Blood Creek

Okultism oli 1930ndatel Adolf Hitleri ja tema kaaskonna kinnisideeks, sest usuti, et musta maagia või muu ebamaisega õnnestub sõda võita ning kindlustada ülema rassi ülemvõim Euroopas. Surematu rass valitsemaks suurt osa maailmast igavesest ajast igavesti. Hitler saatis Ameerikasse professore, kes otsiksid iidseid ruunikive, mis olevat maha jäänud kunagi maad asustanud viikingitest. Kivide peal olevad sümbolid pidavat juhatama teed surematuseni. Legendid jäävad siiski legendideks, kuigi täpset infot pole siiani, mida Thule organisatsioon ja natside okultismi lembus endaga kaasa tõid ja kas üldse midagi. Antud teema kohta on filmides läbi ajaloo niivõrd palju spekuleeritud, et Schumacher ei pidanudki enam looma omaette mütoloogiat, vaid kasutas juba varasemalt tekkinud ikoonilist kujutist ja mugandas selle omaenda visiooni, viies nii kokku minevikusündmused ja tulevikus veel juhtuva. Joel Scumacher on minu silmis lavastaja, kes on jäänud meelde vaid mõne üksiku filmi poolest, kuid "Blood Creek" on sellist laadi film, mille sarnast poleks temalt küll oodanud. Heal lapsel on mitu nime võib öelda selle kohta, et kord nimetatakse filmi küll Town või Blood Creek`iks. Esimese kasuks otsustati arvatavasti seetõttu, et "Blood Creek"-i nimeline õudusžanri esindaja on juba olemas. IMDB näitab pealkirjana üht, aga filmi vaatama asudes näeb ikkagi teist "Blood Creek"-i, mis sobib arvestades filmis leiduvat suurt verehulka otseloomulikult paremini, kui erinevate kaalutluste järel valitud alternatiiv.

1936. aastal saabub Lääne-Virginias elavale saksa perekonnale kiri Berliinist, kus palutakse leida nende majas ruumi üsna pea Ameerikasse jõudvale professor Richard Wirth`ile. Põhjus, mida teadlane kolkakülast otsib, jääb esialgu saladuseks. Aeg möödub ja saabubki kummaline võõras Wollnerite perekonna juurde ning nii vajub ära ka loor saladuslikku külastuse põhjuselt, milleks on Wollnerite talli all olev viikingite ruunikivi. Ennast professor Richard Wirth`ina tutvustav Kolmanda Riigi ustav teener asubki oma ülesande kallale, viies kogu perekonna põrgulikule teekonnale, mis paneb nende jaoks aja seisma ning eraldab nad ülejäänud maailmast. 71 aastat hiljem tutvustatakse kiirabiarsti Evan Marshalli, kelle vend Victor kadus saladuslikult. Evan on oma eluga edasi läinud, aga minevik saabub teda kummitama, kui Victor saabub ühel öösel venna juurde. Victor palub vennal küsimusi mitte esitada, relvad haarata ja kaasa tulla, et maksta kätte neile, kes teda piinasid ja hoidsid vangistuses. Minevik saab üheks tulevikuga ja räämas maja, kus Victorit kinni hoiti on Wollnerite oma, kellel on sünge ja vägagi ohtlik saladus, mis ei tohi eluilmaski pääseda maailma vabadusse. Victor on pikaajalisest ohverduspiinamisest, millest annab tunnistust ka mehe selg, püha viha täis ja on valmis kõhklematult kogu perekonna maha laskma, aga perekond pole süüdi nendele laskunud needuses. Nemad tahtsid ainult raha, mida pakuti neile toa eest. Muu jäi teisejärguliseks seniks, kui Richard Wirth alustas teekonda surematuseni, mis on tal kestnud perekonna eneseohverduse tõttu 71 aastat. Vendade saabumine segab vett ja Wirth saab uue võimaluse, et pääseda vangistusest, mille on ta endale ise kaasa toonud, sest kui ruunikivi on see, mida ta vajab, siis ruunimärgid on need, millega saab kivist energiat ammutava natsi aheldada ühe pisikese maalapi külge. Vereohvrid, veresse kirjutatud märgid, surnute ülestõusmine, kolmas silm, vanemate luud, surematu nats iseloomustavad filmi, mille parimad küljed avalduvad kõrge meelelahutusliku tasemega ja kiirusega, millega tuuakse sündmused ekraanile. See, et Hitler uuris süvendatult okultismi on reaalne fakt ja ma arvan, et just seetõttu see inimesi paelubki või siis vähemalt mind. Ma tunnen alati kõrgendatud huvi filmide vastu, mis üritavad minna seda teed pidi.

Schumacher ei hakka raiskama aega karakteriarenduse ja taustade selgitamise peale. Ta tutvustab oma visiooni lõikudega minevikust, toetades idee Hitleri fanaatilisuse ja maailmakorra loomisele. Nii kindlustatakse õudusfaktor tundmatu ees, aga antud juhul on see tundmatu nats ja mis veel hullem, surematu ja koletislik nats, kes kasutab ära kõiki võimalusi, mida talle pakub talukompleks. Hobused ja koerad surevad, aga ainult selleks, et Wirthi käsualustena tagasi tulla. Sama käib inimohvrite kohta, kes ei peatu enne, kui peremees on surnud või kui ahjuroop läbistab nende pea. Aegade jooksul talust läbi käinud külalised on kõik Wirthi ja tema verejanu küüsi sattunud, aga ka ohverdamine on tema jaoks piiratud. Liiga palju verd tähendab kasvavat jõudu. Väikeses koguses verd tagab heaolu, aga samas ei rahulda lõppematut janu, kuid hoiab natslikke ideoloogiatega endist Saksamaa salajasemat relva, kelle potentsiaali sõja kiire lõpu tõttu ei jõutudki kasutada, igaveses vangistuses. Ajalooline sissejuhatus, mis toob sisse müstikat ja minevikumeenutusi, on üldse kõige paljulubavam koht filmist, sest ülejäänu oli üle keskmise meelelahutus, mis meeldis mulle tõsiseltvõetavuse ja dünaamilisuse poolest. Filmi hüppeline kiirus tagab klišeede ja kohustuslike eneseohverduste kadumise või märkamatuks jäämise. Kordagi ei jää aega olukorra üle järele mõelda ja kui sündmuste arengu ning infokildude jagamise ajal hakkab tähelepanu hajuma, võib tekkida tühimikke, mis omakorda tekitavad üsna kiire sisuarengu tõttu segadust edasise suhtes. Mitmed stseenid, kus midagi surematu natsi ja ruunikivide kohta selgitati jäid natuke segaseks, sest kõik möödub korraga lihtsalt nii kiiresti. Näha on, et filmis panustatakse pidevale tegevusele, mis tagaks jätkuvalt huvi olemasolu. Relvastatud vennad aovalguses luuramas näiliselt mahajäetud maja juures, esmakohtumine Wirth`iga ja edasine kaos ning selle järgnev selgitustöö, hobusega maja ümber tiirutav nats sõnub mingisugust mantrat, mis äratab ellu kõik surnud - palju leidlikult ning sageli demonstratiivselt lahendatud stseene, mis lisavad omamoodi võlu muidu auklikule sisule. Teostus on täiesti ilma reklaamita jäänud filmi juures üllatavalt hea. Surematuks koletiseks muutunud Wirth on kõike muud kui odav koll. Nahkmantlit kandev mahakooruva näonahaga vere ja vabaduse järele janunev Wirth seisab uhkelt filmi keskmes, tekitades enda ümber õudust ja müstikat. Isegi, kui mõningad motiivid olid lahjad jättis eesmärgistatud õudusmürgel hea mulje, sest kõik on filmi juures täpselt nii ebaühtlane, ebaoriginaalne ja tavaliste näitlejatöödega, et suudab vaatamata silmnähtavale tavalisusele tuua esile põnevust ja huvi loo vastu. Alguses kehtestatud mõte kantakse võidukalt lõpuni. Mulle meeldib "Blood Creek" täpselt sellisena nagu ta on. Ei lisaks ma midagi juurde ega ei võtaks ka midagi maha. Ebaühtlane sisu, salapärane atmosfäär ja hästi koostatud efektid töötavad üsna kiirelt kulgeva sündmustiku puhul ideaalselt. Millegagi ei pakuta üle, ei laskuta liiga keerulistesse teemadesse, mis oleks olnud ka filmi hukk, ning kõige olulistemaks jäävadki siiski natsid, okultism, õudus, ebamaisus ja vereohverdus. Samuti polnud lõpu lahtiseks jätmine pealesunnitud, vaid hoopis kuidagi loomulik asjade käik. Kui teine osa tulema peaks, siis vaataks küll. 6/10