John Carpenteri viimane film
Ghosts of Mars ilmus 9 aastat tagasi. Vanameister näitas juba siis nõrkemise märke. Ghosts of Mars mõjub praegu Neil Marshalli
Doomsday eelkäijana. Uskumatu, et mees, kes tegi klassikaks kujunenud filmid nagu Halloween, The Thing, They Live ja Escape from New York, on pärast 9 aastat valmis saanud piinlikult halv ja halenaljaka The Wardiga. Tegu pole küll tema stsenaariumiga, aga ausalt öeldes on stsenaarium vaid üks osa läbinisti mädanenud tervikust. Minu jaoks, kes ma olen näinud Carpenteri filmograafiast ainult tema karjääri ja stiili defineerivaid filme, tuli täieliku üllatusena, et korralikult alanud, aga koheselt erakordselt tüütuks, etteaimatavaks, pead igavusest ja lollusest valutama panevaks
jump scare`ide ja kogu sisu pahupidi pöörava sisukäänaku peale üles ehitatud film on tõesti Carpenteri oma. Film meenutas pigem mõnda klassikalise õudusfilmi uusversiooni, mis ongi tavaliselt vaimuvaesed ja halenaljakad, kuna ikka arvatakse, et muusikaga mängimine ja pimedate nurkade näitamine on senini ideaalseim viis hirmutamiseks ja seda The Ward tegigi. Viimase aja eeskujulikum õudusfimi tiitlit vääriv on hoopis James Wani
Insidious. Ka seal mängiti pingelisemad kohad välja muusika ja helitaustaga, kuid Wani eelis oli see, et ei osanud aimata, mis nüüd nurga tagant ekraanile kargab. Tead, et midagi tuleb ja kohe, aga ei tea, mis see on ja miline välja näeb.
The Ward aga näitas kuivõrd madalale võib kunagise suurmeistri karjäär langeda ja ma ei ütle seda lihtsalt pimedast pettumuselainest, vaid kui fakti, sest film ei erine tõesti palju igal aastal ilmuvatest lihtlabastest hirmutajast. See, mis tegi temast kuulsuse, on alles, stiil on jätkuvalt hea, aga õuduse ja sisu suhtes on läinud midagi väga valesti. Carpenter suudab ikka ja jälle ekraanile manada ideaalse õudusfilmi atmosfääri ning tema režii on oma staatilisuses muljetavaldav, kuid kõik muu, mis annab õudusfilmile elujõu, seda kohe kindlasti ei ole. Mõnes mõttes sarnaneb The Ward Scorsese fantastilise
Shutter Islandiga, kus iga kaader on kunstiteos ja midagi pole juhusikku. The Wardis on aga iga uus sisuline pööre pastakast imetud ja igasugused seosed mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on olematud. Vaataja ei suuda mitte millegi põhjal kaasa mõelda, mistõttu jääbki ainult lihtne ja vägagi selge arendus hävitava lõpplahenduse poole, mida on võimalik tajuda kohe kui peategelane siseneb hullumajja.
Mitte miski ei mõju filmi juures tervikuna, osana millegist suuremast. Tegelased mõjuvad eraldiseisvate osadena, mis ei tööta loo kasuks. Liiga palju või siis mõningal juhul liiga vähe öeldakse sisu kohta väga varakult ära, mis omakorda tagab üle poole filmi kestva kannatuse, et millal lõpuks juhtub see, mis oli selge juba esimesest veerandist. Õudus kui selline on peaaegu olematu. Peaaegu, sest Carpenteril on säilunud oskus luua ideaalset keskkonda. Iga kord kui kaader algab pimeda koridoriga on selge, et nüüd tuleb uus stseen vaimuga. Iga kord kui kaamera liigub tegelase selja taha on teada, et tema selja taga on vaest kummitatavat peaaegu puudutamas nimetu õudus. Iga kord kui toimub ettevalmistus õuduseks võib kõlarite volüümi maha keerata, sest hirmus pole mitte kõdunev nägu akna taga, vaid tema tulekuga kaasnev müra. Tegelased kõnnivad hirmunult mööda koridore ringi ja tervitavad pimedust oma malbe naisehäälega. Aegamisi lahtub igasugune ootusärevus ja teadmatus loo arengu suhtes, kuni igasugune huvi asendub tüütu arusaamaga loo jutustamisest ja pinge tekitamisest. Näitlejad ei aita ka mitte kuidagi kaasa. Igaüks kordab seda, mida me juba ammu teame ja taandub vaikselt kui ekraaniaeg hakkab läbi saama. Amber Heard (Drive Angry, All the Boys Love Mandy Lane) on küll ilus ja omab ka teatavat karismat, aga The Wardis on ta kogu aeg hirmunud ja segaduses.
Filmile annab surmava löögi aga lõpupüant, mis on küll sarnane näiteks
The Triangle`ile ja Shutter Islandile, aga erinevalt neist ei toeta The Wardi juures pealtnäha mitte miski seda, mis on varuks veel lõpus. Ja see pole kõik. Ühest pöördest ei piisa. Viimase kaadriga ilmub ka teine ja veelgi jubedam pööre. Viimane niivõrd drastiliselt filmi pooleks jagav thriller oli Jodie Fosteri
Flightplan, kus ehitati esimene pool filmist üles ühes stiilis, kuid teine pool tutvustas juba uut. Vaatajat lollitati kahe erineva filmi kokku sidumisega, mistõttu polnud võimalik ette aimata või siis tegelasi võimalikult palju tundma õppides aru saada, milles peitub filmi tegelik olemus. The Wardi hullumaja on liiga puhas ja armas, et olla tõsine haigla. Seda esimest korda märgates tundub, et tegijad pole kunagi üheski hullumajas käinud. Siis aga mõistad, et patsientidel ja vaimul on hoopis teine tähendus, mis aga ei selgita kõige olulisemat - miks ei toeta eelnev mitte kuidagi peale paari tegelase repliigi seda, mis on tulemas? Praegu mõjub lõpp kui klaver põõsas ehk midagi ettenägematut ja arusaamatut. Ütlen ausalt, et Carpenteri õudus asendus kiiresti halenaljaka vaatepildiga kui nö. vaim ründas patsiente. Kuidas ta seda tegi? Kägistas ja loopis neid nagu kaltsunukke ning kõndis ringi nagu juhuslik Comic-Coni cosplay kostüümis fänn. Kohati meenus
Scary Movie 3-e poolt naljanumbriks muudetud
The Ringi ikooniliselt videolindilt ilmuv vaim, kes tatsas komöödiale kohasel veidralt ringi ja kägistas ning peksis oma ohvreid. Kui tekivad juba sellised seosed ja õudus asendub komöödiaga, siis peab olema midagi valesti. 4/10
John Carpenteri viimane film Ghosts of Mars ilmus 9 aastat tagasi. Vanameister näitas juba siis nõrkemise märke. Ghosts of Mars mõjub praegu Neil Marshalli Doomsday eelkäijana. Uskumatu, et mees, kes tegi klassikaks kujunenud filmid nagu Halloween, The Thing, They Live ja Escape from New York, on pärast 9 aastat valmis saanud piinlikult halv ja halenaljaka The Wardiga. Tegu pole küll tema stsenaariumiga, aga ausalt öeldes on stsenaarium vaid üks osa läbinisti mädanenud tervikust. Minu jaoks, kes ma olen näinud Carpenteri filmograafiast ainult tema karjääri ja stiili defineerivaid filme, tuli täieliku üllatusena, et korralikult alanud, aga koheselt erakordselt tüütuks, etteaimatavaks, pead igavusest ja lollusest valutama panevaks jump scare`ide ja kogu sisu pahupidi pöörava sisukäänaku peale üles ehitatud film on tõesti Carpenteri oma. Film meenutas pigem mõnda klassikalise õudusfilmi uusversiooni, mis ongi tavaliselt vaimuvaesed ja halenaljakad, kuna ikka arvatakse, et muusikaga mängimine ja pimedate nurkade näitamine on senini ideaalseim viis hirmutamiseks ja seda The Ward tegigi. Viimase aja eeskujulikum õudusfimi tiitlit vääriv on hoopis James Wani Insidious. Ka seal mängiti pingelisemad kohad välja muusika ja helitaustaga, kuid Wani eelis oli see, et ei osanud aimata, mis nüüd nurga tagant ekraanile kargab. Tead, et midagi tuleb ja kohe, aga ei tea, mis see on ja miline välja näeb.
The Ward aga näitas kuivõrd madalale võib kunagise suurmeistri karjäär langeda ja ma ei ütle seda lihtsalt pimedast pettumuselainest, vaid kui fakti, sest film ei erine tõesti palju igal aastal ilmuvatest lihtlabastest hirmutajast. See, mis tegi temast kuulsuse, on alles, stiil on jätkuvalt hea, aga õuduse ja sisu suhtes on läinud midagi väga valesti. Carpenter suudab ikka ja jälle ekraanile manada ideaalse õudusfilmi atmosfääri ning tema režii on oma staatilisuses muljetavaldav, kuid kõik muu, mis annab õudusfilmile elujõu, seda kohe kindlasti ei ole. Mõnes mõttes sarnaneb The Ward Scorsese fantastilise Shutter Islandiga, kus iga kaader on kunstiteos ja midagi pole juhusikku. The Wardis on aga iga uus sisuline pööre pastakast imetud ja igasugused seosed mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on olematud. Vaataja ei suuda mitte millegi põhjal kaasa mõelda, mistõttu jääbki ainult lihtne ja vägagi selge arendus hävitava lõpplahenduse poole, mida on võimalik tajuda kohe kui peategelane siseneb hullumajja.
Mitte miski ei mõju filmi juures tervikuna, osana millegist suuremast. Tegelased mõjuvad eraldiseisvate osadena, mis ei tööta loo kasuks. Liiga palju või siis mõningal juhul liiga vähe öeldakse sisu kohta väga varakult ära, mis omakorda tagab üle poole filmi kestva kannatuse, et millal lõpuks juhtub see, mis oli selge juba esimesest veerandist. Õudus kui selline on peaaegu olematu. Peaaegu, sest Carpenteril on säilunud oskus luua ideaalset keskkonda. Iga kord kui kaader algab pimeda koridoriga on selge, et nüüd tuleb uus stseen vaimuga. Iga kord kui kaamera liigub tegelase selja taha on teada, et tema selja taga on vaest kummitatavat peaaegu puudutamas nimetu õudus. Iga kord kui toimub ettevalmistus õuduseks võib kõlarite volüümi maha keerata, sest hirmus pole mitte kõdunev nägu akna taga, vaid tema tulekuga kaasnev müra. Tegelased kõnnivad hirmunult mööda koridore ringi ja tervitavad pimedust oma malbe naisehäälega. Aegamisi lahtub igasugune ootusärevus ja teadmatus loo arengu suhtes, kuni igasugune huvi asendub tüütu arusaamaga loo jutustamisest ja pinge tekitamisest. Näitlejad ei aita ka mitte kuidagi kaasa. Igaüks kordab seda, mida me juba ammu teame ja taandub vaikselt kui ekraaniaeg hakkab läbi saama. Amber Heard (Drive Angry, All the Boys Love Mandy Lane) on küll ilus ja omab ka teatavat karismat, aga The Wardis on ta kogu aeg hirmunud ja segaduses.
Filmile annab surmava löögi aga lõpupüant, mis on küll sarnane näiteks The Triangle`ile ja Shutter Islandile, aga erinevalt neist ei toeta The Wardi juures pealtnäha mitte miski seda, mis on varuks veel lõpus. Ja see pole kõik. Ühest pöördest ei piisa. Viimase kaadriga ilmub ka teine ja veelgi jubedam pööre. Viimane niivõrd drastiliselt filmi pooleks jagav thriller oli Jodie Fosteri Flightplan, kus ehitati esimene pool filmist üles ühes stiilis, kuid teine pool tutvustas juba uut. Vaatajat lollitati kahe erineva filmi kokku sidumisega, mistõttu polnud võimalik ette aimata või siis tegelasi võimalikult palju tundma õppides aru saada, milles peitub filmi tegelik olemus. The Wardi hullumaja on liiga puhas ja armas, et olla tõsine haigla. Seda esimest korda märgates tundub, et tegijad pole kunagi üheski hullumajas käinud. Siis aga mõistad, et patsientidel ja vaimul on hoopis teine tähendus, mis aga ei selgita kõige olulisemat - miks ei toeta eelnev mitte kuidagi peale paari tegelase repliigi seda, mis on tulemas? Praegu mõjub lõpp kui klaver põõsas ehk midagi ettenägematut ja arusaamatut. Ütlen ausalt, et Carpenteri õudus asendus kiiresti halenaljaka vaatepildiga kui nö. vaim ründas patsiente. Kuidas ta seda tegi? Kägistas ja loopis neid nagu kaltsunukke ning kõndis ringi nagu juhuslik Comic-Coni cosplay kostüümis fänn. Kohati meenus Scary Movie 3-e poolt naljanumbriks muudetud The Ringi ikooniliselt videolindilt ilmuv vaim, kes tatsas komöödiale kohasel veidralt ringi ja kägistas ning peksis oma ohvreid. Kui tekivad juba sellised seosed ja õudus asendub komöödiaga, siis peab olema midagi valesti. 4/10
1 kommentaar:
Postita kommentaar