Outlander

Mulle meeldivad viikingitega seotud filmid. Ei ole ma neid küll otseselt otsinud, aga siiani olen nii mõnegi viikingite seikluse peale sattunud. Kohe meenub "The 13th Warrior" ja "Pathfinder", mis nüüd küll eriti hea just ei olnud aga suured plusspunktid sellele, et kujutas viikingeid nende täies võimsuses. Nispel kujutas neid suurte, võimsate, karvaste ja verejanuliste meestena ning ei teinud kompromisse isegi keele puhul. Muidu jäi film ise kahjuks lahjaks.

Nüüd siis ulmelise kallakuga Norra külmades laantes aset leidev "Outlander". Viikingite ajastul hädamaandub Norrasse kosmoselaev, mis kannab pardal kahte teiselt planeedilt pärit reisijat. Laev toob aga viikingite põlismetsadesse midagi hirmsamat kui karud. Kainan, kes jäi maandumisel ellu, ühineb viikingitega, et võidelda kõigi elu ohustava hirmuäratava Morweni vastu.

Tean, et sisu on tüüpiline aga see ei heidutanud mind seda vaatamast. Tegemist on väga hea meelelahutusega selle tõsisemas vormis. Kaasa teevad Jim Caviezel, John Hurt, Ron Perlman jne. Kainanit kehastab Caviezel, kes saab rolliga üllatavalt hästi hakkama ja peaks ütlema ka, et usutavalt. Ei teki võltsi ega mängulist tunnet. Imestama pani mind fakt, et filmi ülesehitus on üllatavalt sarnanae McTiernani "The 13th Warrior"-ga.

Ka siin satub mees võõrale maale ja õpib kummalisel viisil keele ära ning ei võeta teda viikingite seas omaks, mis pärast muutub ning viimane lahing leiab aset koobastes. Üpriski sarnane. Selle peale tulin alles pärast filmi lõppu. Muidugi leidub sellises seikluslikus filmis korralikul hulgal tuntuid karaktereid ning peaaegu sama palju klišeesid. Kõik selle aga varjutas filmi äärmiselt hea visuaalne pool, tugevad efektid, Morweni tõeliselt reaalne CGI, avarad vaated loodusele ning viikingite brutaalsuse kujutamine.

Juba algusminutitel sain aru, et tegemist on filmiga, mis mulle kindlasti meeldib. Kuidagi müütiline ning eepiline oli kogu see Kainani tulek ning Morweni päritolu. Leidlikud ideed on need, mis seda filmi kandsid. Vist ei ole varem kuulnud filmist, kus kosmoselaev kukub rauajal alla või ükskõik mis ajal. Mõte on see, mis loeb. Kummalise keeleõppimise all mõtlesin masinat, mis tuleb silma suunata ning suure valu läbielamisel saab inimene kogu selle aja kultuuri, jumalate, uskumuste ja keele tundjaks. Miskipärast viidati traileris ka LOTR-ile, aga põhimõtteliselt sarnasususi ei ole siin mõtet otsida.

Kiruda saab iga asja kallal. Nii tüüpilise sisu kui ka etteaimatava lõpu pärast. Mina sellele teele ei läinud. Nautisin seda, mida pakuti. Viikingid ei olnud just sellised nagu oleks oodanud aga peaaegu. Nojah, viikingid ja inglise keel=) Morweni CGI pakkus silmarõõmu kogu filmiks. Saaki meelitav saba, vastavalt olukorrale eri värvidesse muutuv keha ning imetabaselt ilusad teravad hambad. Parim näide on näiteks Morweni otse kaamerasse suunatud lõust, mis lõõmab punast valgust nii intensiivselt, et tekib tunne justkui ta nägu põlekski ja hambad oleks kui värskelt treitud teibad. Sellised hetked rikastasid filmi veelgi. Muidugi ka Ron Perlman, kes kehastas naaberklanni juhti Gunnarit.

Ilus oli hetk kahe Thori haamriga vehkiva Gunnariga ning taustal põleva majaga. Rothgard John Hurti kehastuses oli kui klanni mõistuse hääl, kes kehastas kõike vastupidist võrreldes Wulfricu isaga. "Outlander" pakkus seda, mida tänapäeval üha vähem pakutakse ehk head viisi, kuidas veeta peaaegu 2 tundi tõsiselt hea meelelahutuse vallas. Oli seiklust ja mis kõige tähtsam koos viikingitega. Oli koletis ja oli surma. Ükskõik, mis ekraanil ka toimub peab film panema mind sellesse tõsiselt suhtuma. Ei ütleks, et nüüd õnnelik lõpp oleks olnud aga kohustuslikult läila ta ikkagi oli. Lõpp hea, kõik hea. Mulle pakkus see head ajaveetmise viisi. Mis siis, et juba tuntud teema, aga alati saab vanu asju värskendada.

7/10