja võtteplatsi, kui arvutitehnikaga üle valatud keskkonda. "Avatar" tegi midagi muud, see ei kujutanud CGI inimesi, vaid olendeid, aga kui saavutatud tase piirdub kõigest inimeste kujutamisega animeerituna, siis pole sellel ka suurt mõtet. Mis ma neist CGI inimestest ikka vaatan, parem mõni suur ja sinine olend, kes sarnaneb inimesele.
"A Christmas Carol" on üle keskmise väärtusega saavutus, sest kõrgele püüdlev Zemeckis ei suuda tekitada hingestatud karaktereid ja usutava animatsiooniga kujutatud tegelasi. Paljud tegelased annavad kunstlikust ja vägagi võõrastavast emotsioonidetuhinast kohe tunda, sest näoilmed ei peegelda seda, mida peaks, vaid tekib ebaloomulik tunne, et vaatan tühja ja tundetut nukku. Peategelaste kohta ei saa aga sama öelda, sest Jim Carrey hääle ja temale sarnase näoga Ebenzer Scrooge on lõpuni välja usutav ning Carrey nägu segatuna kortsulise vanamehe vaevatud ja vihaste näojoontega kannab vilja pea igal tasandil. Carrey hääl on sobivalt inglaslik, ükskõik kui rõhutatud see ka poleks. Aminatsioonikunstnikud õnnestuvad pigem vanaaegse Londoni ja jõululoole vastava atmosfääri loomisel, kui iga tegelase tunneterikkuse detailsel kujutamisel. London on tõesti kena ja eriti vaadatuna läbi lumesaju. Kaameratöö on filmi juures minu jaoks kõige nauditavam. Kaamerat suunatakse kõikjale - lumesajuse Londoni kohale, rahvarohketele tänavatele, piilub akendest sisse ja siis liiguks edasi nagu juhuslik möödakäija. Kaamera kiire liikumine läbi liikuvate objektide tekitas lendamise tundegi, aga muidugi osaliselt. Paar kohta on kaamera liikuvuse tihedama kasutamise eesmärgil päris huvitava lahenduse leidnud nagu näiteks jõuluvaim, kes näitab Scrooge`le olevikku veab teda toaga kaasa, mille põrand on läbipaistev. Nii tekib päris mõjuv efekt, sest ei liigu mitte põrandal olev pilt, vaid kogu tuba ise ja kuna tuba on kogu ekraani päralt, siis võib tekkida liikuvuse tunnetus, mida oli tunda ka filmi vaatamisel 2D-s. Jõluvaimud suudeti siiski kujutada uuenduslikena, mitte ei korratud varemnähtut. Dickensi loodud jutule ei lisata kübetki uudsust, mis on samuti filmile kahjuks rääkiv tõik. 
Seetõttu, et paljud tegelased olid võltsi animatsiooni tõttu ebasümpaatsed läks osa loo tähtsusest kaduma. Mitte üks raas ei tundnud ma kaasa Väikese Timi kannatustele, sest nii tühja, kuid olulisele tegelase vastu on võimatu midagi tunda. Moraali tähtsustamise kannatas rängalt, aga lõpuheitlus oli õnnestunud, sest tulevikku Scrooge`i palge ette toov vaim oli vajalikult sünge ja mõjuv ning Carrey esitus kahetseva ja poole jalaga sõnas otseses mõttes hauas oleva kibestunud vanamehena tõstis kaasaelamisfaktorit kõrgemale. Arvan, et "Polar Express" suutis kaasahaaravuse tõttu olla tsipa parem, aga ligi 4 aastat tagasi nähtud filmi põhjal ei hakka väitma midagi kindlat. 7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar