Fakt, et Guy Ritchie on eriliselt andekas lahedate tegelastega krimikomöödiate vallas, on vist enamusele selge. See, et Swept Away tema maine rikkus ei seganud mind kohe üldse RocknRollat vaatama tõttamast. Olen sarnaseid algustiitreid kuskil veel näinud aga ei meenu kus. Igatahes on film ülimalt koomiline, sisaldab erinevaid lahedaid tegelasi ning lisaks on palju meeldejäävaid stseene ning muidugi ei saa mainimata jätta muusikat. Kohe kui koju jõudsin muretsesin endale OST-i ning esimesena läks tööle The Subways - Rock & Roll Queen, mis oli klubiesise peksmise juures ideaalne kaaslane. Üldiselt oli kogu OST filmi juurde hästi valitud.
Sisu ka siis kirja. Londonis on kõige kõvem tegija kinnisvaraärimees Lenny Cole (võrratu Tom Wilkinson), kelle kaudu saavad igasugused planeeringud kõige kiiremini bürokraatiamasinast läbi, sest tal on kõiksugusi tutvusi eri linnamaetnike seas, keda ostetakse kallite autodega ja muude asjadega ära. Ametnikel ei jää muud üle kui kaasa mängida kui nad just vahele ei taha jääda. Siis on ka kohalik jõuk The Wild Bunch, kelle hulka kuuluvad One-Two, Mumbles, Handsome Rob ( või ka Fag-Rob) ning neid on veel.
Nö. äpardunud katse kinnisvara maha müüa toob jõugule kaasa 2 miljonise võla Lennyle ning nüüd on nad nõus tegema mistahes otsi, et raha ära maksta. Linna on saabunud vene ärimees, kes soovib kiiresti hooneid ehitama hakata ning kasutab muidugi jälle Lenny abi. Lisaks on kadunud tuntud rokkstaar Johnny Quid. Edasi areneb selline segadus, kuhu on segatud vene ärimehe sekretär, õnnetoov maal, narkarid ning nuhk, kes on aegade jooksul palju jõugu liikmeid luku taha pannud.
Pean mainima kohe kindlasti alguse ära. Nagu juba LiveForThis oma blogis RocknRolla kohta mainis olid Plaza volüümi nupud ka minu seansil jälle põhjas. Mind see tegelikult segas. Kõvasti oleks võinud tasem olla. Miks see peab üldse olema nii kõvasti, et on oht kõrvakile jäädava kahjustuse tekkimisele. Okei, nii hull asi polnud aga ikkagi. See selleks.
Tõesti, algusmuusika sobis kui rusikas silmaauku. Mark Strongi Archy poolt tutvustav monoloog oli hea nüke. Sai otsekohe kõikide tegelastega tuttavaks ja kui sisu arenema hakkas polnud mingeid küsimusi kellegi olemuse kohta. Paremaks osaks on kindlasti omavaheline dialoog. Ei no ikka 2 minuti tagant naeris saal ennast lihtsalt pooleks. Eriti kui ilmnes Handsome Robi tegelik pale ja mis tegelikult One-Two ja Robi vahel juhtus. Räägitakse, et Body of Liesi meeldejäävam tegelane oli just Mark Strongi oma. Ka siin oli ta üks nende seast. Lenny Cole oli siis kindlameelne nö. old schooli tegelane, kes pidas võitlust siis peale tuleva nö. new schooli meestega. See, kuidas maal rändas kogu aeg käest kätte oli huvitav. Tegelikult maal ei omanud erilist tähtsust aga tähtsus tõusis sellel hoopis Lenny ja sekretär Stella jaoks. Oleks tahtnud ise ka seda maali näha.
Üks meeldejäävamaid stseene oli kohe kindlasti raudteejooks. Vene palgamõrtsukad kõvad kui raud. Tulista või tao. Nemad ei murdu. Imetlevad veel üksteise sõjas saadud haavu ja kui vaja tegutseda siis nemad juba ei lõpeta. The Wild Bunchil oli nendega ikka üksjagu tegemist. Jooks oli teostatud väga efektselt. Rappuv kaamera andis tugeva pinge juurde. Märkasin sarnast kaamerakasutust ka Huntide Impeeriumis. See, et jõuk röövis Stella juhindusel kaks korda samu inimesi, kes olid tegelikult Stella tööandija Juri (vene ärimees) raha transportijad kulimineerus sellega, et One-Two võeti vene kappide poolt kinni ning hakati "piinama", kuhu aga Archy oma meestega peale sattus ja vahtisid tükk aega seda tsirkust, mida need venelased seal toas korraldasid. 
Vahepeal ilmusid ka paberid, mis sisaldasid infot nuhi kohta. Poleks arvanud, et just selline karm mees saab nuhiks. Pigem arvasin, et keegi teine. Seiklusi otsiva Stella saatust just ei näidatud aga võib arvata. Johnny Quid oli samuti üks huvitavamaid tegelasi. Kogu filmi oli ta küll peegli ees ja laksu alla aga kui see mees suud pruukis siis tuli seal omajagu filosoofilisi mõtteteri. One-Two ja Stella omavaheline magamistoastseen oli kiire ja tõhus. Polnudki vaja rohkem näidata. Lõpuga olin rahul ja paistis, et ka minu kaaslased, kes olid alguses küll väga skeptilised minu filmivaliku suhtes ja tahtsid hoopis Sexdrive-t vaatama minna. Üle pika aja üks parimaid krimkasid mõnevõrra vürtsika musta komöödia kastmes.9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar