Uncertainty

Kaks elukäiku, saatust ja tegelast, aga ainult üks ebakindel otsus muutmaks kõike. Filmi sihiks ongi ebakindlus kõige suhtes. Kas tegime nüüd õigesti? Kas suudame oma otsuste eest vastutada või peame personaalsete valikute tõttu kannatama? Kannatamine toob samuti ebakindlust, mis aga ei tähenda, et otsus, mis algusest tehti, vale oleks. Hirmu süvendavad kohutavad juhtumised ja eeldatavad tulevased sündmused, mis aga ei saa kunagi olema midagi enamat senikaua kuni need püsivad eeldustena. Valikuga kaasneb tagajärg, millega tuleb leppida ja edasi elada. Endale valetamine tekitab süütunnet ja hakkab levima valelikkus, mis tekitab kahtlusi ja eelarvamusi. Inimesed kalduvad tegema ükskõik mis olukorras sarnaseid elementaarseid otsuseid, mida nad on alati teinud. Uncertainty loob taolise kujutluse ekraanile nii, et tutvustab vaatajale tegelasi ja siis lahutab nad ainult selleks, et nad hiljem taas kokku viia. Filmi jaotub põhimõtteliselt kaheks, aga tegu polekski justkui kahe täiesti erineva stsenaariumiga, vaid erinevaid süžeeliine omavate lugudega, mis esitavad samu põhimõttelisi küsimusi. Kahekordsuse võlu seisneb tegevustiku sünkroonsuses, mis tagab karakteritesse süvenemise kahel erineval moel ning samuti mängitakse nii välja ka võrdlusmoment, mis annabki selgelt mõista, kui sarnase mõtlemisviisiga võivad inimesed olla kahes totaalselt erinevas situatsioonis. Peaosades on vaimustav ja üdini omapärane Joseph Gordon-Levitt ning Wolverine`i filmist tuttav Lynn Collins. Kogu tegevustiku muudab kraadi võrra huvitavamaks ka fakt, et peategelaste omavahelised dialoogid põhinevad nende enda improvisatsioonil, kuigi sisu on küll kindel, meeldis mulle näitlejate enda, peaaegu, et isiklikud, arvamised ja hinnangud, mis olid sisult samuti ebakindlad, aga seda lavastajad just üritasidki teha.

Brooklyni sild, kus eluliste valikutega kimpus olev noorpaar otsustab lasta saatusel otsustada enda eest ja ükskõik, mida ka universum ei valiks, seda nad teevadki. Film on alguses vägagi segadusttekitav, sest mõte pole veel selge ja ammugi mitte noorpaari motiivid, mis selginevad iga mööduva hetkega, kas siis sattudes taksoistmele jäänud mobiili peale või kaaludes lähedastele saladuse paljastamisest. Iga stseen on lahendatud erilise tempokusega ning hüpliku, kuid piisavalt tasase kaameratööga, mis toob pealtnäha draama juurde lisavõlusid. Värvilahendused ja valgusemäng on lahendatud pidades silmas meeleolu ja läbielatavat. Sünkroonis asetleidvad eri sündmused teevad oma töö efektiivselt, sest tegelasi saab tundma õppida nii ekstreemolukorras kui ka perekondliku söömaaja keskel, kus hakkab vaikselt kogunema suhete sasipundar, kuid suhete demonstreerimisega ei minda üle piiri, mis oli alguses paika pandud tempokuse juures hea märk, sest nii ei kadunud põnevus ega ka värskus. Algustseenis langeb õhku visatud münt ning mõlemad jooksevad vastupidises suunas, mis aga lõpeb sellega, et mõlemad leiavad teineteist täiesti erinevates olukordades. Ühes suundutakse Kate`i (Lynn Collins) perekokkutulekule, aga teises liigutakse taksos, kust leitakse mobiil, mille omanik pole üldse õnnelik, et see kaduma läks ja veel vähem, et keegi seda uurida jõudis. Perekokkutuleku teemaks on lihtne suhtlus ema ja tütre vahel, mis hakkab tihedate, kuid lühikesevõitu dialoogide järel pingestuma Kate`i saladuse tõttu, mis kas muserdaks või rõõmustaks ema. Takso intsident areneb sõbralikust abivalmidusest eluohtliku tagaajamiseni läbi linna, mille põhjustavad peategelaste kasuahned ja mõtlematud valikud. Filmi võlu seisnebki paljuski kahe stsenaariumi vastandumisel ning kriitilistel hetketel saabuvate otsuste sarnanemisel. Kindlat osa mängib muidugi ka omapärasust lisav improvisatsioon, mis annab hoopis erilaadsema laengu, kui tavaliselt.

Värvid, valgus, hüplik kaameratöö on küll mainitud, aga lisada võiks veel paigalseisva kaamera mõiste kaotamise. Tegelased võivad seista tee ääres ja arutada oma järgmist sammu, aga nende peade kohal tiirlev ja näost näkku sihtiv kaamera hoiab niigi pidevalt kasvavat tempot ja dünaamilisust pidevalt sees, laskumata üksnes tunnetemängule rõhuatava stseeni piiridesse, vaid segades mõlemat, tagamaks sisu liikuma paneva jõu tugevuse ning pidevalt areneva sisu kiireloomulisuse, mis ongi filmi üks firmamärkidest. Kui öelda, et valikute ees ebakindel olemine ning valede või õigete otsuste tegemine on domineerivad mõttevälgatused, siis peaks saama ka selgitatud, miks jäi nii mõnigi sisuliin poolikuks. Mobiiliga algav sündmustejada ei lõpe korrapäraselt, midagi jääb lahtiseks või siis õhku rippuma. See ongi siis ebakindlus kõige suhtes. Filmi sündmustik leiab ainult ühepoolse täiusliku lõpu, aga teine pool jääb varjatuks otsuse tõttu, mida nad ei teinud. Sestap võibki väita, et muu polnudki oluline, kui see, mille suhtes jäädakse kindlaks vastavalt oma moraalikoodeksile. Muud kõrvalliinid, mis segavad põhimõttesse põnevust ja pinget, pakkudes tulistamisi, tagaajamisi ja napilt pääsemisi, ei omagi lõppude lõpuks tähtsust, aga see ei muuda siiski nende rolli olulisust sündmuste arenemisel. Inimlikku draamat pakutakse perekeskse suhtlusega ning sellest lähtuvate probleemidega. Miskipärast tundus rahulikum versioon pere keskel kokkuvõtvam ja olulisem, aga ka juhtmõttele rohkem selgust toovam, kui thrilleri mõõtu teine sünkroonne elu. Samaaegne tegevus tasakaalustas filmi, mis oleks mõnel teisel viisil olnud palju ebaühtlasem. Näitlejad särasid algusest lõpuni, improvisatsioon tagab usutavuse ning kaameratöö on indie filmi mõõtu teose puhul igati nauditav. Hinde suhtes ei ole ma ebakindel: 7/10