Otsustasin siis Ridley Scotti humoorika draama üle kaeda. Tegemist on siis filmiga, kus teeb kaasa Russel Crowe ja see oleks siis juba 4-s film sama lavastaja käe all. Varsti tekib temal ka Burtoni -Deppi effekt. Minu pärast lasku käia. Nii kaua kuni häid filme tuleb olen mina rahul. Olgu neid Crowega kas või 20. Olekski viimane aeg American Gangster uuesti vaadata. Põhimõtteliselt on samalaadseid filme käiatud kogu aeg. Üpriski äraleierdatud teema aga Scotti käe all mõjus ikkagi paremini kui kui kellegil teisel. 
Ei ütleks, et AGY nüüd väga tasemel oleks ja ega ei hiilga see ka just eriliste sisukäänakute poolest. Pigem ootasin sellist heatuju filmi ja sain seda 100%-selt. Crowe tegemisi jägiks iga ilmaga. Jutt käib siis isekast ning eraeluta börsimaaklerist Max Skinnerist. Ta on börsimaastiku kõige suurem riskija aga teenib seejuures hiigelsummasid. Mingi aja pärast hakatakse huvi tundma, et kas kõik ikka seaduslik tema tegemiste juures on. 
Samal ajal sureb Maxi onu Henry, kellega ta pole 10 aastat suhelnud. Henry jätab endast maha hiigelmõisa ning viinamarjakasvatuse, kus tehakse kõige kohutavama maitsega veini. Max suundub Prantsusmaale mõisa ning otsustab selle maha müüa koos kõige kaasas olevaga. Viinamarjakasvatuse lubab ta siiski Henry ustavale töölisele jätta. Maxi töö juures läheb olukord aga pingeliseks ning mees otsustab veel mõisa jääda.Crowe Skinnerina oli ikka tõeliselt eriline kuju. Tõsine maakler, kes pildus sappi igale võimalikule sõbrale. Tema reisi Prantsusmaale oli väga koomiline jälgida ning samuti oli "LANCE ARMSTRONG" hea nüke, mis kordus samuti piisavalt, et mitte tüütavaks muutuda. 
Maxi saamatus ning oskamatus maal hakkama saada oli kuidagi ülimalt naiivne. Jah muidugi, iga linnavurle on maale jõudes käpard ning iluleedi. Päris nii see ka nüüd ei ole aga midagi sinna kanti. Scotti idee oli siis näidata ülimalt enesekeskse ning oma mälestused hüljanud mehe muutumist, kui ta kohtub lõpuks elust ununenud inimestega, kes temaga sõbrunevad ning näitavad, mis tegelikult elu suurimad väärtused on - elu elamine ja sõna otseses mõttes. Moraal oli kohe alguses selgemast selgem aga tema muutust oli kogu filmi vältel huvitav jälgida.
Fanny Chenali kehastanud Marion Cotillard oli kuidagi tuttav ning arvan ajusoppidest meenus mulle 2007-nda aasta Etith Piafi elu ekraniseering. Kõige enam vürtsitaski filmi just Skinneri käitumine ja jonnakus, mis lõpuks viis ka eesmärgini. Kohe alguses oli näha ka väikest Freddy Highmore, kes on nüüdseks juba paljudest kohtadest tuttav. Kogu film oli soojades toonides, mis rõhutas hästi viinamarjakasvatuse olulisust ning vanade mälestuste meenutamist. Linnas oli rohkem tumedad toonid, mis rõhutas just seda ametlikkust ning töökust aga kollased rahustavad toonid tõid esile vaimu ergastumist ning puhastumist linna rutiinist ja üksluisest elust. Kohutava maitsega vein ei olnudki tegelikult nii halb kui oled seda tõeliselt proovinud. Mõnusalt kulgev film eneseleidmisest ning mälestuste taasavastamisest.7/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar