Film oli üdini must-valge ja selle all ei mõtle ma filmi värvi, vaid hoopis kohustuslikke elemente igikurjadest ja üdini headest tegelastest. Kuri oli nii halb kui olla sai ja Katja ning tema ustavad sõbrad olid nii süütud ja siirad kui veel olla said. Mõnes mõttes oli tore jälgida tolle aja arusaama tõelisest horrorist, kus kohutava muusika saatel neab keegi kedagi oma suurte silmadega ja viib kõiki enda teel hukatusse. Keskpaigas hakkasid mulle vastavad stereotüübid juba meeldima. Kui alguses oli näitlemine väga pinnapealne, siis lõpu lähenedes võis teatud kaasaelamise tunne ka sees juba olla.
Muidu ei suutnud kuidagi kaasa tunda tegelasele, kes tagus kepiga plastikust nahkhiirt heitlesid hingesegaduses pildi ees, mis pidevalt muutus. Igatahes peaks mainima, et efektidega oli palju vaeva nähtud. Eriti põnev oli nõia silmade tagasi tekkimine, mis meenutas mulle kohe kolmapäevast Heroeste episoodi, kus Claire isal ka silmas olev auk kinni läks aga see selleks.
Meeldis väga sissejuhatus. Mul on teatav nõrkus, kas siis ajalooliste või muude filmide suhtes, mis algavad monoloogiga, kus hääl jutustab iidsetest aegadest või mis ja kuidas keegi surma sai ning nüüd surmast tagasi tulles kättemaksu vannub. Hiljem tundus küll, et just professori hääl oli jutustaja olnud aga ma võin eksida ka.
Ükskõik kui kriitilise pilguga ma seda selle vanuse pärast vaatasin, siis tuleb ikkagi au anda, et selline tasemel efektidega kuigi äärmiselt etteaimatava sisuga ja tegelaste saatusega filmike tehti. Meeldis üldine mõte ja ka teostus, aga tegelaste kuiv dialoog ning suhteliselt etteaimatav sisu peletas huvi edasise arengu ja kõige muu suhtes.
6/10
2 kommentaari:
Üsna kriitiline post aga vaatan ,et kuus punkti vedas siiski ära ..hehe
Olin kahevahel. Ei tahtnud panna alla 5 aga ei tahtnud ka üle 5 panna. Niisiis leidsin enda jaoks 6 panemisega kompromissi.
Postita kommentaar