Järgmisena Grangel põhinevatest filmidest võtsin uuesti ette siis Purpurjõed, mida olen nii 3 korda näinud. Pärast filmi nägemist lugesin ka raamatu läbi. Mõistagi on raamat tunduvalt parem. Nii sisukäikude, tegelaste kui ka täiusliku lõpu poolest, mis filmis enam nii täiuslik ei olnud. Raamatu lõpp oli selline, mis annab lugejale tugeva hoobi, sest juhtub see, mida ei ootaks peategelastelt. Muidu on raamatu õhustik suhteliselt hästi filmiversiooni üle kantud. Jällegi teeb peaosa Jean Reno ja tema partneriks on siis seekord Vincent Cassell.
Sisu keerleb siis väikse Guernoni linna ümber, kust oli äsja mägedest laip leitud. Pariisi võmm Pierre Niemans saadetakse isiklikult asja uurima. Tegelikult on tal linnas töö juures suuremat sorti probleemid ja ta saadeti siis natukeseks eemale. Uurija Max Kerkerian tegeleb linnas kahe juhtumiga, mis on omavahel seotud. Alguses rüüstatakse linna surnuaias väikse tüdruku Judith Heraulti hauda ning siis varastatakse koolist tema kohta andmeid. Max satub oma uurimisega samade niidiotsade juurde, kus on ka Niemans. Koos hakatakse uurima, kes tapab Guernonis ülikoolis tegutsevasse organisatsiooni kuuluvaid inimesi ning kuidas on see kõik seotud kellegi Judith Heraultiga.
Raamatu adaptsioonina kukkus film kenasti välja, kuigi ei meeldi absoluutselt, et lõpp niimoodi ära muudeti, aga peab arvestama ka sellega, et ilmselt oldi juba siis kindel 2-se osa suhtes või siis taheti olla lihtsalt võimalustele avatud. Kui kritiseerida, siis algust. Filmi alguses ilmub Niemans Guernoni ning Max tegeleb oma uurimisega, aga see kõik ei ole justkui eriti motiveeritud. Miski oli puudu. Hetkest, mil kaks meest kokku said hakkas film tõeliselt peale. Nii, kuidas areneti edasi uurimisega hakkas ka pinge lakke tõusma. Ka siin on Reno jällegi suurepärase tööga hakkama saanud. Omapärane tüüp see Niemans ikka. Kogu aeg hoidis sigaretti näppude vahel, aga kordagi põlema ei pannud. Casselli osatäitmisi olen üpriski palju varem näinud. Nüüd tuli meelde, et peaks Casselli 2 osalise Mesrine filmid ette võtma. Tundub huvitav.
Nüüd kui teise osaga võrrelda, siis on nad päris erinevad. Kõige rohkem just visuaalse poole pealt. Idee on tegelikult huvitav. Kogu see müsteerium, mis pärast avalikkuse ette tuli, oli võib olla tänu vahepealsete viitadele natuke etteaimatav, aga ainult siis Judith Heraulti kohta käiv saladus. Põhimõte ei olnud mitte sarimõrvari tegutsemine vaid teada andmine ning õigele suunale juhtimine. See, mis ülikooli kinniste uste taga toimus, jäi ikkagi raamatule truuks. Lõpplahenduse, kui sellisega jäin rahule. 
Muidu poleks ju Maailmalõpuingleid tulnudki.Igati korralik adaptsioon. Lõpp oli küll puudulik aga pinge oli kogu aeg sees ning kaadrid lootesendis laipadest oli kohati päris võikad. Nii nagu umbes raamatus kirjeldatud oligi. Pean mainima, et pärast mitmekordset vaatamist on filmi väärtus minu silmis natuke langenud.
7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar