Tegemist on siis Jean-Cristophe Grange raamatu ekraniseeringuga. Granget on nimetatud prantsuse Stephen Kingiks ning ta maailmas kõige enam loetum prantsuse põnevuskirjanik. Võin sellega vabalt nõustuda. Olen lugenud läbi "Purpurjõed", mille filmiversioonist ka varsti kirjutan. Raamat "Purpurjõed" oli tõeliselt hea lugemine. See viis, kuidas autor kõike kirjeldab ja tegelasi loob on väga kaasahaarav. Mäletan, et ei suutnud raamatut enne kinni panna kui läbi sai. Praegu on pooleli "Must joon". Eesti keeles on ilmunud ka "Huntide impeerium" aga see on igal pool läbi müüdud ja sellepärast ei ole mul õnnestunud seda veel lugeda. Minu teada pole rohkem ka eesti keeles ilmunud. Samuti on õnnestunud kõik filmiversioonid (1 on veel nägemata). Esimeseks filmiks valisin siis kodumaiselt Huntide Impeeriumi, kuna Purpurjõed (nii 1 kui ka 2) olid varem nähtud aga ka uuesti vaatan. Veel on nägemata The Stone Council Monica Bellucciga peaosas.
Esmalt siis Prantsusmaal asetleidev thriller mälu kaotanud naisest ning Türgi linnasosas tegutsevast sarimõrvarist. Grangega on tavaliselt nii, et miski pole nii nagu alguses paistab. Alguses on asjad segased, hiljem avalduvad mõned pisiasjad ning siis hakkavad suuremad paugud tulema ja kui nii juhtub, siis muutub kõik see, mida alguses võis arvata. Peaaegu kõikides Grange raamatutel põhinevates filmides on osalenud ka Jean Reno, mille vastu ma kohe kindlasti ei ole. Reno on sümpaatne näitleja ja saab oma rollidega väga hästi hakkama. Teised näitlejad olid minu jaoks tundmatud aga see suurendas hoopis nende väärtus antud filmis. Anna Heymesit kehastanud Arly Jover tegi emotsionaalselt tugeva rolli.
Natuke siis sisu pikemalt ka. Anna Heymes kannatab raske mälukaotuse alla. Ta ei tunne enam oma meest ära kuid ta teab, et tegu on tema mehega. Selles pole kahtlust. Kahtlus on selles, et isegi äratundmishetkedel tunneb Anna, et talle vaatab vastu võõras. Samal ajal on Türgi linnaosas toimumas tapmiste laine. On leitud juba kolmas laip, mis on julmalt moonutatud. Kõik on türklannad ja punapead. Uurija Paul Nerteaux pole uurimisega edasi jõudnud. Lõpuks otsustab võtta appi kunagi 20 aastat Türgi linnaosa enda võimu alla hoidnud Schifferi (Reno). 
Schiffer on töölt tagandatud ning üleüldiselt on tal pikk paturegister ja teab kõike linnaosa allmaailmast. Annaga toimuv on kuidagi seotud nii mõrvadega kui nende uurijatega. Kuidas? Seda saab teada alles filmi finaalis. Pean mainima, et pean prantsuse kinost väga lugu. Nende filmid on teistsugused kui USA toodang, isegi kui need sarnanevad sellele. Kogu filmi olustik on väga efektne. Annab hästi edasi olustiku erinevates paikades. Kas siis südalinnas või Türgi linnaosa pimedates tänavates. Reno mängib seekord halba võmmi aga kui meelde tuletada, siis oli Purpurjõgedes vastupidi. 
Niisamuti on ka tema partneriga. "Purpurjõgedes" oli tema see karm partner. Ülimalt hästi andis mõne stseeni olemust edasi see sama lugu, mis kostub lõputiitrite ajal. Väga hästi valitud. Kui lõputiitrid ette tulid, siis kuulasin loo täiesti lõpuni ja alles siis vajutasin maki kinni. Kaklusstseenid on tunduvalt brutaalsemad prantsuse filmides kui tavaliselt mujal näinud olen. Seda olen märganud ka Purpurjõgede puhul ja veel mõnes teises filmis. Erinevad sisuliinide lahenduskäigud olid kohati täiesti ootamatud. Oli kohti, kus pidi lihtsalt tükk aega läbi mõtlema, et mis nüüd juhtus. See mulle just meeldibki kui film paneb aju tööle.
Ei ole lihtsalt vaatamine vaid pidev kaasmõtlemine. Grange raamatutes on tavaliselt sellised ebatavalised tüübid, kellega on minevikus midagi väga halba juhtunud. Antud juhul oli selleks siis happega kahjustatud Türgi linnaosa väiksem juht, kes kontrollis siis kindlat piirkonda. Hallide Huntide paremäärmuslik organisatsioon oli sisuga hästi haakuv ning neil oli suur osa Anna Heymesi saatuse juures. SPOILERID: See, et Anna oli kunagi türklanna olnud, lõi mind täiesti pahviks. Samas kui seda teades liine omavahel ühendama hakata, siis on kõik omavahel kooskõlas. Anna oli siis samasugune väiksest peale tapjaks treenitud nii öelda sõdur nagu mees, kes oli tapmiste taga. SPOILERI LÕPP 
Lõpufinaal oli väga meelt mööda. Kõik laabus nii, et saaks filmiga täiesti rahul olla. Ei jäänud lahtisi otsi. Samuti oli leidlikult teostatud Anna mälukaotuse põhjus ning sattumine sõjaväeliste mälu uuringute katsejäneseks ja hiljem tema mineviku avaldumine. Ei ole küll raamatut lugenud aga film jättis mulle kustumatu mulje prantsuse kinost pärinevast intelligentsest thrillerist.
Schiffer on töölt tagandatud ning üleüldiselt on tal pikk paturegister ja teab kõike linnaosa allmaailmast. Annaga toimuv on kuidagi seotud nii mõrvadega kui nende uurijatega. Kuidas? Seda saab teada alles filmi finaalis. Pean mainima, et pean prantsuse kinost väga lugu. Nende filmid on teistsugused kui USA toodang, isegi kui need sarnanevad sellele. Kogu filmi olustik on väga efektne. Annab hästi edasi olustiku erinevates paikades. Kas siis südalinnas või Türgi linnaosa pimedates tänavates. Reno mängib seekord halba võmmi aga kui meelde tuletada, siis oli Purpurjõgedes vastupidi. 
Niisamuti on ka tema partneriga. "Purpurjõgedes" oli tema see karm partner. Ülimalt hästi andis mõne stseeni olemust edasi see sama lugu, mis kostub lõputiitrite ajal. Väga hästi valitud. Kui lõputiitrid ette tulid, siis kuulasin loo täiesti lõpuni ja alles siis vajutasin maki kinni. Kaklusstseenid on tunduvalt brutaalsemad prantsuse filmides kui tavaliselt mujal näinud olen. Seda olen märganud ka Purpurjõgede puhul ja veel mõnes teises filmis. Erinevad sisuliinide lahenduskäigud olid kohati täiesti ootamatud. Oli kohti, kus pidi lihtsalt tükk aega läbi mõtlema, et mis nüüd juhtus. See mulle just meeldibki kui film paneb aju tööle.
Ei ole lihtsalt vaatamine vaid pidev kaasmõtlemine. Grange raamatutes on tavaliselt sellised ebatavalised tüübid, kellega on minevikus midagi väga halba juhtunud. Antud juhul oli selleks siis happega kahjustatud Türgi linnaosa väiksem juht, kes kontrollis siis kindlat piirkonda. Hallide Huntide paremäärmuslik organisatsioon oli sisuga hästi haakuv ning neil oli suur osa Anna Heymesi saatuse juures. SPOILERID: See, et Anna oli kunagi türklanna olnud, lõi mind täiesti pahviks. Samas kui seda teades liine omavahel ühendama hakata, siis on kõik omavahel kooskõlas. Anna oli siis samasugune väiksest peale tapjaks treenitud nii öelda sõdur nagu mees, kes oli tapmiste taga. SPOILERI LÕPP 
Lõpufinaal oli väga meelt mööda. Kõik laabus nii, et saaks filmiga täiesti rahul olla. Ei jäänud lahtisi otsi. Samuti oli leidlikult teostatud Anna mälukaotuse põhjus ning sattumine sõjaväeliste mälu uuringute katsejäneseks ja hiljem tema mineviku avaldumine. Ei ole küll raamatut lugenud aga film jättis mulle kustumatu mulje prantsuse kinost pärinevast intelligentsest thrillerist.8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar