Miks valis kõikide teiste "külastajate" ehk hullumeelsuse ja geniaalsuse piiri avastajate või politseiuurijate seast Dr. Lecter just Clarice`i? Mis muudab tema eriliseks? Me teame, et ta on eriline. Muidu poleks ta peategelane, aga mis muudab ta filmi kontekstis eriliseks Hannibali jaoks, mistõttu valis ta endale mõtteliseks vastaseks, rivaaliks ehk isegi armukeseks? Clarice`i tutvustatakse kui jõulist isiksust, kes ei kohku ühegi takistuse ees. Takistusteks võivad olla nii sisemised hingepiinad kui ka välised piinarikkad mõjud, kuid ta on alati valmis neist üle saama. Hannibal tunnetab seda – ta näeb ta riietusstiili; ta näeb emotsioone kui läheneb Clarice`ile valusal psühholoogilisel teel; ta näeb, et ta võtab löögid vastu ja ta näeb, et ta on valmis kohe samaga vastama. Esimene vestlus Clarice ja Hannibali vahel paneb paika veel arenevat suhet läbiva pinge – mida kumbki tahab ja kas nad saavad selle, mida ihaldavad?
Hannibal peab ennast ülevaks inimeseks. Ta peab end kellegiks, kellele kõik vaatavad alt üles ja kui mitte, siis muudab nende elu ainuüksi paariminutilise vestluse jooksul põrguks, mille lõppedes valdab psühholoogilise rünnaku ohvrit hirm ja terror Hannibali ees. Kuid Clarice`i tulekuga ei lähe kõik Hannibali taktikepi mööda ja see üllatab teda. Teda üllatab, et vaatamata osavale naha alla pugemisele on keegi suuteline sellest üle saama ja valmis kohe samaga vastama. Hannibal lüüakse jalust, sest ta ei olnud valmis, ta ei oodanud, e
t keegi, kes tuleb nii sügavale põrgusse ja olles kuulnud hirmulugusid Hannibalist, on ikka suuteline vastu hakkama ja samaga vastama. Sellepärast Hannibal tema välja valiski. Sellepärast muutiski ta Clarice`i eriliseks ja ei lasknud mitte kedagi peale tema endale ligi.
Ta ei võtnud Clarice`i kui mõnda oma uuritavat patsienti, vaid kui inimest, naist, keda saaks igal sammul analüüsida, kellest on midagi õppida. Seepärast nautiski Hannibal nendevahelisi vestlusi ja pinget, mis tekkis siis kui Clarice vajas infot ja vastutasuks pidi rääkima valusaid seiku oma elust. Hannibali tutvustamiseks pole vaja liigseid sõnu. Hannibal ei räägi endast midagi. Seda teevad tema asemel nii Clarice`i ülemus Crawford, Hannibali kinnipidamisasutuse juht Chilton kui ka kõik teised vähegi asjaga seotud. Talle luuakse imago, millest juhinduvalt arvab Clarice, et teab temast kõike, mida teadma peaks. Temast räägitakse kui haruldasest loomast, kes saadi lõpuks kätte. Seda metsikut looma kardavad kõik isegi siis kui ta on puuris, aga seal on ta ka kõige väärtuslikum, et näidata inimestele, milliseid koletisi on maailmas olemas. Hannibal teab, et kõik saabuvad tema juurde mingisuguse eelarvamusega, kuvandiga ja ta kasutab seda ära, lüües nad jalust ja sundides nad põgenema. Isegi vanglas olles mõjub ta inimestele laastavalt.
Dr. Lecterit näeme esmakordselt siis kui Clarice läheb temaga kohtuma, olles samal ajal juba teiste hirmjuttudest täiesti teadlik. Lecter seisab kongis teda juba oodates. Clarice`i vaatenurgast näeme, kuidas Hannibal kaadrisse siseneb – vaatajale, otse silma vaadates. Esmapilgul jääb mulje, et tegu on väga intelligentse psühholoogiga, kes on piisavalt nihestunud, et teada, mida on teinud ja miks ta on suletud kongi, kuhu ei paista mitte kunagi päikesevalgus, aga miski tema riietuses, hoiakus, kõnemaneeris ütleb kohe ära, et tegu on inimesega, kes ei kahetse oma tegusid, sest ta on kes ta on ja Hannibal teab täpselt, kes ta on, kuid ühiskond ei saa teda sellisena vastu võtta. Tema silutud juuksed, sirge kehahoiak ja puuriv pilk jätavad temast mulje kui teiste jätiste sekka visatud piinatud geeniusest. Tema suhtumise ja osava manipulatsiooni mõjud tulevad välja hiljem kui oled järele mõelnud, et mis siiski juhtus nii üürikese vestluse ajal.
Esimese asjana tervitab Hannibal Clarice`i viisakalt. Ta ei tutvusta ennast. Pole vaja. Clarice tutvustab ennast, kuigi see poleks samuti vajalik. Ja siis küsib Hannibal Clarice`i ametitõendit nagu oleks ta positsioonis, kus tal oleks sellest kasu või kus tal oleks õigus seda küsida, aga ta teeb seda siiski ja tulemus on kohe käes. Ta sai pugeda koheselt Clarice`i naha alla sundides ta talle lähemale tulema ja talle otsa vaatama. Maailma kõige tagaotsitum ja ohtlikum mees vaatab tõtt akadeemiast saabunud rohelise uurijaga. Öeldakse, et silmad on inimhinge peegel. Lecter vaatab talle korraks otsa ja loob endale koheselt psühhoanalüütilise pildi hakkajast akadeemia õpilasest, kes üritab meeste maailmas hakkama saada, kuid keda piinavad minevikuseigad, millest pole ta rääkinud mitte kellegagi. Hannibal käitub ülevalt ja kõiketeadvalt, kuid ta saab vestluse käigus korduvalt vastu näppe. Tema üllatuseks pole Clarice mitte just kõige tavalisem uurija või siis patsient. Esimese raundi ta võidab, kuid teine vestlus pole enam pingeline võitlus, vaid hoopis mõtetevahetus, üksteise analüüsimine eri nurkade alt.
Filmi peategelasena on Clarice vahest kõige selgem karakter ja seda just selle info põhjal, mis selgub Hannibaliga vesteldes – elab taas läbi endiselt haavavad mälestused, mille läbi õpime tegelast paremini tundma. Clarice on elus palju kannatanud naine, kes on seetõttu tugev ja paksu nahaga. Nagu meelega vastuvoolu edasi rühkides on ta jõudnud meestekesksesse maailma – FBI. Seal on ta pidanud end tõestama kogu aeg ja pingutused kannavad vilja kui tema ülemus Crawford määrab ta Hannibali küsitlema, Kas ta määrati küsitlust läbi viima, kuna ta on naine või et temas on midagi, mida teistel pole? Alguses on see veel ähmane, kuid hiljem selgub, et ta valiti nii sellepärast, et on naine, aga ka seepärast, et ta on eriline ja seda erilisust õhkub nii tema riietusest, hoiakust, suhtumisest ja käitumisest. Ja jällegi kujundavad Clarice`i karakterit tema ümber olevad inimesed ja teda ümbritsev aura.
Clarice`i esitletakse meile jõulisena trenni tehes, kuid see sama jõud ei kao hetkekski, vaid see on temaga siis kui uurib Billi mõrvade tagamaid või kui räägib Hannibaliga, kes teab täpselt, mille poole Clarice püüdleb. Kas või Clarice`i riietus, aktsent ja viis kuidas käitub teiste keskel - kõik annavad mõista end pidevalt enesekindluse poole suruvast naisest, kes ei lase endale peale astuda. Filmi alguses siseneb Clarice`i lifti. Clarice on lühikest kasvu ja nii ta siis seisab pikkade meeste keskel täielikku vastandina. Hiljem hiilib talle ligi Dr. Chilton, kes justkui teaks väga hästi, kes on tema juhitavasse vanglasse sattunud. Kõik tegelased, kellega Clarice lävib, iseloomustavad teda kui teiste eelarvamuste ja hoiakute küüsis olevat naist, kes püüab jääda enesekindlaks ja püsivalt vastupidavaks. Lubades endale ligi ainult väheseid, on lausa hämmastav, et tema saladusi ja hingepuistamisi satub kuulama üksnes Hannibal the Cannibal.
Justkui oleks ka Clarice ise kõrgemal kui kõik teised või vähemalt nii ta arvab. Lõpuks leidis temagi väärilise kaaslase, kellega vestlemine pole täis viiteid ega märkusi, vaid hoopis üksteisemõistmist ja isegi usaldust. Usaldust Clarice vajabki. Oma usaldust ei jaga ta mitte kellegagi. Iga tema ilmekast näost väljenduv emotsioon annab mõista, mida ta arvab ja keda mõistab või usaldab. Hannibal on esimene, kes ütleb talle tõe otse näkku, kuid see ei jää vastamata ning Clarice vastab sama äkiliselt. Clarice`i pingetluvus on see, mis äratab Hannibalis huvi. Clarice on muutuste küüsis ja need muutused toob esile Hannibal, kes kisub ta lõhki nagu mõne oma varasema patsiendi, aga mitte füüsilisest vaid puhtpsühholoogiliselt. 10/10
Hannibal peab ennast ülevaks inimeseks. Ta peab end kellegiks, kellele kõik vaatavad alt üles ja kui mitte, siis muudab nende elu ainuüksi paariminutilise vestluse jooksul põrguks, mille lõppedes valdab psühholoogilise rünnaku ohvrit hirm ja terror Hannibali ees. Kuid Clarice`i tulekuga ei lähe kõik Hannibali taktikepi mööda ja see üllatab teda. Teda üllatab, et vaatamata osavale naha alla pugemisele on keegi suuteline sellest üle saama ja valmis kohe samaga vastama. Hannibal lüüakse jalust, sest ta ei olnud valmis, ta ei oodanud, et keegi, kes tuleb nii sügavale põrgusse ja olles kuulnud hirmulugusid Hannibalist, on ikka suuteline vastu hakkama ja samaga vastama. Sellepärast Hannibal tema välja valiski. Sellepärast muutiski ta Clarice`i eriliseks ja ei lasknud mitte kedagi peale tema endale ligi.
Ta ei võtnud Clarice`i kui mõnda oma uuritavat patsienti, vaid kui inimest, naist, keda saaks igal sammul analüüsida, kellest on midagi õppida. Seepärast nautiski Hannibal nendevahelisi vestlusi ja pinget, mis tekkis siis kui Clarice vajas infot ja vastutasuks pidi rääkima valusaid seiku oma elust. Hannibali tutvustamiseks pole vaja liigseid sõnu. Hannibal ei räägi endast midagi. Seda teevad tema asemel nii Clarice`i ülemus Crawford, Hannibali kinnipidamisasutuse juht Chilton kui ka kõik teised vähegi asjaga seotud. Talle luuakse imago, millest juhinduvalt arvab Clarice, et teab temast kõike, mida teadma peaks. Temast räägitakse kui haruldasest loomast, kes saadi lõpuks kätte. Seda metsikut looma kardavad kõik isegi siis kui ta on puuris, aga seal on ta ka kõige väärtuslikum, et näidata inimestele, milliseid koletisi on maailmas olemas. Hannibal teab, et kõik saabuvad tema juurde mingisuguse eelarvamusega, kuvandiga ja ta kasutab seda ära, lüües nad jalust ja sundides nad põgenema. Isegi vanglas olles mõjub ta inimestele laastavalt.
Dr. Lecterit näeme esmakordselt siis kui Clarice läheb temaga kohtuma, olles samal ajal juba teiste hirmjuttudest täiesti teadlik. Lecter seisab kongis teda juba oodates. Clarice`i vaatenurgast näeme, kuidas Hannibal kaadrisse siseneb – vaatajale, otse silma vaadates. Esmapilgul jääb mulje, et tegu on väga intelligentse psühholoogiga, kes on piisavalt nihestunud, et teada, mida on teinud ja miks ta on suletud kongi, kuhu ei paista mitte kunagi päikesevalgus, aga miski tema riietuses, hoiakus, kõnemaneeris ütleb kohe ära, et tegu on inimesega, kes ei kahetse oma tegusid, sest ta on kes ta on ja Hannibal teab täpselt, kes ta on, kuid ühiskond ei saa teda sellisena vastu võtta. Tema silutud juuksed, sirge kehahoiak ja puuriv pilk jätavad temast mulje kui teiste jätiste sekka visatud piinatud geeniusest. Tema suhtumise ja osava manipulatsiooni mõjud tulevad välja hiljem kui oled järele mõelnud, et mis siiski juhtus nii üürikese vestluse ajal.
Esimese asjana tervitab Hannibal Clarice`i viisakalt. Ta ei tutvusta ennast. Pole vaja. Clarice tutvustab ennast, kuigi see poleks samuti vajalik. Ja siis küsib Hannibal Clarice`i ametitõendit nagu oleks ta positsioonis, kus tal oleks sellest kasu või kus tal oleks õigus seda küsida, aga ta teeb seda siiski ja tulemus on kohe käes. Ta sai pugeda koheselt Clarice`i naha alla sundides ta talle lähemale tulema ja talle otsa vaatama. Maailma kõige tagaotsitum ja ohtlikum mees vaatab tõtt akadeemiast saabunud rohelise uurijaga. Öeldakse, et silmad on inimhinge peegel. Lecter vaatab talle korraks otsa ja loob endale koheselt psühhoanalüütilise pildi hakkajast akadeemia õpilasest, kes üritab meeste maailmas hakkama saada, kuid keda piinavad minevikuseigad, millest pole ta rääkinud mitte kellegagi. Hannibal käitub ülevalt ja kõiketeadvalt, kuid ta saab vestluse käigus korduvalt vastu näppe. Tema üllatuseks pole Clarice mitte just kõige tavalisem uurija või siis patsient. Esimese raundi ta võidab, kuid teine vestlus pole enam pingeline võitlus, vaid hoopis mõtetevahetus, üksteise analüüsimine eri nurkade alt.
Filmi peategelasena on Clarice vahest kõige selgem karakter ja seda just selle info põhjal, mis selgub Hannibaliga vesteldes – elab taas läbi endiselt haavavad mälestused, mille läbi õpime tegelast paremini tundma. Clarice on elus palju kannatanud naine, kes on seetõttu tugev ja paksu nahaga. Nagu meelega vastuvoolu edasi rühkides on ta jõudnud meestekesksesse maailma – FBI. Seal on ta pidanud end tõestama kogu aeg ja pingutused kannavad vilja kui tema ülemus Crawford määrab ta Hannibali küsitlema, Kas ta määrati küsitlust läbi viima, kuna ta on naine või et temas on midagi, mida teistel pole? Alguses on see veel ähmane, kuid hiljem selgub, et ta valiti nii sellepärast, et on naine, aga ka seepärast, et ta on eriline ja seda erilisust õhkub nii tema riietusest, hoiakust, suhtumisest ja käitumisest. Ja jällegi kujundavad Clarice`i karakterit tema ümber olevad inimesed ja teda ümbritsev aura.
Clarice`i esitletakse meile jõulisena trenni tehes, kuid see sama jõud ei kao hetkekski, vaid see on temaga siis kui uurib Billi mõrvade tagamaid või kui räägib Hannibaliga, kes teab täpselt, mille poole Clarice püüdleb. Kas või Clarice`i riietus, aktsent ja viis kuidas käitub teiste keskel - kõik annavad mõista end pidevalt enesekindluse poole suruvast naisest, kes ei lase endale peale astuda. Filmi alguses siseneb Clarice`i lifti. Clarice on lühikest kasvu ja nii ta siis seisab pikkade meeste keskel täielikku vastandina. Hiljem hiilib talle ligi Dr. Chilton, kes justkui teaks väga hästi, kes on tema juhitavasse vanglasse sattunud. Kõik tegelased, kellega Clarice lävib, iseloomustavad teda kui teiste eelarvamuste ja hoiakute küüsis olevat naist, kes püüab jääda enesekindlaks ja püsivalt vastupidavaks. Lubades endale ligi ainult väheseid, on lausa hämmastav, et tema saladusi ja hingepuistamisi satub kuulama üksnes Hannibal the Cannibal.
Justkui oleks ka Clarice ise kõrgemal kui kõik teised või vähemalt nii ta arvab. Lõpuks leidis temagi väärilise kaaslase, kellega vestlemine pole täis viiteid ega märkusi, vaid hoopis üksteisemõistmist ja isegi usaldust. Usaldust Clarice vajabki. Oma usaldust ei jaga ta mitte kellegagi. Iga tema ilmekast näost väljenduv emotsioon annab mõista, mida ta arvab ja keda mõistab või usaldab. Hannibal on esimene, kes ütleb talle tõe otse näkku, kuid see ei jää vastamata ning Clarice vastab sama äkiliselt. Clarice`i pingetluvus on see, mis äratab Hannibalis huvi. Clarice on muutuste küüsis ja need muutused toob esile Hannibal, kes kisub ta lõhki nagu mõne oma varasema patsiendi, aga mitte füüsilisest vaid puhtpsühholoogiliselt. 10/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar