Kui juba ühe Winsleti filmi vaatasin ära, siis pidin ka teise vaatama. Käesolev teos põhineb siis Richard Yatesi samanimelisel novellil. Lugedes natuke ühteteist Yatesi kohta panin tähele, et oma eluajal sai mees sama raamatu eest kõvasti tunnustust ning nüüd tehti siis ka Oscareid jahtiv film.
Pärast Titanicut pole Winslet ja DiCaprio koos esinenud aga nüüd on nad taas koos ekraanil ja peaks ütlema, et keemia, mis nii paljusid Titanicus südamepõhjani liigutas, on siiani alles. Mitte küll enam päris samal kujul aga vähemalt on ta olemas. Pikemalt polnud varem sisu uurinud ja kuna filmiplakat on "The Readeriga" üsna sarnane, siis tekkis peas mingi ähmane arusaam draamast, kus mees ja naine saavad elavad kuskil sõjaaegsel maal ning nende elu ohustab sõda. Ei tea, miks mulle selline jama pähe kargas aga sellegipoolest on plakatid sarnased. Mõtlen just neid valgeid versioone, kus keskel on tegelased näha aga see selleks. "Revolutionary Road" polnud üldse see, mida ootasin. 
Sissejuhatus on väga aeglane ning aegamisi avaldatakse härra ja proua Wheeleri salajased unistused ning et nad on väga erilised kui võrrelda teiste kuivade ja rutiinsete endaga rahul olevate äärelinna elanikega. Kuna tegemist on abielupaari probleeme lahkava draamaga, siis jäi kogu teema äärmiselt võõraks. Pole ma ei abielus, ei ela äärelinnas ning ei taha oma elus midagi drastiliselt muuta. Vähemalt hetkel mitte. Kes teab? Kunagi elan ka vaikses äärelinnas võib olla ja unistan põnevamast elust, kus saan oma kauaaegseid unistusi täide viia. Nääh, vaevalt. Kuskile äärelinna ma küll nüüd ei koli.üüd kaldusin teemaga juba isiklikule tasanadile aga ärge kartke, oma blogi enda igapäevaprobleeme lahkavaks kohaks ümber kujundama veel ei hakka. Kogu film oli huvitava montaažiga ning heliribaga, niipalju kui seda seal oli. DiCaprio on ikka omas mullis. Selliseid näoilmeid ja muid emotsioone nägin juba Spelbergi "Catch Me If You Canis". 
Võib olla mulle lihtsalt tundub, et DiCaprio sarnaneb kõikides oma rollides eelmstega. Igatahes, nii mulle paistis. Olles alles Winsleti näinud natsikurjategijat kehastamas, oli tore vaheldus näha teda tavalises rollis ehk antud juhul pereema omas. Wheelerid on juba mõnda aega Conneticuti äärelinnas elanud ja paistavad oma eluga rahul olevad. Tegelikult painab neid mõlemaid soov olla keegi teine ja teha mdagi muud. Mitte, et neile oleks pere kasvatamine vastu aga kunagi kui nad kohtusid, siis valdasid mõlemat suured soovid ja teadmine, et elu ootab veel ees ja võib palju huvitavat ja silmaringi laiendavat korda saada. Kui ükskord perega maha saad, siis enam muule ei mõtle ja aegamisi ähmastuvad unistsused rutiinsesse ellu kuni ükskord nad taas avastad, siis tulevad need hinge vaevama ning elumuutvaid plaane tekitama.
Nagu enne mainisin, siis jäi teema mulle võõraks. Ei suutnud ma endale aduda Wheelerite kurbust ning soove põgeneda neid aheldavaist äärelinna ahelatest, aga samas mõistisn vabalt, kuidas võib selline elu tekitada soovi teha midagi teistsugust. Mis on teistsugune? Äkki naisepetmine või hoopis tüütute naabrite närvivapustuse saanud poja külastamine. Revaolutionary Roadil tehti mõlemat. Ei ütleks, et see oleks elu põnevamaks muutnud aga kindlasti muutis Wheelerite tahtejõu oma soove täitmiseks tugevamaks. Otsustatakse Pariisi kolida ja mis naabrid ütlevad. Nemad vaatavad neid nagu oleksid nad peast soodaks läinud ning nad tuleb kiiremas korras selgusele tagasi peksta. See, et ühed suudavad köidikutest vabaneda aga teised mitte muutus filmi jooksul üha huvitavamaks teemaks. Eriti kui seda toob kogu aeg esile naabrite närvivapustuse saanud poeg John. Muideks, selle rolli eest kandideerib Michael Shannon ka Oscarile. Tema roll oli kindlasti meeldejääv aga mitte Oscari vääriline. Ta esindas kui Wheelerite mõistuse häält. Ta mõistis, et Wheelerid on erinevad ning nad suudavad ja tahavad sellisest elust lahkuda, mida ka John põlgab.
Asjad ei lähe nii nagu plaanitakse ning suurtest uhketest plaanidest jääb alles vereplekk põrandal, mis ootab ära koristamist. Mõlemad küll tahtsid oma liigselt mugavast elust lahkuda aga kui teha mugavus veelgi mugavamaks, siis tekivad kahtlused, kas on vaja üldse lahkuda ja siin ilmnebki loo moraal. Sa võid soovida oma elult mida iganes aga kui elu sind hellitab ja su pere soosib, siis miks teha midagi muud kui elu läheb aina paremaks.
Lõpp hämmastas mind. Ülejäänud film oli mulle võõras aga teema mingil määral huvitav. Muidu ei kirjutakski nii palju vist. Lõpus meeleheitest korda saadetud teod ning ütlemised tõid kaasa kurvad tagajärjed.
Peaks mainima ka, et Wheelerite omavahelisi pingeid tõusmas ja langemas näha oli peaaegu sama huvitav kui jälgida, kuidas hullumeelne maniakk ilusaid tüdrukuid taga ajab. Lõpp aga oli see, mis tekitas tunde, et see film ikkagi mulle meeldib. Üldiselt jättis külmaks aga lõpu pööre ning härra Wheeleri kurbust ja meeleheidet täis jooks äärelinna ühesuguste majade vahel, mida saatis kena muusika ning aeglustatud pilt, määras mulle ära, et hoolimata ebahuvitavast sisust suutis "Revolutionary Road" mind liigutada
8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar