The Escapist on film, mis on teiste suurfilmide seas tahaplaanile jäetud. Poleks selle peale sattunudki, kui ei oleks eelmise kuu Empiret lugenud, kus mainiti, et tegu on Brian Coxi parima näitlejatööga. Mingil määral on see täiesti tõsi. Kas just parim, aga tõesti hea. Kõige enam paelus mind filmi juures see, et muidugi peaosas on Brian Cox aga kõrvalosades on näiteks Joseph Fiennes ja Damian Lewis, kes on peamiselt tuttav Spielbergi sarjast Band of Brothers ja Dreamcatcher. 
Lugu hargneb siis inglise vanglas 5 vangi põgenemisplaanide ümber. Frank Perry on eluaegse karistusega vang, kes püüab rahulikult elada ja mitte ennast siduda valede inimestega ehk siis nö. mees, keda kõik mingil määral respekteerivad. Kui Frank saab aga kirja tütre narkosõltuvusest ning et ta võib järgmine kord juba surra otsustab Frank vanglast jalga lasta. Oma põgenemisplaani kaasab ta 4 meest, kes kõik hakkavad ülikeerukat plaani läbi viima. Kõik pole paraku nii nagu paistab ning lõpu püänt on "mindblowing".
Niisiis, ütleks kohe ära, et kogu film oli ülimalt nauditav. Alates väga sobivalt valitud taustamuusikaga, erinevate ajaliinide näitamisega ning lõpetades kõike pea peale pöörava lõpuga. Vangla on kole koht. Võim on tugevate väärastunud vaadetega ja teisi ahistavate meeste käes ning ringi luusivad T-Bagi laadsed värdjad. Näitlejad on suurepäraselt valitud. Kuuldavasti tehti Frank Perry roll just Coxile. Joseph Fiennesi Lenny Drake oli kindlasti üks värvikamaid tegelasi. Kiilakas, kapuuts peas ja väljanägemiselt macholik ning taob pidevalt poksikotti. Vanglas oli ka kohalik narkotehas. Viv Batista valmistas piletite alusel vangidele mingi laadi narkotsi. Franki sõber Brodie oli samuti alalhoidlik, kes lõbustas ennast erinevate vangide vaheliste mängudega.
Viimane liige jõugust on Lacey, kelle vanglaelu kohe põrguks tehti. Juba võib arvata, mida tehakse värskete vangidega. Eriti kui võimutsevad sellised mehed nagu Tony. Kuidagi meenutas Tony mulle T-Bagi aga vähe. Temas oli rohkem jõhkrust aga ega tema lõpp parem ei olnud. Rizza oli siis nö. boss, kes veetis aega isegi valvuritega ja kelle vend juhtumisi Tony oli. Lewise hullumeelne nägu tagas selle, et Rizza mõjuvana mõjuks. Üldiselt oli kogu vangla hierarhia ja keskond hästi kujutatud.
Kohe alguses võib märgata pisiasja, et film algab meeste põgenemisega ning alles siis hakkab tükkhaaval näitama, kuidas kellegagi kokku saadi ja põgenemiseks vajalikku muretseti. Päris tihti võisid kiiresti vahetuvad kaadrid ajada segi oleviku ning tuleviku. Ühel hetkel paneb Lenny kokku vahendit, millega usta avada ja teisel hakataksegi seda tegema kuigi tegevus leiab aset erinevates aegades. Selline lähenemine aitas panustada sellele, et paljud tegelased leidsid oma lõpu enne kui saadi neid korralikult tutvustada. Samas meeldis mulle, et sai näha plaani detailide välja mõtlemist ja siis kohe nende kasutamist. The Escapist üllatas mind millegagi, mida ma poleks iial pealtnäha vangladraamast arvanud.
Põgenemine on reaalselt olemas aga vaataja saab seda näha hoopis teisel kujul. Alguses seda ei mõista, aga kui ilmub paar teatavat fakti muutus kogu mu arvamus. Tooks jälle põgenemisplaani välja. Läbi torude ja veega täidetud ruumide minek oli nii mõneski kohas klaustrofoobilisuse tunnet tekitav. Jõudmine II Maailmasõja aegsesse metroosse oli kena üllatus. Puutumata metroo, mis on seisnud tühjalt juba teab mis ajast. Paari tegelase lõpp oli kohati üpriski ootamatu. Kuidagi kähku lõppes nende elu. Mõned stseenid oli päris klaustrofoobilise kallakuga. Mehed hüppasid kättesaamise hirmus vette ja nende rabelemist jäädvustati altpoolt vaadatuna ning kõik toimus pilkases pimeduses. Näha oli ainult kõikuvas kaameras rabelevat Franki. Lisaks oli visuaalse poolega nii mõneski stseenis täppi pandud.
Filmt lõppes üllataval viisil. Seda ootaks pigem õudukate puhul. Kõik alguses toimunud tegevus sai lõpus selgituse. Peaks mainima, et soundtrack on ikka tõsiselt hea. Ilusad klaveriviisid, mis saadavad meeleheitel mehi läbi tundmatuse ning alatasa meenuv viis süntesaatoriga. SPOILER Lõpp heledalt valgustatud linnastseeniga puges mulle tahtmatul hinge. Meenub unustamatu stseen trepist üles mineva Frankiga, kes nõrkeb valust ning vajub maha. Sama hetk on sünkroonis pussitamisega SPOILERI LÕPP.
Paar filmi teinud lavastaja saavutas midagi enamat kui tavalise vangladraama. Kindlasti domineeris filmi Cox aga leidlikud kõrvaltegelased, ajaline jaotus ning lõpu twist panid i-le suure ja rasvase punkti.
8/10
Kodulehel on võimalik OST-i kuulata ka: http://www.escapistthemovie.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar