Daybreakers

Viimati vaadatute hulgast ühendab Carriers`it ja Daybreakers`it üks ühine faktor. Mõlemad on lavastatud vendade poolt ning vennad on siiani olnud põhimõtteliselt esmalavastajad, kellel on selja taga mõningad lühifilmid või siis üks täispikk film. Varsti linastub Eesti kinodes The Book of Eli, mille lavastajatoolis istuvad taas vennad, täpsemalt öeldes Albert ja Allen Hughes. Hiljuti minu jaoks uueks kujunenud trend on huvitav, sest mul endalgi on vend, kellega vaatan vendade poolt tehtud filme. Eestipäraselt pealkirjastatud Vampiirimaailm mängib osavalt kahel tasandil, sest omab vampiirižanri uusi tuuli toovaid originaalseid jooni, aga ei kehtesta end niiviisi täies mahus, vaid saavutab lõpuks ikkagi tavalisusse kanduvad tunnused, kuid seda eelkõige filmi teises pooles. Esimene osa filmist on tõsiseltvõetav sissejuhatus maailma, mis oleks kui meie oma, aga midagi on ühiskonnas teistmoodi. Sissejuhatus pakatab originaalsusest, mille rõhutamisele aitab kaasa ka tume ja rõske atmosfäär, mis on öisel ajal veelgi enam meeli erutav. Arvestades, et vampiiriühiskonna elu keeb ainult öösiti, siis saab seda hõlpsasti filmi sisse elamiseks vajaliku tunde ja meeleolu loomiseks ära kasutada. Vennad Michael ja Peter Spierig on kõiki asjaolusid arvestades loonud vampiiride jaoks ideaalse ühiskonna, kus on kõik mugandatud nende rassi jaoks ja inimestest on saanud üksnes osa toiduahelas, aga mitte ainult. Nii must-valgele teele siiski ei suunduta, vaid tekitatakse erinevate ühiskonnakihtide vahelisi vastuolusid ja moraalseid diskussioone nagu inimühiskonnaski, kui peateemadeks pole enam nafta, vaid hoopis kullast kallim inimveri, mis nagu must kuldki, hakkab otsa saama ja vampiirimaailm seisab kriisi ees. Ravi või aseaine? Kas ravida vampirismi või jätkata surematut elu ainega, mis asendaks ihaldatud verd? Väga sügavale antud teemaga küll ei laskuta, kuid puudutatakse piisavalt, et filmile jällegi paremust juurde saaks lisada. Inimene - kas ainult söömiseks või on temalgi õigus elule? Üllataval kombel tuuakse esile ka säärane mõte, mida taaskord pikemalt ei käsitleta, aga ikkagi rõhutatakse seda pidevalt, et saaks taaskord muutuda meeldejäävaks osaks.

Daybreakers on täpselt nii kaua uuenduslik ja omapärane kuni jõutakse kohani, kus algab võitlus ühest inimeste vastupanuliikumise punktist teise rändava kolonni ja verd tootva firma vägede vahel. Edasi liiguvad sisuliinid ja tegelaste motiivid juba tuntud viisi pidi, aga antud teose juures ei saakski öelda, et seda miinusena saaks võtta, sest tegelased on selleks ajaks piisavalt sümpatiseerunud ning pidevalt detailset tutvustust saav ühiskond, kus tegevustik aset leiab, on muutunud filmi tuttavaks ja selgeks osaks. Pikemas perspektiivis on muidugi kurb, et paljulubav algus samas vaimus ennast lõpuni ei kandnud. Esimesed kaadrid on nii mõjusad, et lootus millegi väga erilise järele tõusis lakke. Väike tüdruk kirjutamas kirja, mis on täis ängi ja meeleheidet. "Ei suuda enam...igavesti noor....ei jaksa enam" kirjutab nooruke surematu tüdruk. Lõigud kirjast ja selle kirjutajast toovad esile surematuse pahupoole, mis ajab näiliselt verinoore tüdruku hommikupäikese kätte, et vabaneda needusest olla igavesti noor. Hirmukarjatus, põlev kujutis moondumas ja rahu saabub kui tuhk tuulega minema kantakse. Sarnased probleemid inimühiskonnaga, kuid hoopis teise, veelgi ebamaisema nurga alt. See, et tegu on vampiirifilmiga ei tähenda kohe, et peab leiduma ka karastavat õudust. Ainuke ehmatus, mida üldse leida võib on kohe alguses enne pealkirja ilmumist ekraanile. Samasuguse nö. ehmatusega rulluvad ette ka lõputiitrid. Kuna alguses ei tea, mida oodata, siis ootamatuse tõttu võpatasingi hetkega mööduva koha tõttu, mis tegelikult ei oma mitte mingisugust õudusele omast sära. Maailm on usutavalt koostatud ja maailmakorra teke on selgitatud läbi erinevate viidete, mis saavad alguse algustiitrite esitlemisel. Öine linnaelu: noored joovad topsikutest verd, kodutu palub ära elamiseks kas või paar piiska, päevasel ajal tumendatud klaasidega ja väljavaadet asendavate kaameratega autod. Elukorraldus: pilvelõhkujate vahel paiknevad päevaseks liikumiseks vajalikud tunnelid, jalakäijad kasutavad maaaluseid teid, kus rentslites elavad legendidest tuttava kuju ja tiibadega kodutud, verd jagav monopoolne kompanii, kus hoitakse inimesi tohututes saalides umbes samamoodi nagu Matrix`sis olevates patareide kasvatamise põllul. Originaalsust ja žanrile värskust pakkuvat lähenemist jagub piisavalt, et filmi esimene pool oleks meeltlahutav, huvitav ja mis kõige tähtsam usutav. Enamjaolt tõsiseltvõetavat vampiiriühiskonda lõhestab kriis. Inimkonna väljasuremine on lähedal ning verd pole kuskilt võtta. Üritatakse luua aseaineid, aga ütleme nii, et need ei anna soovitud tulemusi. Ühiskonna ilus pealispind mureneb ning muutub verejanuliste kiskjate hordideks, kes ihkavad inimsoontes liikuvat verd. Kui süda ei tööta, siis pole ka verd. Seda, mida endal pole tahetakse kõige rohkem. Vere puudujäägi tõttu tekkinud kaos saab suurepärase ja valdavalt korrektselt groteskse kujutuse. Kinematograafia ja muu visuaalse valdkonna tugevus ja atmosfäärile vastavus tagab elamusterohke teekonna läbi rahvarohke öise ja inimtühja päevase linna, kus liiguvad elutute nägudega traagilisi või vähemtraagilisi valikuid teinud endised inimlapsed.

Peategelaseks on mõjuvõimsa kompanii teadlane Edward Dalton (Ethan Hawke). Läbi tema silmade tuvutakse ümbritseva elukorraldusega ning hiljem tuvutakse ka inimestega, kes soovivad olla vabad surelikud. Hawke, Willem Dafoe ja Sam Neill on nimed, mis esmalt tähelepanu pöörasid, sest tegu on näitlejaskonnaga, kes on nii pädevad, et suudavad ükskõik mis rolli kaasahaaravaks muuta. Kui nii sobib öelda, siis vanameister Sam Neill on kahepalgelise ja oma surematusest meeleheitlikult kinni hoidva kompaniijuhina igati võimas halba aurat enda ümber tekitav karakter. Kui saabub hetk, mil teemaarendusest saab sündmustejada, mis lõpeb kas veresauna, suuremat sorti kahevõitluse või tulevahetusega, saab rahulikult nautida edasist, sest uusi ja huvitavaid sisuliine enam ei pakuta, vaid viiakse kohustuslikus korras täide kõik ootused möllu vallas. Vaatamata suuremat sorti pöördele järgnevale vägivalda täis retkele ei kao ei tõsiseltvõetavus ega ka sümpaatsus tegelaste vastu. Algselt loodud temaatika kannab ülejäänut mõjuvalt edasi, sest ükskõik, mis ka parasjagu aset ei leiaks, pidevalt pakutakse juurde väikeseid detaile, mis ilmestavad tagurpidi pööratud ühiskonda.

Kõige enam pakkus filmi juures positiivust see, et vennad ei teinud oma teisest katsest stiilipuhangut (Underworld), vaid tegid osalt keeruka, kuid tihtipeale liiga lihtsaks muutuva meelierutava vampiirifilmi, mis ei püüa järgida tuntuid stampe, vaid loob ise oma mütoloogia ja modifitseerib vampiiride legendi nii palju, et ei tekiks piiranguid, vaid et tekiksid võimalused luua midagi uut (päevaautod, tunnelid pilvelõhkujates jne). Osad karakterid on liialt üürikese ekraaniajaga, sest näiteks Dafoe kehastatud Lionel "Elvis" Cormac vääris kindlasti rohkemat. Vaimukuseid pilduv endine vampiir omab grupi jaoks võimalust, mis tooks muutusi valele teele kalduvale maailmale, kus Aafrikas ei sõdita enam ei raha ega materiaalse võimu pärast, vaid inimvere pärast, mis ongi raha ja võim üheskoos. Kellel on veri, on ka võim teiste üle või muidu moondutakse vere järele janunevateks pidevalt muteeruvateks koletislikuteks olenditeks, kel puudub kõik see, mis muudab reguleeritud annuseid saava vampiiri nii elegantseks. Osad stseenid on emotsioonide rõhutamiseks võimendatud. Veresauna keskel aeglustatakse pilti ja nii moodustub võigas pilt üksteist järavast massist. Põlevate vampiiride karjatuste saatel astub endas kahtlev sõdur päikese kätte viiva ukseava ette. Valgus tungib sisse igast nurgast ja tegelase motiivid muutuvad. Meeldivalt lahendatud kaameravõtteid ja efekte jagub veelgi. Tehniliselt ei sära film küll millegi erilisega, aga oleneb, kuidas üht või teist efekti kasutada ja mis eesmärgil. Sellega said vennad hästi hakkama.

Kui vaadata kõrvale miinuspooltest, siis on tegu originaalseid ideid pakkuva filmiga, mis ei mängi kahjuks oma potentsiaali lõpuni välja. Küll aga suudab hoida koos kõike, mida pakutakse, mistõttu olekski vale öelda, et tegu on halva filmiga. Seda kohe kindlasti mitte, aga praegu: 7/10