Niisiis, sai vaadatud Eastwoodi eelmise aasta viimane lavastajatöö, kus ta oli siis ainult lavastaja, sest tegelikult oli ju Gran Torino tal viimane karjääri rollisaavutus ja ka ühtlasi eelmise aasta viimane film selle mehe poolt. Changeling pakkus alguses huvi üksnes Jolie ja Clinti pärast. Ei olnud ma midagi filmi kohta uurinud ega ei teadnud ka midagi Christine Collinsi lapse saladuslikust kadumisest ja selle tagamaadest. Ei teadnud ka seda, et John Malkovich filmis osaleb. Suur oli mu üllatus teda nähes. 1920-ndate aastate kujutamine oli väga realistlik ning paljudes kohtades oli ikka päris detailideni mindud. Igatahes kogu tolleaegne õhustik on superhästi kujutatud ning just selline lähenemisviis teeb filmi sisseelamise nauditavaks. 
Võib olla kui oleks eelnevalt Collinsi juhtumi kohta natuke materjale uurinud, siis oleksin arvatavasti peas fakte võrdlema hakanud, aga nüüd olen õnnelik, et läksin peaaegu, et puhta lehega vaatama. Leian, et Jolie sai rolliga hiilgavalt hakkama. Kohati olid mõned stseenid tõesti väga emotsionaalselt kaasahaaravad, et endal oleks ka ahastus peale tulnud. Eilses Eesti Päevalehes oli Jolie Christine rolli kohta öeldud, et Lara Croft on ikkagi tema tõeline tase. Ei no üldse ei saa sellega nõustuda. Lara Croft on mingi väike mutrike teiste kvaliteetsemate filmide kõrval. Nojah, suuremat sorti blockbuster ja siis kogu karjääriks märk küljes.
Jolie sai kenasti hakkama. Tõestas, ei tea juba mitmendat korda, et ei ole kõigest näolapp. Filmi muutsid kirevamaks paljud kõrvaltegelased nagu reverend Briegleb (Malkovich), kes oli siis tulihingeline politsei korruptsiooni vastu võitleja ning samuti kapten J.J. Jones, kes oli juba näkku vaadates korruptandi moodi. Stsenaarium on antud ajastu ja sisuliinide juures tõsiselt hea. Sujuvalt ning samas ootamatult viidi erinevad žüseeliinid kokku. Näiteks Northcotti talus juhtunud oli väga ootamatu samm, sest pigem arvasin, et midagi teistsugust on tulemas. Jälle kõrvalosadest rääkides, siis Gordon Northcott hullumeelse psühhopaadina mõjus päris hästi. Nii tema süüdimõistmine kui ka tema lõpp. 
Kohati tekkiski tunne, et ta polegi midagi halba teinud vaid, et tema on ka süsteemi korruptsioonist läbi imbunud hammasrataste vahele jäänud. Tolleaegse nö. politseiosariigi võimu ahnimine oli päris julm. Tehti ükskõik mida, et ainult rahva silmis särada saaks. Christine Collinsi meeleheitlik rännak oma poja leidmiseks jäi pärast saalist lahkumist tükiks ajaks kummitama. Kui kiruda, siis mingil määral pikkust. Mitte, et igav oleks hakanud, aga mõni stseen oleks võinud kas lühem olla või üldse ära jääda. Näiteks oli Northcotti süüdimõistmine pikaks veninud, sest oleksin tahtnud rohkem teada poja saatuse kohta. Samas ei olnud Changeling ka ainult kadunud lastest vaid ka süsteemi rikutusest ning selle tükkhaaval parandamisest.
Otsustasin panna sama hinde, mis Gran Torinol. Filmid on küll erinevad aga sama tugeva käega tehtud. Ega see hinne ei muudagi midagi. Kui ikka pika juttu maha kirjutan, siis on film seda väärt ka. On sellel nüüd hinne või mitte
9/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar