West is West

West is West on traditsioonilisi ja üldinimlike väärtusi lahkav peredraama, mille keskmes võib perekond küll olla, mis aga ei tähenda, et film räägib just neist. Teemad on palju laiemad ja levinumad, mistõttu läheb taolise lähenemisega film peale igat sorti publikule, tagades filmi kuulsuse ja parimaks omalaadseks tituleerimise. Seda muidugi igati õigustatult, sest tehes filmi, mille sõnum on niivõrd humanitaarne ja inimlik, et ka kõige külmema hingega vaatajad hakkavad nutma, näeme, kuidas ja milliste vahenditega mõjutab film vaatajat pöörama pilku põletavale diskrimineerimise ja identiteedi probleemile, mille tõttu paljud ei hinda end kultuurilise tausta järgi sellistena nagu peaksid, vaid püüavad olla keegi teine, keegi lihtsam, keegi massi paremini sulanduv.

Meile tutvustatakse multikultuurset perekonda – isa pakistanlane, ema inglane ja poeg mõlema segu. Kohe pannakse paika kõigile tuttav probleem – poissi kiusatakse koolis selle pärast, et tema on erinev. Vanemad seda ei mõista või ei taha mõista ja nii vihkab poeg koolis käimist iga päevaga üha enam. Miks? Sest ta häbeneb seda, kes ta on, keda ta esindab. Ta ei tea teistmoodi. Poiss ei tunne ennast, oma päritolu ega kultuuri. Ta ei oska ennast hinnata, mistõttu on ta samasuguses segaduses nagu need, kes neist erinevaid kiusavad, sest ega nemadki tea, keda nad sõimusõnadega loobivad. Ühiskond või siis see, mida poiss ühiskonnana mõistab soosib ühtset massi, kus keegi ei paista teiste seast välja, kus kellegi võimed ei ole normaalsest suuremad ja kus kõik on käitumiselt ja mõttemaailmalt sarnased. See pole aga võimalik kultuurilise tausta tõttu. Inglismaal on kogu aeg olnud olulised perekonda süvenenud traditsioonid ja kõik see, mis teeb inglasest inglase. Sama kehtib ka igal pool mujal, isegi Pakistanis, kus ei võeta võõraid hästi vastu ja võõraks võivad muutuda ka need, kes on küll Pakistanis elanud, aga sealt hiljem lahkunud.70ndate lõpp, endise kolooniamaa rahvad, välismaalased neid tagakiusava vähemusega ühiskonnas, juurte otsimine ja nende taasavastamine ja järgmisele põlvkonnale pärandamine. Kõik need teemad, aja kontekstid ja suhtumised ning palju inimlikumad lähenemised nagu enesehinnang ja oma päritolu hindamine kujunevad olulisteks osadeks, mis viivad tegelasi edasi mitte küll otseses mõttes, küll aga palju kaudsemas ja ühiskondlikumas mõistes. Pakistani päritolu pereisa üritab pojale selgeks teha kuivõrd oluline on see, kust sa tuled ja kuivõrd tähtis on endale teadvustada oma kultuuri ja traditsiooni, sest see ongi see, mis eristab rahvaid üksteisest. Globaliseerumine ei tööta küll sellise mõtteviisi kasuks ja paneb noori mõtlema palju laiemalt kui ainult oma rahva ja kultuuri suhtes. Jäägem Eestlasteks, aga saagem eurooplasteks – pidevalt kirjanditeemade ja muude lühiesseede puhul näiteks toodud teema iseloomustab filmi ühte dilemmat paljudest vast kõige paremini.

Perepoeg Sajid ei mõista isa suhtumist. Kuidas ta saakski? Ta on üles kasvanud ja elanud suurema osa oma elust tänapäevastest ja üldlevinud traditsioonidest läbi imbunud modernses ühiskonnas, mis ammutab oma kultuurilist tausta kõikjalt, kus saab ja muudab vastu võetud elemendid enda omaks ja annab need siis edasi kasvavale põlvkonnale. Sajid on ideaalne näide tavalise ja eripäratu inimtüübi poole suunduvast noorukist, kes on küll teistest erinev, aga ei teadvusta seda endale. Samas tuuakse kohe kontrastiks pakistanlasest poepidaja, kes kasutab oma eksootilist päritolu teadlikult, kuid valedel põhjustel. Ta on teadlik om eripärasusest, aga sellega asi piirdubki, sest oma rahva ajaloost ja elust ei tea tea midagi. Ning siis suundutakse ringiga jälle isa juurde, kes esindab elunäinud ja oma päritolust vägagi teadlikku härrat. Isa üritab pojale õpetada seda, mida tema teab loomulikult, aga miski takistab. Isa ei ole kodumaal käinud ligi 30 aastat. Taaskord näide oma kultuurist kaugele triivinud inimesest, kes küll hindab seda, kes ta on, aga elades mujal ja palju erinevamas maailmas, kaovad mälestused sealsetest traditsioonidest, elustiilist, väärtustest ja põhimõtetest, mistõttu on isa sunnitud võtma poja kaasa ja minema teda õpetama Pakistani. Kes keda tegelikult õpetab, on iseküsimus, aga selge on see, et kaks erinevat põlvkonda tutvuvad kas siis esmakordselt või lausa uuesti sellega, mis teeb neist sellised inimesed nagu nad on või sellised nagu nad olla tahaksid.Kui võtta kokku vähegi arenduse ja lõpetuse osaliseks saanud tegelased saamegi kokku filmi põhiteemad – hinda oma juuri; hinda seda, kes oled ja austa seda, kes on ka teised; jää endale kindlaks isegi siis kui kõik su ümber üritavad sinu meelekindlust hävitada; vahel tuleb teha kompromisse teiste hüvanguks, vahel tuleb teiste õnnega arvestada rohkem kui enda omaga ning vahel tuleb aru saada, et hingehaavad ja igatsus õnne järele pole võrdväärsed (neil tuleb teha vahet nagu teeb seda pereisa poolt 30 aastat tagasi maha jäetud naine, kes küll alguses justkui tahab, et tagasi tuleks mees, keda pole tema elus kunagi olnud, kuid hiljem mõistab, et ilma armastuseta pole mõtet koos olla ja keelata mehe inglise naise armastust tema mehe vastu).
West is West on stiililt sama eksootiline ja võõras nagu on inglise proua jaoks elu Pakistanis. Aktsendid, hoiakud, käitumismallid ja väljendid loovad tõese keskkonna, mille saavutamiseks ei peagi pakistanlased ise palju vaeva nägema. Olgugi et filmis ei leidu sobivat pingejaotust iga vaataja jaoks ning sügavalt dramaatiline lähenemine igipõlisele probleemile (kas teha seda, mis on õige või seda, mis on aus) mõjub samuti erinevalt, kas siis eemaletõukavalt või täiesti endasse haaravalt, kuid fakt on see, et kõik muu kõrvale heites, on olulised siiski vaid inimesed ja nende otsused ning otsustega kaasnevad tagajärjed. 7/10