The Borrower Arrietty on
Studio Ghibli eelmise aasta ainuke täispikk animefilm. Ei oska öelda, kas debüütfilmi teinud
Hiromasa Yonebayashilt oodati seetõttu imet ja ülemaailmset tuntust, aga teada on see, et Arrietty on täieõiguslik Ghibli film. Need, kes ootasid Goro Miyazaki
Tales from Earthsea sarnast ebalevat lugu ja varieeruva kvaliteediga animatsiooni peavad pettuma. Arrietty on film täis pimestavat ilu ja lapsepõlve meenutavat soojust, milletaolist suudab luua ainult Ghibli. Arrietty ei jõua küll Miyazaki parimate tööde tasemeni, kuid see ei vähenda filmi väärtust karvavõrdki. Olgugi, et filmis leidub mõni üleliigne koht või siis pealesunnitult mõjuvaid stseene, aga tervikuna on Arrietty õnnestunud teos, mille miinuspooled ei tohiks segada kellegi filmielamust. Karigurashi no Arrietty põhineb kaudselt Mary Nortoni lasteraamatute seerial The Borrowers, mille põhjal on varem tehtud kaks sarja ja filmi ning lisa on veel tulemas. Inglismaal on raamatuseeria senini populaarne, mistõttu on adaptsioonide rohkus täiesti mõistetav. Ghibli ja eriti Miyazaki filmide juures on põhinemine juba olemasoleval materjalil kujunenud juba tavaks. Näiteks võib tuua Ponyo, Howls Moving Castle, Tales from Earthsea ja tänavu linastuv jaapani mangal põhinev Goro Miyazaki teine film
From up on Poppy Hill.
Mary Nortoni romaan on leidnud aga uue tõlgenduse jaapani nägemuse kaudu. Arrietty on noor ja teda ümbritseva maailma ohtudest veel ebateadlik laenaja, kellel pole olnud erinevalt oma perekonnast inimestega halbu kogemusi, mistõtu tunneb ta end inimeste aias seigeldes ja nende maja all elades vabana, aga seda päevani, mil Arrietty suundub isaga oma esimesele laenamisele ja üks inimestest, noor terviserikkega maamajja puhkama tulnud poiss, näeb teda. Nii paneb Arrietty kogu oma perekonna ohtu. Arrietty huvi aga ei rauge ja vaatamata vanemate hoiatustele ja reeglitele kasvab tema sümpaatia just sellesama poisi vastu. Nagu ikka ei püsi kõik ilus kaua tutvus toob omakorda kaasa pettumise inimestes ja reaalse ohu, mis võib lõpetada end niigi üksi ja ainukeste laenajatena tundva perekonna niigi hapra eksistensi. Lugu on klassikaline ja täis ootuspäraseid pöördeid, kuid filmi muudab eriliseks karakterite animatsioon ja väga peene pliiatsijoon, mis tekitab lausa omaette naudingut kui ekraanile ilmub suur plaan Arrietty naiseliku ja plikaliku näoga või siis koleda ja närbunud klassikalise vana majahoidja näoga. Arrietty pole aga ainult Ghibli animaatorite tehnilise võimekuse musternäide. Inimtegelaste ja looduse ühena kujutamise kaudu ilmnevad sisuliselt tähtsad osad, mis ei tööta ainult süžeearengu kasuks, vaid ka mõtte ja sõnumi meeleheaks. Lõppkokkuvõttes ongi Arrietty juures kõige olulisem sõnum, mis on paljude jaoks kindlasti liiga lääge ja suhkrune. Arrietty on klassikaline lugu eneseleidmisest ja elu hindamatusest.
Kui My Neighbour Totoro peitis endas teatavat nukrust ja igatsust, siis Arrietty kordab juba varemtehtut, aga mitte samal kujul. Suur osa loost kulub sissejuhatusele ja tegelaste ekspositsioonile, kuid põhiteema väärtus sellest kahane. Pigem vastupidi. Totoro on Arrietty kõrval ületamatu meistriteos ja seda nii fantaasialt kui ka sisult. Arrietty panustab tuntud elutõdemustele ja igivanadele väärtustele, mida tuleb vahetevahel meelde tuletada. Imeilusa muusika saatel on lausa rõõm näha majatagust aeda kui tõelist paradiisi. Cecile Corberi muusika mõjub vahel küll üleliigsena, sest ei jäta ruumi iseenda mõtete jaoks, aga see on mööduv ja edasine ainult korvab mõningasi möödpanekuid. Arrietty on sisuvaesem kui paljud teised Miyazaki fimid. Võib olla on asi selles, et Miyazaki aitas kirjutada stsenaariumit, aga on vahe kas Myazaki kirjutab ise ja laseb maagial lennata või aitab kirjutada ja annab endast ainult natuke. Arrietty sisuvaesus väljendub siiski ainult võrdlusmomendis teistega. Iseseisva fimina püsib Arrietty kindlalt vee peal. 8/10
The Borrower Arrietty on Studio Ghibli eelmise aasta ainuke täispikk animefilm. Ei oska öelda, kas debüütfilmi teinud Hiromasa Yonebayashilt oodati seetõttu imet ja ülemaailmset tuntust, aga teada on see, et Arrietty on täieõiguslik Ghibli film. Need, kes ootasid Goro Miyazaki Tales from Earthsea sarnast ebalevat lugu ja varieeruva kvaliteediga animatsiooni peavad pettuma. Arrietty on film täis pimestavat ilu ja lapsepõlve meenutavat soojust, milletaolist suudab luua ainult Ghibli. Arrietty ei jõua küll Miyazaki parimate tööde tasemeni, kuid see ei vähenda filmi väärtust karvavõrdki. Olgugi, et filmis leidub mõni üleliigne koht või siis pealesunnitult mõjuvaid stseene, aga tervikuna on Arrietty õnnestunud teos, mille miinuspooled ei tohiks segada kellegi filmielamust. Karigurashi no Arrietty põhineb kaudselt Mary Nortoni lasteraamatute seerial The Borrowers, mille põhjal on varem tehtud kaks sarja ja filmi ning lisa on veel tulemas. Inglismaal on raamatuseeria senini populaarne, mistõttu on adaptsioonide rohkus täiesti mõistetav. Ghibli ja eriti Miyazaki filmide juures on põhinemine juba olemasoleval materjalil kujunenud juba tavaks. Näiteks võib tuua Ponyo, Howls Moving Castle, Tales from Earthsea ja tänavu linastuv jaapani mangal põhinev Goro Miyazaki teine film From up on Poppy Hill.
Mary Nortoni romaan on leidnud aga uue tõlgenduse jaapani nägemuse kaudu. Arrietty on noor ja teda ümbritseva maailma ohtudest veel ebateadlik laenaja, kellel pole olnud erinevalt oma perekonnast inimestega halbu kogemusi, mistõtu tunneb ta end inimeste aias seigeldes ja nende maja all elades vabana, aga seda päevani, mil Arrietty suundub isaga oma esimesele laenamisele ja üks inimestest, noor terviserikkega maamajja puhkama tulnud poiss, näeb teda. Nii paneb Arrietty kogu oma perekonna ohtu. Arrietty huvi aga ei rauge ja vaatamata vanemate hoiatustele ja reeglitele kasvab tema sümpaatia just sellesama poisi vastu. Nagu ikka ei püsi kõik ilus kaua tutvus toob omakorda kaasa pettumise inimestes ja reaalse ohu, mis võib lõpetada end niigi üksi ja ainukeste laenajatena tundva perekonna niigi hapra eksistensi. Lugu on klassikaline ja täis ootuspäraseid pöördeid, kuid filmi muudab eriliseks karakterite animatsioon ja väga peene pliiatsijoon, mis tekitab lausa omaette naudingut kui ekraanile ilmub suur plaan Arrietty naiseliku ja plikaliku näoga või siis koleda ja närbunud klassikalise vana majahoidja näoga. Arrietty pole aga ainult Ghibli animaatorite tehnilise võimekuse musternäide. Inimtegelaste ja looduse ühena kujutamise kaudu ilmnevad sisuliselt tähtsad osad, mis ei tööta ainult süžeearengu kasuks, vaid ka mõtte ja sõnumi meeleheaks. Lõppkokkuvõttes ongi Arrietty juures kõige olulisem sõnum, mis on paljude jaoks kindlasti liiga lääge ja suhkrune. Arrietty on klassikaline lugu eneseleidmisest ja elu hindamatusest.
Kui My Neighbour Totoro peitis endas teatavat nukrust ja igatsust, siis Arrietty kordab juba varemtehtut, aga mitte samal kujul. Suur osa loost kulub sissejuhatusele ja tegelaste ekspositsioonile, kuid põhiteema väärtus sellest kahane. Pigem vastupidi. Totoro on Arrietty kõrval ületamatu meistriteos ja seda nii fantaasialt kui ka sisult. Arrietty panustab tuntud elutõdemustele ja igivanadele väärtustele, mida tuleb vahetevahel meelde tuletada. Imeilusa muusika saatel on lausa rõõm näha majatagust aeda kui tõelist paradiisi. Cecile Corberi muusika mõjub vahel küll üleliigsena, sest ei jäta ruumi iseenda mõtete jaoks, aga see on mööduv ja edasine ainult korvab mõningasi möödpanekuid. Arrietty on sisuvaesem kui paljud teised Miyazaki fimid. Võib olla on asi selles, et Miyazaki aitas kirjutada stsenaariumit, aga on vahe kas Myazaki kirjutab ise ja laseb maagial lennata või aitab kirjutada ja annab endast ainult natuke. Arrietty sisuvaesus väljendub siiski ainult võrdlusmomendis teistega. Iseseisva fimina püsib Arrietty kindlalt vee peal. 8/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar