teisipäev, 13. jaanuar 2009

Gran Torino

Enne Changelingu kinno jõudmist õnnestus mul veel vanameistri Eastwoodi viimane näitlejatöö üle vaadata. Tehke, mis tahate aga see mees paistab kõike oskavat. Küll lavastajatoolis istuda ja ka vaimustavalt näidelda. Gran Torino puges mulle vägisi kohe hinge. Küüniline ja kindlate põhimõtetega mees muutumas aga samas muutusega ilmub ka kaotus. Tundus, et palju oli põhirõhku pandud justkui sellele, et noored ei austa vanemat generatsiooni aga oli ka palju muud. Clint tegi tõesti parima osatäitmise oma viimase filmiga. Filmi kaubamärkideks saavad kindlasti Clinti urisev hääl ja tema relvaimitatsioon käega.
Sisu siis ka lähemalt. Lugu hargneb Korea sõjaveterani ümber, kelle elu piirneb kord kuus juuksuri juures käimisega ja verandal istumisega. Tema elu muutub kui naabrusesse kolib Korea pere, keda ta hiljem ka kaitseb ja pälvib sellega kogu perekonna austuse. Kui naabripoiss Thao üritab kohaliku kamba õhutusel Walti Gran Torinot varastada, jääb ta vahele ning peab karistusena tema heaks töötama. Clinti kehastatud Walt Kowalski on just oma naise kaotanud ning tal ei ole mitte mingisugust huvi oma lastelaste vastu. Temaga käitutakse kui nõrga vanakesega, kes aga ei kavatse sellist juttu kuulata. Kõike võrdleb ta alatasa oma sõjakogemustega ning ei lepi kuulama neid, kes on tema jaoks alles hällist tulnud. Üheks neist oli siis Isa Jankovich, kelle vankumatu tahtejõud Walti naise palvet täita jõudis lõpuks ka sihile.
Muidugi säras kogu filmis just Eastwood, aga peab ikka nooremad näitlejahakatised ka ära mainima. Ilma nende panuseta oleks võib olla midagi puudu jäänud. Clint ei püüagi olla eriti kõva mees kui arvata võiks. Ta on lihtsalt vanamees, kes ei lase endaga halvasti käituda. Võib tunduda, et filmi läbib pidevalt kurblik alatoon aga ikkagi on piisavalt humoorikaid kohti, et südamest naerda. Tooks kohe välja selle, kuidas Walt üritas õpetada Thaole mehe moodi rääkimist. Mälestusväärsed hetked olid peamiselt Clinti seltsis. Just see käega tulistamise imiteerimine andis kuidagi väga jõulise efekti. Sa tead, et ta ei saa midagi teha aga samas kui ta teeks, siis ei pruugi halastada. Clinti roll omamoodi toriseva vanamehena ei olnud midagi juba varem tihti nähtut. Ta on küll torisev ja igast suunurgast sarkasmi pilduv veteran aga ka vastavatel hetkedel hea sõber ja arvestav võitluskaaslane. Suhe Thao ja tema perega oli kui eneseparandus teravate eelarvamuste ja üldise suhtumise raviks. Auto osa oli päris tähendusrikas. Nagu see hetk verandal kui Walt sissesõiduteel olevat autot kiidab ning hiljem lubab Thaol auto võtta, näitaks usaldust, mida enne ei olnud. Walti tegelane kujunes filmi jooksul mulle üha sümpaatsemaks ning kui lõpp saabus, ei jäänud muud üle kui Eastwoodi ja Cullumi loo saatel natuke aega mõtiskleda. Mõtlemapanev teos nii inimestest, kokkupõrgedest kui ka ühe mehe arusaamade muutumisest ja nende mõistmisest. Kogu film kandis hästi. Nii algus, areng kui ka lõpp. Lõpp pidigi just selline olema. Teadsin, et tuleb midagi erilist.
9/10

Kommentaare ei ole: