Marebito on Jaapanis üsna kuulasaks saanud
Takashi Shimizu neljas film. Tegemist on mehega, kes on osa sellest grupist õudusfilmide režissööridest, kes vastutavad 2000. aasta alguses alanud Jaapani õudusfilmide populariseerimise eest. Tegelikult on Jaapani õuduskino kultuuri läände leviku eest vastutav ka
Hideo Nakata, kelle
Ring oli Jaapanis meeletult edukas ja millest tegi ka praegu piraadifilmide kuulsuses elav
Gore Verbinski eduka USA
uustöötluse, mis pani aluse praegu vaibunud Jaapani õudusfilmide
remake`ide lainele. Muidugi on neid režissööre veel, kuid Shimizu ja Nakata olid täpselt õigel ajal õiges kohas, mis tagas nende filmide edu nii siseriiklikult kui ka välismaal. Mõlemast filmist on valminud lugematud järjed nii Jaapanis kui ka USA-s. Marebito valmis aga
Jaapani ja
USA Grudge`i vahepeal. Irooniline on aga tõik, et Grudge`i USA uustöötluse režissööriks oli Shimizu ise. Sama tegi ta ka teise osaga – Jaapani ja USA versioon. Nakata läks teist teed pidi. Selle asemel, et teha oma esimest Ringi filmi uuesti USA publikule, tegi ta Jaapanis filmile teise osa ja alles siis tegi USA uustöötluse teisest osast. Ühesõnaga vastutavad nad mõlemad Jaapanis kiirelt kuulsaks saanud žanri (
Yurei, Onryo) eest ja samamoodi võib tänada või sõimata neid, et nad populariseerisid USA-s Jaapani õudusfilmide remake`de laine, millele järgnesid USA enda vanema žanrikino uustöötlused ja nüüd paistab, et populaarseks on saanud Norra ja Rootsi õudusfilmide ja krimithrillerite ümbertöötlemine.
Marebito on aga hoopis teist masti film. Olles ühekorraga amatöörliku välimusega ja kentsakas sissekanne õudusfilmižanri, mis niigi juba kubiseb amatöörlikest horrorfilmidest, mis kõik üritavad olla midagi väga erilist, on Marebito suutnud saavutada ideaalse hirmuõhkkonna, mille moodustavad teadmatus, saladuslikus, müstilisus ning reaalsuse ja fantaasia segunemine. Marebito pole aga tavaline õudusfilm, kus ehmatused pesitsevad eeldavalt nurga taga ja on iga hetk valmis peategelast südemepõhjani hirmutama. Marebito on tehnilisest küljest niivõrd ebaveenev, et tõmbab ka kõige suurema õudusfänni koheselt keskkonnast välja, sest ausalt öeldes on lausa võimatu sisse elada filmi, mis on niivõrd pretensioonikas, kuid selle asemel, et näidata end sellisena, on režissöör valinud kummalise tee, kus filmi teostus, stsenaarium ja mõte on sama hägused kui see, et miks selline film üldse tehti.
Kui vaadata mööda aga endast lugu pidavast ja paljunäinud filmigurmaani häirivatest asjaoludest ja keskenduda ainiti sisule, selle arengule, peategelasele ja temaga toimuvale, siis võib vähesel määral vaatajale osaks saada huvitav ja omapärane elamus. Senikaua võib aga kiruda ja mõelda, mis toimus Shimizu peas kui ta tegi filmi, mis ei tundugi õige filmina. Marebito on osalt justkui meisterlik hirmuseguse pingelise õhkkonna tekitaja, kuid teisalt hävitab film ise selle, mis teda edasi kannab – pinge ja hirmu. Filmi pinge tekib alguses loost endast, kus ei saa täpselt aru, mis toimub ja miks. See on Jaapani õudusfilmidele ja muudele sealsetele žanrivääratustele üsna omane. Alguses valdab vaatajat segadus toimuva suhtes, kuid siis antakse veel tundmatust tervikust tükke ära nii, et vaataja saab pildi oma peas ise kokku panna. Olgugi, et pilt, mille vaataja ise kokku paneb, ei pruugi üldsegi vastatata filmi omale.
Kui segadus ja arusaamatus on möödunud, tekib hirm tundmatu õuduse ees. Peategelane on lukustanud end ekraane täis tuppa ja jälgib ainult videot mehest, kes midagi vaadates või millegi eest põgenedes tappis end metroojaamas. Peategelast ei huvita aga see, et ta ennast tappis, vaid miks ja mille eest põgenedes. Film loob pinge sellega, et me ei tea, mida me peaks kartma, kuid me teame, et varsti saame teada, mis peitub kõige selle taga. Kui aga peategelane astub rajale, mis viib ta aina sügavamale iseendasse, filmis siis allmaatunnelitesse minek ja seal teise maailma avastamine, on pinge teadmatuse koha pealt kadunud, aga säilub tänu veidrale ja üpriski eriskummalisele lähenemisele huvi - ja pingesegune vaade ühe mehe süvenevasse hullumeelsusesse ehk teisest maailmast sealse elaniku viimine oma maailma ja tema uurimine.
Õudusest ei saa Marebito puhul rääkidagi, küll aga pingest, mis tekib juba puhtalt tõigast, et tahame lihtsalt näha, kuhu filmi otsaga välja jõuab, kui üldse. Lõpus näeme, et see kõik oli üksnes metafoorsete kujundite virr-varr peitmaks ilma teistsuguse lähenemiseta täiesti tavalise ja ebameeldivana mõjunud lugu mehest, kes olles oma naisest lahutanud, röövis hullumeelsuse süvenemise käigu (tunnelisse minek) oma tütre, piinas ja näljutas teda ning siis läks temaga tagasi teise maailma (tagasi tunnelisse ehk lõplik laskumine hullusesse, kust pole mehe jaoks enam väljapääsu). Veidrad kujundid, kummaline suhtumine õudusfilmi reeglitesse, pidev teadmatus ja arusaamatus toimuva suhtes, korduvad olukorrad ja laused, ebatraditsiooniline lähenemine filmile (käsikaamera, näiliselt juhuslik kadreering) ja peaaegu filmi hävitav amatöörlik ning raskelt filmi sisse elada laskev stiil tagavad mõtlemisaine kahel tasandil (sisu ja film) ning tekitavad pinge just selle kohta, mida me ei tunne. Pinge koha pealt õnnestunud, õudusfilmiga siiski tegu ei ole, pigem müstiline thriller kui õudus või siis lihtsalt müsteerium. 6/10
Marebito on Jaapanis üsna kuulasaks saanud Takashi Shimizu neljas film. Tegemist on mehega, kes on osa sellest grupist õudusfilmide režissööridest, kes vastutavad 2000. aasta alguses alanud Jaapani õudusfilmide populariseerimise eest. Tegelikult on Jaapani õuduskino kultuuri läände leviku eest vastutav ka Hideo Nakata, kelle Ring oli Jaapanis meeletult edukas ja millest tegi ka praegu piraadifilmide kuulsuses elav Gore Verbinski eduka USA uustöötluse, mis pani aluse praegu vaibunud Jaapani õudusfilmide remake`ide lainele. Muidugi on neid režissööre veel, kuid Shimizu ja Nakata olid täpselt õigel ajal õiges kohas, mis tagas nende filmide edu nii siseriiklikult kui ka välismaal. Mõlemast filmist on valminud lugematud järjed nii Jaapanis kui ka USA-s. Marebito valmis aga Jaapani ja USA Grudge`i vahepeal. Irooniline on aga tõik, et Grudge`i USA uustöötluse režissööriks oli Shimizu ise. Sama tegi ta ka teise osaga – Jaapani ja USA versioon. Nakata läks teist teed pidi. Selle asemel, et teha oma esimest Ringi filmi uuesti USA publikule, tegi ta Jaapanis filmile teise osa ja alles siis tegi USA uustöötluse teisest osast. Ühesõnaga vastutavad nad mõlemad Jaapanis kiirelt kuulsaks saanud žanri (Yurei, Onryo) eest ja samamoodi võib tänada või sõimata neid, et nad populariseerisid USA-s Jaapani õudusfilmide remake`de laine, millele järgnesid USA enda vanema žanrikino uustöötlused ja nüüd paistab, et populaarseks on saanud Norra ja Rootsi õudusfilmide ja krimithrillerite ümbertöötlemine.
Marebito on aga hoopis teist masti film. Olles ühekorraga amatöörliku välimusega ja kentsakas sissekanne õudusfilmižanri, mis niigi juba kubiseb amatöörlikest horrorfilmidest, mis kõik üritavad olla midagi väga erilist, on Marebito suutnud saavutada ideaalse hirmuõhkkonna, mille moodustavad teadmatus, saladuslikus, müstilisus ning reaalsuse ja fantaasia segunemine. Marebito pole aga tavaline õudusfilm, kus ehmatused pesitsevad eeldavalt nurga taga ja on iga hetk valmis peategelast südemepõhjani hirmutama. Marebito on tehnilisest küljest niivõrd ebaveenev, et tõmbab ka kõige suurema õudusfänni koheselt keskkonnast välja, sest ausalt öeldes on lausa võimatu sisse elada filmi, mis on niivõrd pretensioonikas, kuid selle asemel, et näidata end sellisena, on režissöör valinud kummalise tee, kus filmi teostus, stsenaarium ja mõte on sama hägused kui see, et miks selline film üldse tehti.
Kui vaadata mööda aga endast lugu pidavast ja paljunäinud filmigurmaani häirivatest asjaoludest ja keskenduda ainiti sisule, selle arengule, peategelasele ja temaga toimuvale, siis võib vähesel määral vaatajale osaks saada huvitav ja omapärane elamus. Senikaua võib aga kiruda ja mõelda, mis toimus Shimizu peas kui ta tegi filmi, mis ei tundugi õige filmina. Marebito on osalt justkui meisterlik hirmuseguse pingelise õhkkonna tekitaja, kuid teisalt hävitab film ise selle, mis teda edasi kannab – pinge ja hirmu. Filmi pinge tekib alguses loost endast, kus ei saa täpselt aru, mis toimub ja miks. See on Jaapani õudusfilmidele ja muudele sealsetele žanrivääratustele üsna omane. Alguses valdab vaatajat segadus toimuva suhtes, kuid siis antakse veel tundmatust tervikust tükke ära nii, et vaataja saab pildi oma peas ise kokku panna. Olgugi, et pilt, mille vaataja ise kokku paneb, ei pruugi üldsegi vastatata filmi omale.
Kui segadus ja arusaamatus on möödunud, tekib hirm tundmatu õuduse ees. Peategelane on lukustanud end ekraane täis tuppa ja jälgib ainult videot mehest, kes midagi vaadates või millegi eest põgenedes tappis end metroojaamas. Peategelast ei huvita aga see, et ta ennast tappis, vaid miks ja mille eest põgenedes. Film loob pinge sellega, et me ei tea, mida me peaks kartma, kuid me teame, et varsti saame teada, mis peitub kõige selle taga. Kui aga peategelane astub rajale, mis viib ta aina sügavamale iseendasse, filmis siis allmaatunnelitesse minek ja seal teise maailma avastamine, on pinge teadmatuse koha pealt kadunud, aga säilub tänu veidrale ja üpriski eriskummalisele lähenemisele huvi - ja pingesegune vaade ühe mehe süvenevasse hullumeelsusesse ehk teisest maailmast sealse elaniku viimine oma maailma ja tema uurimine.
Õudusest ei saa Marebito puhul rääkidagi, küll aga pingest, mis tekib juba puhtalt tõigast, et tahame lihtsalt näha, kuhu filmi otsaga välja jõuab, kui üldse. Lõpus näeme, et see kõik oli üksnes metafoorsete kujundite virr-varr peitmaks ilma teistsuguse lähenemiseta täiesti tavalise ja ebameeldivana mõjunud lugu mehest, kes olles oma naisest lahutanud, röövis hullumeelsuse süvenemise käigu (tunnelisse minek) oma tütre, piinas ja näljutas teda ning siis läks temaga tagasi teise maailma (tagasi tunnelisse ehk lõplik laskumine hullusesse, kust pole mehe jaoks enam väljapääsu). Veidrad kujundid, kummaline suhtumine õudusfilmi reeglitesse, pidev teadmatus ja arusaamatus toimuva suhtes, korduvad olukorrad ja laused, ebatraditsiooniline lähenemine filmile (käsikaamera, näiliselt juhuslik kadreering) ja peaaegu filmi hävitav amatöörlik ning raskelt filmi sisse elada laskev stiil tagavad mõtlemisaine kahel tasandil (sisu ja film) ning tekitavad pinge just selle kohta, mida me ei tunne. Pinge koha pealt õnnestunud, õudusfilmiga siiski tegu ei ole, pigem müstiline thriller kui õudus või siis lihtsalt müsteerium. 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar