Seth MacFarlane`i loodud sarjad sarnanevad paljuski loodusõnnetustega. Mõnikord saad pärast katastroofi uuesti alustada ja võtta toimunut naljana või lihtsalt hea huumorina, aga teine kord lendab kõik kallis nii kiiresti vastu taevast, et järele jääb ainult vihkamine ja arusaamatus. Nii iseloomustaksin American Dad`i ja Family Guy`id, aga mitte Shaun of the Deadi ja Hot Fuzzi tandemi Peggi ja Frosti uusimat koostööd
Pauli. Kuigi võrrelda saaks küll. On ju nii American Dadis kui ka Paulis hall suure peaga ehk siis inimeste ootustele vastav tulnukas. Mõlemal tulnukal on lühike eesnimi. Nad on vulgaarsed nii käitumiselt kui ka mõtteviisilt, kuigi vahel tekib mõlemal selgusehetk, kus nad ütlevad midagi põhjapanevat või mõtteid tekitavat. Kas Superbadiga noorte südametesse lennanud Greg Mottola vaatas liiga palju MacFarlene saasta piiril tantsisklevat seriaali ja arvas äkitselt, et oleks hea ja originaalne idee teha film tulnukast, kes on kogu aeg elanud meie seas, mistõttu käitub nii nagu inimesed, aga ainult selle vahega, et ta on noh...tulnukas.? Võimalik. Paul pole muidugi MacFarlanega kuidagi seotud ja kui seoseid otsida, siis ainuke otsitav seos ongi hall ropu suuga, kuid hea südamega tulnukas.
Mind väga külmaks jätnud Superbadiga oma jälje jätnud Mottola jätkas samas stiilis ja tulemuseks oli eelmisest oluliselt huvitavam Adventureland. Nüüd aga kirjutasid Simon Pegg ja Nick Frost absurdse, kuid küllaltki olulisi sõnumeid täis pikitud stsenaariumi, mis ei võta end nii tõsiselt nagu mõne koha pealt võiks arvata, vaid laseb kenasti liugu eepilistel ulmefilmidel nagu Star Wars ja Close Encounters of the Third Kind ning naerutab peamiselt ropendamise ja sellega seotud vägivalla eksponeerimisega. Üllataval kombel käivad tulnukaga seotud naljade vahelt läbi mitmed põletavad probleemid ja pika aja vältel välja kujunenud värdarusaamad. Film ise aga ei anna võimalust neile mõeldagi, vaid liigub kogu aeg hoogsa ja seeläbi huvi üleval hoidva tempoga edasi. Kummalisel kombel lähenevad Pegg ja Frost omaloodud mõttele väga labaselt, isegi sama naiivselt kui pimedusest valgusesse jõudnud poolpime ja ristiga löödud Ruth ja seda kõigis võimalikes tähendustes.
Antud teemaga saaks nii kenasti mängida ilma kõikvõimalike viidete kunagistele suurfilmidele, millesarnaseid pole inimkond võimeline enam tegema. Aga asjale lähenetakse nii, et kohtutakse tulnukaga, kes on täpselt selline nagu kõik inimesed, kui võimed välja arvata. Teema arenedes ei saa me midagi teada tema minevikust ega kultuurist. Seda on võib olla palju nõutud, aga Frost ja Pegg ei ole ju tavalised tegijad. Nemad on Edgar "Shaun of the Dead";"Hot Fuzz";"Scott Pilgrim versus the World" Wrighti lemmiklapsed ja uusi tuuli toonud näitlejad, stsenaristid (Simon Pegg) ja koomikud. Pauli puhul särab mõlema näitlejatöö ja ekraanikeemia, kuid paraku jääb mulje nagu oleks tegu "Shaun of the Deadi" ja "Hot Fuzzi" kolmanda taandarenenud vennaga. Võib olla on asi Mottolas, kes ei ole Edgar Wright ja hea tahte korral oleks Wright teinud Paulist eepilise suvefilmi, millest oleks räägitud ka 5 aasta pärast, aga Paul ununeb juba ühe päeva möödudes.
Kuna Briti ja USA komöödial on vahe, siis Pauli puhul on tegemist inglise näitlejatega (põhipaar) USA stiilis komöödiaga, mis naerutab küll palju, aga ka naljadel on vaja tagamõtet ja põhjust. Puhtalt nali nalja ja roppus roppuse pärast komöödia on vananenud valem, kuhu Paul lisab natuke vürtsi nimitegelase tulnukaks olemisega ja ulmelise elemendi kasutamisega, mis tagab, et efektid oleksid korralikud ja põnevad, aga nagu öeldakse -
style over substance. Kuna olulisemad teemad visati pärast mainimist kohe kõrvale, siis teen sama ja jätkan Pauli vaatamisväärseks muutvate osistega, milleks on muidugi tulnukas Paul ise ja Peggi ja Frosti võrratu ekraanikeemia, mis pole seekord teab mis mõjukas nagu Hot Fuzzis ja Shaun of the Deadis, kuid siiski mainimisväärt kui filmi üks olulisemaid osi, sest ausalt öeldes ei hiilga Mottola režii ja filmi üldine teostus eri kategooriates küll millegi erilise poolest. Hiilgav on aga see, kuidas anti Paulile usutav ja omapärane välimus ja loodi üllatavalt vingelt kujutatud kosmoselaevad. Vaatajaid naerutab Paul just tänu hallipäisele tulnukale, kellele suhu pandud tekst laseb täpselt märki nii kommentaarides inimsoo kohta kui ka Greame ja Clive arusaamade pihta, mis lõhutakse kildudeks tänu Pauli sarkasmi täis suhtumisele ja maailma sündi näitavale võimele. Kuna piir peerunaljade ja tõelise komöödia vahel on niigi õhuke siis visati sisse hulganisti säravate pärlitena mõjunud momente, kus Paul selgitab, et just tänu temale tunneb maailm tulnukaid just sellisena nagu praegu - kõikvõimalikud sarjad, filmid ja üleüldine imago sündis just tema sulest.
Kuna tema on tulnukas, siis eeldatakse ikka, et teab ta kõike kogu universumist ja selle piiridest või piiramatusest?!? Ulmefilmidele viidatakse küll Star Warsi särke kandes ja sealt tuntud viise lastes, kuid kõige ehedam viide on siiski see, kuidas Paul annab Spielbergile nõu E.T loomise juures. Tundub vinge? Ongi vinge! Oleks ka film tervikuna olnud nii vinge, aga ei. Kord tekkis tunne road moviest, kord aga justkui millegi või kellegi kriitika ja teine kord hoopis peldikuhuumori ja homonaljadega liialdav (ehk pidev kordamine) komöödia, mis ei tunne omaenda võimekuse piire. Nii sündiski mõne silmapaistva hetkega mööda külge kaugele maha libisev suvekomöödia, mis oleks võinud olla midagi väga palju enamat. 6/10
Seth MacFarlane`i loodud sarjad sarnanevad paljuski loodusõnnetustega. Mõnikord saad pärast katastroofi uuesti alustada ja võtta toimunut naljana või lihtsalt hea huumorina, aga teine kord lendab kõik kallis nii kiiresti vastu taevast, et järele jääb ainult vihkamine ja arusaamatus. Nii iseloomustaksin American Dad`i ja Family Guy`id, aga mitte Shaun of the Deadi ja Hot Fuzzi tandemi Peggi ja Frosti uusimat koostööd Pauli. Kuigi võrrelda saaks küll. On ju nii American Dadis kui ka Paulis hall suure peaga ehk siis inimeste ootustele vastav tulnukas. Mõlemal tulnukal on lühike eesnimi. Nad on vulgaarsed nii käitumiselt kui ka mõtteviisilt, kuigi vahel tekib mõlemal selgusehetk, kus nad ütlevad midagi põhjapanevat või mõtteid tekitavat. Kas Superbadiga noorte südametesse lennanud Greg Mottola vaatas liiga palju MacFarlene saasta piiril tantsisklevat seriaali ja arvas äkitselt, et oleks hea ja originaalne idee teha film tulnukast, kes on kogu aeg elanud meie seas, mistõttu käitub nii nagu inimesed, aga ainult selle vahega, et ta on noh...tulnukas.? Võimalik. Paul pole muidugi MacFarlanega kuidagi seotud ja kui seoseid otsida, siis ainuke otsitav seos ongi hall ropu suuga, kuid hea südamega tulnukas.
Mind väga külmaks jätnud Superbadiga oma jälje jätnud Mottola jätkas samas stiilis ja tulemuseks oli eelmisest oluliselt huvitavam Adventureland. Nüüd aga kirjutasid Simon Pegg ja Nick Frost absurdse, kuid küllaltki olulisi sõnumeid täis pikitud stsenaariumi, mis ei võta end nii tõsiselt nagu mõne koha pealt võiks arvata, vaid laseb kenasti liugu eepilistel ulmefilmidel nagu Star Wars ja Close Encounters of the Third Kind ning naerutab peamiselt ropendamise ja sellega seotud vägivalla eksponeerimisega. Üllataval kombel käivad tulnukaga seotud naljade vahelt läbi mitmed põletavad probleemid ja pika aja vältel välja kujunenud värdarusaamad. Film ise aga ei anna võimalust neile mõeldagi, vaid liigub kogu aeg hoogsa ja seeläbi huvi üleval hoidva tempoga edasi. Kummalisel kombel lähenevad Pegg ja Frost omaloodud mõttele väga labaselt, isegi sama naiivselt kui pimedusest valgusesse jõudnud poolpime ja ristiga löödud Ruth ja seda kõigis võimalikes tähendustes. 
Antud teemaga saaks nii kenasti mängida ilma kõikvõimalike viidete kunagistele suurfilmidele, millesarnaseid pole inimkond võimeline enam tegema. Aga asjale lähenetakse nii, et kohtutakse tulnukaga, kes on täpselt selline nagu kõik inimesed, kui võimed välja arvata. Teema arenedes ei saa me midagi teada tema minevikust ega kultuurist. Seda on võib olla palju nõutud, aga Frost ja Pegg ei ole ju tavalised tegijad. Nemad on Edgar "Shaun of the Dead";"Hot Fuzz";"Scott Pilgrim versus the World" Wrighti lemmiklapsed ja uusi tuuli toonud näitlejad, stsenaristid (Simon Pegg) ja koomikud. Pauli puhul särab mõlema näitlejatöö ja ekraanikeemia, kuid paraku jääb mulje nagu oleks tegu "Shaun of the Deadi" ja "Hot Fuzzi" kolmanda taandarenenud vennaga. Võib olla on asi Mottolas, kes ei ole Edgar Wright ja hea tahte korral oleks Wright teinud Paulist eepilise suvefilmi, millest oleks räägitud ka 5 aasta pärast, aga Paul ununeb juba ühe päeva möödudes.
Kuna Briti ja USA komöödial on vahe, siis Pauli puhul on tegemist inglise näitlejatega (põhipaar) USA stiilis komöödiaga, mis naerutab küll palju, aga ka naljadel on vaja tagamõtet ja põhjust. Puhtalt nali nalja ja roppus roppuse pärast komöödia on vananenud valem, kuhu Paul lisab natuke vürtsi nimitegelase tulnukaks olemisega ja ulmelise elemendi kasutamisega, mis tagab, et efektid oleksid korralikud ja põnevad, aga nagu öeldakse - style over substance. Kuna olulisemad teemad visati pärast mainimist kohe kõrvale, siis teen sama ja jätkan Pauli vaatamisväärseks muutvate osistega, milleks on muidugi tulnukas Paul ise ja Peggi ja Frosti võrratu ekraanikeemia, mis pole seekord teab mis mõjukas nagu Hot Fuzzis ja Shaun of the Deadis, kuid siiski mainimisväärt kui filmi üks olulisemaid osi, sest ausalt öeldes ei hiilga Mottola režii ja filmi üldine teostus eri kategooriates küll millegi erilise poolest. Hiilgav on aga see, kuidas anti Paulile usutav ja omapärane välimus ja loodi üllatavalt vingelt kujutatud kosmoselaevad. Vaatajaid naerutab Paul just tänu hallipäisele tulnukale, kellele suhu pandud tekst laseb täpselt märki nii kommentaarides inimsoo kohta kui ka Greame ja Clive arusaamade pihta, mis lõhutakse kildudeks tänu Pauli sarkasmi täis suhtumisele ja maailma sündi näitavale võimele. Kuna piir peerunaljade ja tõelise komöödia vahel on niigi õhuke siis visati sisse hulganisti säravate pärlitena mõjunud momente, kus Paul selgitab, et just tänu temale tunneb maailm tulnukaid just sellisena nagu praegu - kõikvõimalikud sarjad, filmid ja üleüldine imago sündis just tema sulest.
Kuna tema on tulnukas, siis eeldatakse ikka, et teab ta kõike kogu universumist ja selle piiridest või piiramatusest?!? Ulmefilmidele viidatakse küll Star Warsi särke kandes ja sealt tuntud viise lastes, kuid kõige ehedam viide on siiski see, kuidas Paul annab Spielbergile nõu E.T loomise juures. Tundub vinge? Ongi vinge! Oleks ka film tervikuna olnud nii vinge, aga ei. Kord tekkis tunne road moviest, kord aga justkui millegi või kellegi kriitika ja teine kord hoopis peldikuhuumori ja homonaljadega liialdav (ehk pidev kordamine) komöödia, mis ei tunne omaenda võimekuse piire. Nii sündiski mõne silmapaistva hetkega mööda külge kaugele maha libisev suvekomöödia, mis oleks võinud olla midagi väga palju enamat. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar